Viimased päevad

Kuidagi vaikseks jäi blogi viimastel päevadel. Tegelik põhjus seisnes selles, et kolmapäeva õhtul oma saadet vaadates tundsin järsku, et kuidagi paha on olla. Kuum-külm ja pea muutus järjest kapsamaks ja kui siis kurva näoga alla läksin, et ma vist olen haige, sain kraadiklaasi ja esimest korda elus oli kehatemperatuur 100! Haha. Ehk siis 38 kraadi Celsiuse järgi. Päris halb lugu. Sain igasuguseid vitamiine ja rohtusid ja kebisin magama ära.

Hommikul ärkasin üles, mitte midagi polnud muutunud. Kuna see aga tuli nii ootamatult, olin ikkagi lastega. Sisuliselt vaatasid nad terve päeva multikaid, sest ma lihtsalt ei jaksanud mitte midagi teha. Lõunaune ajal magasin koos nendega, mõnusalt 2 tundi, ärkasime koos Eviega. Hmm, ma ei teagi, kas me midagi tegime veel, ma olin ikka jumala sooda omadega. Pärast tööd sõin veel rohtusid sisse ja kebisin magama ära ning panin omale äratuse X-factori ajaks. Tundus, et tervis on võib-olla parem, aga kraadida ei julgenud.

Kuna ma siis terve päeva olin maha maganud, öösel muidugi und ei tulnud. Jee-jee! Kui lõpuks varahommikul magama läksin, tundsin vähemalt, et pea pole enam kummist. Reedel ärkasin keskpäeva paiku ja jooksin kohe alla kraadima, ja minu õnneks oli mu semu palavik ennast alandanud. Ameet kodus ei olnud, ei saanud küsida midagi temalt, aga otsustasin siis ise, et lähen hingan värsket õhku. Sõitsin (jaa, õues olemine) kõige pealt kinno, kus ostsin kingituse Ameele ja Adamile, sest nagu te eelnevatest blogidest nägite, ühel oli reedel sünnipäeval, teisel on täna.

Mingi hetk textis Mark mulle, et mis ma teen ja kas mul oleks aega kokku saada, seega ma seadsin oma sammud Orange Leafi, kus sain suure hunniku frozen jogurtit. Jaa, see oligi täiuslikust õnnest puudu. Rääkisime mingi tunnikese juttu, siis pidin ma ära minema. Sõitsin läbi ummikute (sest meeletult arukas on reede õhtul pool kuus üritada kuskile minna) koju, nägin Ameet, soovisin lõpuks näost-näkku ka õnne (Facebookis, textis, blogis ja kaardil olin seda juba teinud) ning nad läksid välja.

Jäin lastega koju, vaatasime autode multikat, tegime vannitiiru ja veidi pärast kaheksat läksid mõlemad väga rahumeeli magama. Väga väga tore. Tegelesin siis veel veidi oma üllatustega, nüüd kõik valmis ja pean lihtsalt järgemööda ootama kuni kuupäevad kätte jõuavad ja neid esitlema saab hakata. Haha. Mingi hetk saabusid Amee ja Adam ka oma peolt koju, rääkisime veidi juttu minu töögraafikust, sest november oli ikka täitsa täitsa imelik, päris mitu kohta olid siuksed, et misasja? Näiteks ühel reede õhtul pool tundi. Haha, midaa??

Igal juhul sain kinnitust, et mul on superluks perekond ja läbirääkimised olid edukad ehk sain ka ühe laupäeva hommiku vabaks, mida mul väga väga väga oli vabaks vaja. Ja pilk kalendrisse näitas, et mul on KAKS NÄDALAT veel jäänud oma lennuni, jejejeje. Ma nii elevil.

Igal juhul siis kesköö paiku tuli Ian mulle järele, sest jälle pärast tervet päeva moosimist otsustasin, et no mis siis ikka, saame siis kokku. Käisime McDonaldsi drive-in’is, sest neiu Gerli väga väga tahtis jäätisekokteili (ja see on siin niiiiiiiiiiii hea) ning siis sõitsime mänguväljakule, vaatasime tähti ja ronisime niisama ning rääkisime juttu. Väga mõnus oli. Ja ma olin väga soojalt riides, kartuses uuesti haigeks jääda, nii, et täitsa hea oli mitte väriseda. Kella kahe ajal tõi Ian mu koju tagasi, Skypesin veel emaga ja siis Egertiga, kes ikka mõnel korral nädalas tuleb mulle ütlema, et uni tapab mu, sest ma ei hooli temast.

Amee sünnipäevakook.

Õnnelik koogi ja cocaga, hahaha.

Ja nüüd siis ongi kätte jõudnud jälle nädalavahetus, mis esialgu pidi ka töötulva all mööduma, kuid plaanid muutuvad kiiremini kui Sandy oksi laiali lennutas, niisiis on ikkagi vaba. Lähen shoppama.