Viimane blogi 25sena
Tööd on viimasel ajal nii palju saanud, et pühadel lasin 6 päeva jutti, üks vaba, 5 päeva jutti ja kui siis oli kaks vaba päeva ja S kirjutas, et kas ma tahaks riigipühal töötada ehk oleks olnud 1 vaba, 6 jutti jälle, siis ma kirjutasin talle, et tänan küsimast, ei taha. Haha. Mulle hullult meeldib mu töö ja ma lähen igal hommikul rõõmuga ja rõõmustan terve päeva ka, aga millegi pärast, hoolimata sellest, et ma saan kenasti magada ja ma pole otseselt väsinud, olen ma kuidagi kurnatud ikkagi tööpäevadel ja siuksed maratonid imevad viimsegi välja.
Igal juhul on viimasel ajal mul mõned eriti ilusad alad olnud, kus on rikkad inimesed ja eriti ilus vaade otse veele, ookeanile ja majad on sigasuured ja ilusad. Kusjuures, vastupidiselt Eestile või võib-olla isegi USAle, ei ole siin rikkad inimesed ülbed. Nad on megaarmsad, tulevad ostavad 20 jäätist, koerale, kassile, lastele, emale, isale, vanaemale, vanaisale, uurivad, kuidas mul läheb, elavad kaasa, kui jäätis hästi välja tuleb ja teevad minu tuju ka nii heaks. Ühes piirkonnas, kus ma hetkel enam ei ole käinud, ükskord tuli üks naine minu peale kisama, et mida ma tilistan iga nädalavahetus ta akna all ja kas mul üldse luba on, et seal sõita ja siis üks vanem naine ütles mulle, et ma ei tea, mina olen küll rõõmus, kui Sa tuled ja ma jäätist saan. Ainult, et minu mure on see, et iga kord, kui Sa tuled, siis selleks ajaks, kui ma välja jõuan, oled Sa juba ära läinud. Ma olin niiiiiiiiii siiralt rõõmus, et edaspidi ma jäin spetsiaalselt tema maja ees seisma ja ootasin, et ta tuleks, et ta jumala eest oma jäätisest ilma ei jääks.
Nagu eelmises blogis sai välja hõigatud, kolisin ma uude kohta elama. Eks see tuli üllatusena paljudele, ma polnud sellest väga rääkinud ja ega ma ausalt öeldes ei olnud seda ka väga pikalt planeerinud. Kahjuks, kuigi mina oleks väga tahtnud normaalselt laiali minna, korraldas üks noormees viimasel õhtul sellise draama, et ma ilma naljata peitsin ennast vannituppa, sest see oli ainuke uks, mis lukku käis. Inetu olukord, aga mida muud saakski oodata inimestest, kes meelelahutavad ennast päevast päeva teistest halvasti rääkimisega, halvustamisega, kui keegi Facebooki grupis abi palub või kui keegi on väiksema teadmistepagasiga ning süütuma mõttemaailmaga.
Igal juhul lõpuks eelmisel teisipäeval ma siia majja jõudsin ja ma ei saaks olla õnnelikum. Ma elan oma rahulikus rütmis, töökohale väga väga lähedal (mis tähendab lisaminuteid tudumist) ning ma ei saa jätta mainimata seda loomadaeda siin.
Üks hommik panin pesu kuivama õues ja kuulen, et kuskil kana teeb häält. Mõtlesin veel, et tohoh, naabritel kanad vist. Järgmisel hetkel keegi tegi toks vastu mu jalga, ma pistsin täiega röökima, et MIDDDAAA KAANNAAA MINU AIAAAASSS. Noh, tänaseks ma tean, et neid on lausa neli. Üks jänes on ka garaažis, vabas liikumises seal. Kolm kassi on. Üks koer. Ilmselt järgmine nädal ma avastan veel mingi looma, sest näiteks jänese ma leidsin alles täna.
Üks kassidest, Fiona, otsustas, et ma olen väärt uus peremees küll ja sättis ennast kohe minu tuppa elama. Kogu aeg öösiti kaisus ja seltsis mul. Üks õhtu ta oksendas mu tuppa, oli ülesöönud vist ennast ja siis teda mingi aeg ei lastud siia, aga kui siis jälle ükskord lubati, seadis ennast mõnusalt mu voodis kerra.
Ja eelmine nädal, kui ma käisin endale poes asju ostmas, kolasin mööda kaubanduskeskust ringi ja kui oli aeg autosse asjad ära viia ja kinno minna, avastasin, et olen oma päikseprillid ära kaotanud. Kui ma kaotasin oma 4€ maksvaid ära, oli mul pohhui, aga kui ma kaotasin oma 140€ maksnud prillid ära, siis ma tahtsin küll natukene nutta. Tuju oli terveks õhtuks läinud. Nuuksusin, et miks ma ometi ei õppinud sellest, kui nad korra juba kukkusid maha, et nad ei püsi seal, kuhu ma nad panin ja nuuksusin, et maailm on nii õel. Kinno ei läinudki.
Kodus tellisin ma omale uued prillid.
Vahepeal paar päeva P laenas tööajaks mulle enda prille, sest ilma mu silmad reaalselt jooksevad lihtsalt vett. Megahull värk. Nüüd leidsin omale ajutiselt 7$ maksvad prillid ka kuniks siis mu uued Raybanid siia kohale jõuavad. Ja ma reaalselt isegi neid seitsme dollarilisi panen kogu aeg koti sisse ja kuskile kindlasse kohta, sest ma ei kavatse enam mitte kunagi mitte ühtegi päikseprillipaari ära kaotada.
Kinos käisin ma aga hoopis ühel teisel päeval ja vaatamas filmi Going in style, mis on komöödia ja mis mulle väga meeldis. Selline lihtne ja loogiline, palju mõelda ei olnud vaja ning mulle meeldivad alati sellised filmid, kus on terve film mingi tegevus, aga alles lõpus näitab, kuidas see tegevus niimoodi loogiliselt jooksis, et kõik toimis. See film on täpselt selline. Lisaks on seal taas kord tegemist selliste “vanaisa” tüüpi näitlejatega ja need on kohe eriti armsad mu meelest. Last Vegas oli sarnane, mingid vanakesed läksid pidu panema.
Kodus vaatasin ma ära multika nimega Sing, mida ma tahtsin Eestis juba näha, aga magasin maha ning see oli viimase aja üks armsamaid multikaid, mida ma näinud olen. Ma ei ole eriti multifilmide vaataja kinos, sest mulle ei meeldi multikate eest maksta, aga samas viimasel ajal satub neid mu kavva üha rohkem, ütlen küll, et ei käi, aga kui küsima hakatakse, olen kõik ära vaadanud. Igal juhul antud multikas on muusikali stiili, seega palju laulu ja tantsu ja armsa sisuga ka.
Täna käisime me Fremantles, mis on kõige läänepoolsem nii-öelda linnaosa Perthis. Tegelikult oli sel üks põhjus ka, miks, aga sellest ma räägin teisel korral. Lisaks sellele põhjusele kohtusime me Andreaga, käisime Leighton Beachil, mis oli valge liiva ja helesinise veega rand ning kuigi ma vette ei läinud (vesi oli ülisoe!), sest ma ei tahtnud pärast märg ja liivane olla, siis nautisin ma sellegipoolest. Hiljem jalutasime mööda Fremantlet ringi, käisime Spud Salad Baris söömas ning Ben&Jerry’ses magustoitu nautimas. See salatibaar oli täiega mõnus koht, aga esiteks ma veidi pettusin, et avokaado tähendas püreed ja see pandi lihtsalt ühtlaselt suure pallina salati peale ning teiseks, nad ei seganud salatit läbi ja nii oli mul põhjas kartul ja siis tuli salat ja alles siis kana ja alles siis hapukoor-avokaado. Ma ootasin sarnaselt Vapianole, et kõik ikka segatakse lõpuks kokku ka.
Kui ma mingi aeg tagasi ütlesin, et Andrea on armas, aga meil pole sellist klikki, nagu mul USAs mõne tüdrukuga oli, siis täna ma pean oma sõnad tagasi võtma. Meil sai ülipalju nalja ja rääkisime hoopis teistsugustel teemadel kui eelmine kord ja tundsin mingil hetkel, et midapekki, täiega minu inimene ju!
Mingil hetkel hakkasime oma autot otsima, kuna riigipüha oli ja kõik kohad olid täis, leidsime me lõpuks mingi eriti lambise koha ja mina küll ei mäletanud, kus see oli. Küsisin siis Andrealt, et kus me auto on ja ta ütles, et isegi ta boyfriend, kellega nad 9 aastat koos olid, ei öelnud kunagi “meie auto.” Nii armas hetk.
Ja koju tulles leidsin ma siis jänese, mängisin veidi aega Cooperiga ning vajusin kell seitse oma voodisse ja magasin 11ni. Sellest ka põhjus, miks ma kell kaks öösel blogi kirjutan. Režiim on veits sassis.
