Viimane tööpäev ja nädalavahetus

Reedel algas minu tööpäev alles kella 12st, sai hommikul mõnusalt magada. Kui alla läksin, sain aru, et midagi on kohe vägaväga valesti ja selgus, et mu sisetunne ei eksinud. Õnneks nüüd kõik korras ja tunne vähe parem sees ka, kuigi alguses kogu roosa mull kokku tundus varisevat.

Seega siis alustasin tööpäeva kurbades nootides ja pidasin Eviegagi vestluse maha. Hetkedel, mil ta aru saab, et keegi on kurb või midagi on halvasti, tundub ta mulle kohati targem kui mõni täiskasvanud inimene. Tema ausus ja siirus on lihtsalt midagi nii armast, et seda ei mõista mitte keegi teine, kes temaga rääkinud ei ole. Ahjaa, enne tööpäeva sain teada, et auto töötab jälle, Adam ostis autole uue aku ja nüüd kõik super. Suur suur aitäh, nii armas temast.

Kellaajast tingituna järgnes üsna pea lõunauinak ja nii skaipisime Killu ja Alvariga, kellele tulid Kaio ja Liivi külla, niisiis osalesin veel nende kaardimängus ja rääkisime niisama juttu. Kui lapsed ärkasid, panime riidesse ja võtsime suuna McDonald’si poole, sest lubasin Eviele juba eelmisel nädalal, aga siis ei jõudnud ja siis lubasin üleeile, aga auto ei töötanud ning nüüd siis oli lõpuks aega. Lapsed olid supertublid, isegi üks lapsevanem ütles mulle, et nii hea on näha, kuidas õde ja vend koostööd teevad ja kui ma ütlesin, et lähme koju, võttis Graeme mult käest kinni ja Evie võttis Graeme teise käe ja nii me koos ära jalutasimegi.

Sättisime ennast kenasti kella kuueks siis koju, Adam tuli üsna varsti koju ja sai jälle veidi huumorit, aga see teema pole laiemale avalikkusele, haha. Ütleme nii, et nendel hetkedel saan ma aru, kui super armas mu hostpere on. Mõnes teises peres oleks probleeme olnud juba miljon ja ilmselt mõni teine hostvanem ei oleks selliseid uudiseid ka kõige rõõmsamalt vastu võtnud. Aga no mitte minu pere. Minu pere ruulib!

Pärast tööpäeva sai korraks veel skaibitud, ja siis pessu, asjad kokku ja poodi. Poes üritasin oma tillukese ajuga kuidagi orienteeruda ja meeles hoida kõiki asju, mida osta tahtsin. Käisin mööda poodi ringi, pomisesin omaette “hapukoor, hakkliha, sibul, kurk..” ja kui mõne asja olin korvi pannud, lisandus sinna järgmine asi. Ehk siis jah, ma käisin poes edasi-tagasi ringi ja üritasin mitte midagi unustada. PS! Ma leidsin isegi hapukoore ja maitses ka nagu hapukoor, MA OLEN NII ÕNNELIK.

Poering käidud, kell oli umbes üheksa, võtsin siis suuna Hamiltoni poole, läksin Robi juurde. Sellepärast mul ka neid toiduasju vaja oli, lubasin Eesti pärase õhtusöögi teha. Tähendab, mul endal oli jube kartuli ja kotleti isu ja siis ma ühendasin kasuliku meeldivaga. Kui sinna jõudsin, leidsin laua pealt kirja ja lilled, oi-oi kui armas.

Saanud siis esimesest elevusest üle, hakkasin küpsetama, Allar oli mulle skaibis terve aja toeks, kui ma seda üritasin (mu elu esimesed kotletid oma peaga), nalja sai rohkem kui piletihind väärt. Alguses pidi Rob kesköö paiku koju tulema, aga tuli hoopis pool üksteist, seega kui ma teada sain, oli paanika korralik ja just pärast seda, kui olin köögi puhtaks teinud, pillasin jahupaki maha. HAHAHA. Ma ausalt naersin südamest lihtsalt, ebareaalne.

Lõpuks siis oli meil õhtusöök, Rob kiitis heaks, ma tegin veel kurgi-hapukoore salatit ja ta sõi seda esimest korda elus. Wow, uskumatu. Mulle endale kotletid ei maitsenud, ema oskab paremini teha. Peab veits kokandustunde vist võtma. Pärast söömist oli meil veel magustoit ja siis film “As good as it gets.” Film oli nii pikk, et me seda lõpuni vaadata ei jõudnudki, enne tuli uni peale ja lõpetasime siis täna hommikul. Mulle meeldis, sisu poolest oli väga armas film ja jälle oli päris mitu lauset, mis mulle eredalt meelde jäid.

Hommikul me veel skaipisime Killu ja Alvariga, kui Rob hommikusööki tegi (aus diil minu meelest, haha) ja see oli päris naljakas, et kui ma palusin neil viisakuse mõttes inglise keeles rääkida, jooksid mõlemad kokku. Lubasid nädal aega harjutada ja siis pidime uuesti proovima, haha. Edu teile, mu kullakesed. Igal juhul sain hommikuks mingit munakraami, üritati mulle avokaadot ka sisse sööta, aga juba see, et see oli rohelist värvi, ei meeldinud mulle ja maitse oli ka täiesti.. olematu. Ja siis sain röstsaiu mustsõstramoosiga, mille oli Robi vend teinud. Niisiis üks igati armas õhtu-hommik-lõuna jälle veedetud.

Kuskil kella nelja ajal läksin siis koju, leidsin eest tühja maja. Söötsin Brutuse ära, leidsin laua pealt endale paki, aitäh Aele ning vahetasin üleval riided ja võtsin Zurile kingi (jõulukingi, mille eelmine kord unustasin) ning panin lilled vaasi ja läinud ma olingi. Nädalavahetusel kipun ma nagu kuuvarjutus kodus olema.

See karp veel lahti tehes laulis ka. Esimese hooga ehmatasin surnuks ennast, üle täiesti vaikse maja hakkas karjuma. Haha. Ja karbi sees olid miisu kommid, need kadusid küll valguskiirusel. Aitäh kallis Sulle!

Minu teekond viis siis kõigepealt Zuri juurde. Olgu mainitud, et lumi on endiselt maas ja kogu liiklus on muutunud umbes 10-15 miili aeglasemaks. Kiirusepiirang on 65 miili, kõik sõidavad 50ga. Tee on täiesti puhas. Hommikul kui ma sõitsin, siis ma katsetasin tee libedust ja auto käitumist tühjal teel, et oskaks targem olla ja kiirust valida ja liialdamata, kui pisikesed teed on nii puhtad, siis kiirtee on ka. Ja ma ei näe mitte mingit põhjust venida nagu tigu. Aga noh..

Olles Zuri kätte saanud, sõitsime Friday’sse sööma ja seal kohtusime veel Elleniga. Tema on see üks uutest tüdrukutest, kes viimati saabusid (nüüd on tükk aega vaikus olnud, esmaspäeval saabuvad uued kaks tüdrukut, neist üks Madelene peresse) ja pärit Brasiiliast. Ja tänu jumalale, oskab inglise keelt kah. Seega meil oli siis parajalt naljakas sööma seal, Ellen on samasuguse huumoriga nagu meie Zuriga ja nalja jätkus. Kuna mul polnud mitte millegi isu täna, lõppes see sellega, et ma võtsin ühe viilu oma burgerist ja pakkisin ülejäänud kaasa. Zuri oli nagu mu kuri ema, õiendas, et miks ma üldse tellin, kui ma ei söö, et mida aeg edasi, seda suuremaid portse ma koju kaasa võtan. Haha.

Mina-Ellen

Zuri ütles, et ma ainult märgistasin burgeri, haha

Kui kõhud täis, läksime rõõmsalt kinno, kus selgus veelgi rõõmsam uudis, et film on välja müüdud. Kusjuures kriitikud on filmi täiega maa sisse tampinud siin, seega see üllatas mind väga, et me pileteid ei saagi. Pidasime siis veidi aru ja otsustasime teise kinno tagasi minna, osta piletid järgmisele seanssile ning minna vahepeal frozen jogurtit otsima.

Seega siis viis meie tee Regal Movie Theatre’st (mis asub Masonis, mis asub minu kodust 10min kaugusel) Rave Movie Theatre’sse (mis asub West Chesteris, kus elab Zuri ja mis asub minu kodust 15min kaugusel), parkimiskohti oli taas kord 0. Viskasin Zuri maha, ta jooksis ostis piletid ära ja siis sõitsime frozen jogurtisse, nimega Menchie’s. Vist oli sellise nimega, kirjapildiga võin mööda panna. Mina käisin seal esimest korda, Ellen sõi üldse esimest korda külmutatud jogurtit ja Zuri siis tundis end kui kala vees. Minu meelest oli see odavam kui Orange leaf, kus ma varasemalt käinud olen ja kuidagi lisandite valik oli ka küllaldasem ning loogilisem. Maitsed muidugi olid hoopis teised ning mis mulle veel meeldis, oli võimalus kaks maitset kokku panna. Et oli näiteks maasikatoru ja vanilje toru, siis keskel oli “mix them” ja siis tuli maasika-vanilje koos. Mina proovisin mingit kiivi-maasika šerbetti, piparmündikommi maitselist (seda küll ainult degusteerimistopsist), vanilje, šokolaadi, mingi šokolaadikoogi ja juustukoogi maitselist kah. No ikka kõike korraga. Ja siis kookoshelbeid, valget sokolaadi, maasikaid, M&M komme, ja šokolaadinööpe. Ja kogu see krempel läks ainult viis dollarit maksma. Jube rahul endaga.

Pärast seda, kui olime siis ennast lõplikult lolliks söönud, sõitsime kinno tagasi ja saime lõpuks siis vaadatud filmi nimega “Parents Guidance.” Olime seda tükk aega vaadata tahtnud, treilerit nägime vist juba oktoobrikuus kui otsustasime, et seda peame nägema. Film ise oli lihtsalt selline huumor, et ma naersin pisarad silmas. Vahepeal ei jaksanud enam naerda ka, nii naljakas oli. Ja kui lõpu kurvaks kiskus, hakkasin ikka naerma, sest huumorit jätkus isegi kõige kurvemas stseenis. Ebareaalselt lollakas film.

Korralik emotsioon kätte saadud, jätsime hüvasti, viskasin Zuri koju ja tulin ise ka koju ja nüüd siis lõpuks ometi magama. Ja hommikul saab magada poole lõunani, üldse ei huvita mitte miski. Ai, kui mõnus!