Veidi emotsioone

Erinevad inimesed on minult palju küsinud mu tunnete kohta USAs, minu arvamust USA-Eesti erinevuse kohta, minu tundeid tulevikku suhtes. Tegelikult olen ma oma tundeid iga kuu kirja pannud, aga mitte avalikkusele esitlenud. Arvan, et need on midagi sellist, mida ma ise tulevikus oma raamatust loen. Jah, raamatust, koos kõikide emotsioonidega teen hiljem oma aastast raamatu, mis mulle igaveseks siis jääb.

Kadi blogist leidsin eelmise aasta lõpus ühe ilusa tsitaadi: “Crying doesn’t mean you’re weak. It means you have been strong for too long.” (-Nutmine ei tähenda, et oled nõrk. See tähendab, et oled olnud tugev liiga kaua).

See tunne tuleb igal au-pairil varem või hiljem. Öeldakse, et Ameerikasse tulles on honeymoon periood, kõik tundub viimase peal, ühtegi muret ei ole, ei igatse koju, kogu elu tiirleb USA ümber, kõik on nii tore. See on 100% tõde. Mõnel on see periood lõpuni, mõnel kaob mõne aja jooksul. Mulle öeldi enne tulekut, et neljas kuu on kõige raskem, et just siis on esimene vaimustus üle läinud ning hakkad maailma realistlikult vaatama. Minu neljandal kuul olid Egert ja ema siin. Ja nende ära saatmisel ka minu esimesed pisarad tulid. Selline tunne oli, et olgu, mis on, 6.august pakin kohvrid kokku ja tulen koju, et ma ei suuda enam mitte ühtegi hüvastijättu taluda.

See tunne aga läks ikkagi üle. Mul on ikka veel see niinimetatud mesinädalate periood. Ma armastan siin kõiki ja kõike. Kas ma mõtlen tuleviku peale? Jah, muidugi mõtlen. Ma isegi tegin mõne sammu tulevikuga seoses ära ja siis lõin ikkagi kahtlema. Täna rääkisime Ketliniga, Ameerika-Eesti olekust ja inimestest. Tuleb tunnistada, et pärast aastat nii positiivses riigis, isegi kui see on võlts, on see ikkagi positiivsus, on raske minna tagasi tõeliselt halli Eestisse. Mulle on tihti öeldud, et ma pole tüüpiline eestlane, et ma nii rõõmus, aktiivne ja jutupaunik, et tavaline eestlane ei ole selline. Võib-olla on minus seda “ameerikalikku” iseloomu juba sündides kaasa antud.

Kui 100% aus olla, takistab mind hetkel kõhkluseta siia jäämist haridus. Jah, muidugi on võimalik minu eriala ka USAs õppida, kuid hinnavahe on ilma naljata 10 kordne. Ma ei tahaks spekuleerida, kas siin selle kümme korda suurema summa eest saaks ka 10 korda parema hariduse või paremad teadmised, ma arvan, et sel ei ole vahet. Sellega seotult ka teise aasta jäämine või mitte jäämine, kes teab, võib-olla jään, võib-olla ei jää, ükskõik, mida otsustan, muudab see otsus mu elu, avab ühed ja suleb teised uksed. Mõlemad variandid ühtemoodi.

Ja nagu ma oma blogi kujundusse ka lisasin (see lause on Kiku blogist leitud): “Kogu see maailm on teile nautimiseks, kuid nautides ärge unustage ennast.” See, mis tulema peab, tuleb kindlalt kõik ja vähemalt praegu olen ma loobunud mõtlemast, mis saab edasi, naudin päeva korraga. Neile, kes endiselt mõtlevad, kas tulla või mitte tulla, ütlen – tulla! Te ei kahetse, see on lihtsalt nii suurepärane võimalus meie elus.