Viimase aja kinoelamused
Viimase üsna lühikese aja jooksul sattusin kinno vaatama nelja täiesti erinevat filmi. Kui üks neist oli tõsielul põhinev, siis teine täielik ulme ja väljamõeldis, kolmas ülemaailmne hitt ja neljas omamoodi põnevik ja komöödia kaks ühes.
Üks neist on “Kiired ja Vihased 7.” See film ilmselt ei vaja mingit lisatutvustust, aga räägin veidi sellegipoolest.
Domi ja Briani komando on USAsse tagasi pöördunud ning üritab kohaneda seaduskuuleka ja rahuliku elustiiliga, mis mõjub kohati lausa koomiliselt. Seda rahu on otsustanud rikkuda aga eelmises peatükis mättasse löödud pahalase Owen Shaw’ vend Deckard. See külmavereline eks-eriüksuslasest monstrum on asunud oma venna eest kätte maksma, alustades Hani kõrvaldamisest Tokyos ning üritades sama ka Hobbsiga. Et Deckard Shaw’d tabada, pöördub Dom kõrgetasemelise valitsusagendi poole ning teeb mõlemale kasuliku diili. Algab globaalne jaht ning seekord pannakse rehvid suitsema nii Abu Dhabis, Los Angeleses, Tokyos kui ka Aserbaidžaanis.
Ägedalt uuendusliku režissöörina tuntud James Wani lavastatud ülitempokas maantee-märul pakub kõike seda, mida sarja fännid kannatamatult ootavad, keerates seekord tuure korralikult pealegi – seda nii ulmeliste trikkide, pööraste kahevõitluste, rajude kiiruste kui ka salapäraste uute tegelaste osas. Vähem oluline ei ole aga ka läbi terve filmisarja kujunenud peategelaste vaheline sõprus, mis sel korral tõsiselt proovile pannakse.
Tuleb tunnistada, et antud film on kindlasti megapopulaarne juba sellepärast, et inimesed tahavad teada, kuidas lahendati ära Paul Walkeri surm ja kas filmis on aru saada, mis hetkel asub tema osa täitma hoopis tema vend. Etteruttavalt võin öelda, et Brian filmis ei sure ära. Internetis liigub ka video filmi lõpust, lisan selle siia ka.
Ma ütlen ainult ühte – filmi lõpp oli lihtsalt imeilus! Ma nii ootasin, et midagi sellist tuleks, aga ikkagi nutsin, kui see tuli. Kohe hingest nutsin. Ja ma polnud ainus. Seega, isegi, et see film oli täis ebareaalseid trikke ja kohati oli tunne, et ahh olge nüüd, maksis lõpp kogu filmi kinni. Tegelikult oli terve film hea ja neile, kes otsivad Paul Walkeri venda filmist, te 99% ei leia teda, vähemalt meie seltskonnast enamik ei leidnud. Mina leidsin ühe koha ja hiljem googeldades sain teada, et nii ka oli, aga kui selle peale ei mõtle, siis ei leia, grimmeerijad on teinud suurepärast tööd. Ja veel ütlen seda, et kaadris, kus autod lennukist alla kukuvad, ei ole kasutatud eriefekte, need autod tõesti lendasidki alla (kui ei usu, google’da fakte enne filmi).
PS! Selle filmi soundtrack on lisaks kõigele veel mega-mega-mega hea!
Täiesti teistsugune film oli “Kingsepp.” Me käisime ühe sõbrannaga kogu aeg mingeid tõsiseid ja kurbasid filme vaatamas ja leppisime kokku, et järgmine film peab olema naljakas. Nii see valitud saigi. Tundus, et Adam Sandleri osa peaosas annab viis punkti kümnest kohe ära. Filmist endast nii palju, et loo peategelane Max Simkin (Adam Sandler) on neljandat põlve kingsepp New Yorgis. Mees on oma üksluisest elust üpris nüristunud, kuid mingit paremat ideed, mida oma elukesega ette võtta, tal ka pole. Tema meelest on isegi kahtlaselt sõbralik kõrvalpoes asju ajav sõber.
Ühel päeval hakkavad Maxi kingsepaputkas lahti rulluma sündmused, mis mehe katuse koos seintega sõitma panevad. Nimelt on ta omandanud võime kunde kingadesse astudes hakata elama jalanõude omaniku elu. Mõistagi avab selline imeoskus talle täiesti uued horisondid teha pulli ja nautida elu. Peagi jääb ta aga jalgu kohalikule maffiakunnile ja pigist pääsemiseks on vaja kokku võtta nii oma sisemine kangelane kui kohalike klemmide abijõud. See on vastuoluline ja hoogsa musta huumoriga vürtsitatud lugu armastuväärse äpu muundumisest oma parimaks versiooniks iseendast.
See film oli üsna mõttetu. Naerda sai pisut ja lõpp oli väga ootamatu, sellist lahendust poleks oodanud, aga olgem ausad selline magic värk on ebareaalne ja ma ei tea, kas ma olen liiga vanaks saanud, et ma seda enam ei hinda (sest mu lemmikraamat oli VÄGA KAUA Harry Potter) või see oli lihtsalt lame või ma olen imelik.
Väga äge komöödia ja põnevik oli aga film “Fookus.” Sarnaselt Kingsepa filmile, andis siin peaosatäitja Will Smith juba pooled punktid filmile ära. Ta kehastab Nickyt, kogenud petturit ja varast, kellel tekib romantiline suhe kollanokast suli Jessiga. Noorele daamile ametisaladusi õpetades tekivad mehel tema vastu tunded ning ta katkestab väljaõppe kohe. Kolm aastat hiljem ilmub naine – nüüdseks juba vilunud petis – välja Buenos Aireses kõrgete panustega võidusõidul. Keset Nicky uusimat ja äärmiselt ohtlikku petuskeemi keerab Jess ta plaanid täielikult pea peale…
Ma arvan, et sellele filmile tuleb anda lõpu eest Oscar. See, mismoodi suudeti ära petta filmis need, keda vaja, inimesed, kes filmi vaatasid kui ka filmis need, kes omast arust teisi petsid, oli lihtsalt wow! See oli veidi nagu Inceptioni filmis unenäost unenäkku minemine, nii et lõpuks oli raske järgida, mitmendas astmes ollakse. Selles filmis küll ei minda unenägude maailma, aga pettus käib küll neljal tasandil. Väga põnev ja hoiti põnevust lõpuni välja.
“Tähtis on eksitamine ja keskendumine. Aju on aeglane ega suuda kõike jälgida. Koputa paremale, võta vasakult.“
Nendest neljast filmist kõige tõsielulisem oli “Ameerika Snaiper.” Tõsieluline sellepärast, et tegemist ongi Jason Halli stsenaariumi järgi tehtud filmiga, mis põhineb Chris Kyle’i ja Scott McEwani kirjutatud raamatul. Elulooraamat oli tõeline menuk, püsides 18 nädalat New York Timesi menukiedetabelis, 13 neist esikohal.
USA mereväe eriüksuslane Chris Kyle saadetakse Iraaki kindla ülesandega – kaitsta oma relvavendi. Tema uskumatu täpsus päästab lahinguväljal lugematul hulgal elusid ja kui jutud tema vägitegudest liikvele lähevad, hakatakse teda Legendiks kutsuma. Aga Kyle’i tuntus kasvab ka vaenlaste hulgas, muutes ta mässuliste peamiseks sihtmärgiks. Samal ajal peab ta kodurindel aga teistsugust võitlust – ta püüab teisest maailma otsast olla hea abikaasa ja isa.
Kuigi ohus on nii tema elu kui ka kodused suhted, käib Chris Iraagis neljal piinarikkal missioonil, olles musternäide mereväe eriüksuse SEAL põhimõttest „Kedagi ei jäeta maha“. Kuid naise Taya Ranae Kyle’i ja laste juurde tagasi tulles mõistab Chris, et ta ei suuda hoopis sõda maha jätta. Seda pealtvaadata on üsna kurb ja karm, sest tuleb aru saada, et maailmas on tuhandeid mehi, kes on praegu sõjas, kes on seal käinud ja ka neid, kes pole sealt kunagi tagasi tulnud. Filmis on väga realistlikult näidatud, mida tunneb kodune, kui keset telefonikõnet lõhkeb pomm ja vastust enam ei tule. Näidatud perekondi, kes ootavad lennukilt saabunud isa-onu-venda-abikaasat, kuid kes ei pruugi tuttavat nägu enam näha, sest sõda muudab inimest.
Ja isegi kui lõpuks otsustab see inimene koju tulla ja enam mitte kunagi sõtta minna, ei pruugi me pooltki aru saada, mis toimub tema sees.
Film lõppeb väga poolikult, näidates rongkäiku Chris Kyle’i matustele ja seda, kui paljud inimesed temaga hüvasti jätma tulid, aga mitte selgitades, kuidas ta suri. Või miks. Samas jällegi huvitav minna koju ja googeldada. Seda võib muidugi enne filmi ka teha, viia ennast kurssi mehega, keda nimetati läbiaegade parimaks snaiperiks Ameerikas.
Mulle väga väga meeldib kinos käia, jätkuvalt ning ma jätkuvalt vaatan ära kõiksugu filmid, mida keegi mulle pakub või soovitab või mida ise arvan treileri põhjal ägedaks. Viimane kipub mul küll untsu minema, päris palju jama on ka saadud vaadata sel aastal. Nii, et ootan igasugu soovitusi.