Pikad filmid kinos
Ma olen üsna suur kinofänn, armastan filmide vaatamist just nimelt kinos, mitte kodus ja veel vähem naudin ma filmide allalaadimist. Ma olen lihtsalt arvamusel, et kui inimesed on näinud nii palju vaeva ja kulutanud aega, närve ja raha, siis miks mina ei võiks kulutada veidi raha, et vaadata filmi kinos? Eriti pärast USAs elamist, kus kinopilet maksis vähemalt 10.50$ (erinevates kinodes erinevad hinnad), ei näe ma mingit probleemi maksta Eestis 3-6€ mingi filmi nägemiseks.
On erinevaid filme, mis mulle meeldivad, tavaliselt ma teiste arvamust ei kuula, aga seekordsel valikul aitas see väga palju kaasa. Filmi treilerit nägin juba Ameerikas, kuna selle filmi esilinastus pidi olema tunduvalt varem kui see lõpuks oli. Räägin filmist “Wall Streeti Hunt (The Wolf of Wall Street).” Ameerikas esilinastus see 17.detsembril, Eestis 6.veebruaril.
Filmi peaosas on Leonardo DiCaprio, mis oli minu jaoks juba suur suur pluss, ta väga meeldib mulle nii näitlejana kui ka kompuna, kes ta tegelikult on. Film on esitatud 5 Oscari nominendiks, mis on juba omaette väga hea saavutus (parim meespeaosa on ka üles nimetatud). Niisiis, minu sõbrad, nii Eestist kui ka mujalt maailmas, kes seda filmi näinud olid, ainult kiitsid. Kui film Eestis esilinastus kolmapäeva õhtul, kuulsin ka enamasti positiivseid arvamusi, kuid hakkas ka negatiivset sekka tulema. Neljapäeva hommikul kiideti filmi Skyplusi hommikuprogrammis ning mina lugesin juba tunde, et seda näha.
Neljapäeva õhtul seadsingi sõpradega sammud kinno, seanss algas kell 21 ja pidi lõppema kesköö paiku. Pikkus on sellel filmil kohe omaette nähtus. 2 tundi ja 52 minutit. Ma arvan, et see mu elu pikim film või vähemalt top5 kindlasti. Kartsin mingil määral, et kui see mulle ei meeldi, on meeletu ajaraisk.
Film ise.. Ütleme nii, et see oli huvitav esimesest minutist peale. Seal olid pidevalt mingid liinid, mis vahetusid, inimesed, nimed, näitlejad. Ja see film meeldis mulle kohe eriti sellepärast, et ma pidin kogu aeg kaasa mõtlema, et aru saada. See meeldis mulle. Vahelduseks mingile komöödiale, kus midagi mõtlema ei pea, lihtsalt naerad. Mulle meeldis meeletult filmi süžee, kuidas see algas, kuidas mees jõudis tippu, kuidas ta langes põhja ning kuidas ta uuesti oma elu alustas. Kõik oli nii hästi ja loogiliselt tehtud ning lõpp oli tegelikult väga üllatav. Kuna film on tehtud Jordan Belforti memuaaridel (filmis kannab peategelane sama nime), on see tõsieluline ning seda enam vägagi loogiline.
Nii, et kokkuvõtlikult, liiga palju filmist rääkimata, soovitan filmi pikkuse peale mitte ära ehmatada ja mõelda, et pikad filmid ei tähenda alati seda, et tegemist on lohiseva ja sisutu jamaga (kuigi eks ole neid ka). Mina igal juhul jäin väga rahule, selle aasta TOP10 film kindlasti.
Väga hea!
Nüüd on tõesti parem! 🙂
Vaatasin ise ka enne korraks, et vist on liiga erk. Muutsin veidi, kas nüüd on parem?
Aitäh arvamuse avaldamise eest 🙂
Üks parimaid filme, mida viimaste aastate jooksul näinud olen. Kindlasti minu kõigi aegade TOP 5-10 hulgas. 🙂
Blogist siis – see kollakas taust häirib lugemisel ja teeb silmadele haiget. Ma ei tea kas see olen ainult mina või on viga minu ekraani heleduses.
Igal juhul tore Sinu mõtteid-tegemisi lugeda. 🙂