Veebruarikuu
Täitsa märkamatult on ka veebruar käest libisemas, nautida on jäänud veel üks ainus päev, aga arvestades, et seda ühte päeva pakutakse meile vaid kord nelja aasta jooksul, siis tunne on ikkagi juba nagu oleks märts käes.
Palju õnne sünnipäevaks, Kregor, lõpuks ometi saad oma sünnipäeva nautida!
Tööl on vaikselt hooaeg jälle peale hakanud, mis tähendab lõputuid tööpäevi ja tunde ja kuigi tegelikult sel aastal erinevalt eelnevast kahest on mul nädala peale tunde tunduvalt vähem, siis nagu ma eelmises blogis mainisin, olen ma täieõiguslik hommikusöögi-tiimi tegelane ja no ausõna, kui ma ka pärast kolme nädalat ei ole ärkamistega ära harjunud, siis ma ei usu, et see ka järgneva kuue nädala jooksul juhtub. Üks suur erinevus uuest nädalast alates on see, et lisaks hommikusöökidele hakkan ma töötama ka rannas, mis on totaalselt uus asi minu jaoks, aga mis ilmselt on maailma kõige suurem kompliment meie beachclubi managerilt, sest tema isiklikult valis välja need kolm, kes seal tööle hakkavad ja nagunii ta juba valis mu hommikusöögitiimi ja nüüd veel randa ka, nii et jah, ma arvan, et olen heas kirjas. Niimoodi on tööl väga tore käia, et kõigiga läbi saan.
Napilt enne sõbrapäeva käisime Norbiga koos Miamis, sõbrapäeva tähistamas, kuivõrd seda päeva ennast meile töölt vabaks ei anta. Ta polnud seal põhimõtteliselt kunagi käinud, nii et kogu korraldus oli minu õlul, aga meil olid imevahvad päevad koos. Lisaks vedas meil täiega ööbimisega, saime Airbnb endale täitsa south beachile, kust randa jalutada oli kaks minutit ning klubid õhtuks täpselt sama ligidal.
Käisime ka minu lemmik vaatekohas, Rickenbackeri saarel, mis meeldis talle täpselt sama palju kui mulle. Nautisime ka hunniku tunde rannas ning erinevates restoranides söömas. Kusjuures, Fridayse restoranis tellisime ühe joogi jagamiseks, aga Norbile üldse ei maitsenud, nii, et ma pidin selle ise kõik ära jooma ja kell oli napilt 12, kui ma juba täiesti täis olin, väga haige tunne. Käisime Wynwoodis jalutamas, mis on siis linnaosa Miamis, kus on grafitiga seinad täis joonistatud. Kurb oli see, et me ei saanud palju näha, kuna seal oli privaatüritus ja need tänavad olid suletud. Õhtul käisime Clevelanderis peol ja no ulme, ma tahaks selle DJga abielluda, iga jumala lugu, mida ta mängis, oli minu playlistist, ma teadsin viimset kui ühte ja oleks ilmselt tantsinud seal öö läbi, aga mul oli päris suur uni peal, nii et me lahkusime ühe ajal.
Enne kojuminemist hüppasime läbi Triinu juurest, ma polnud teda novembrist saadik näinud ja meil oli pisut aega sushi buffee avamiseni, nii et lobisesime tunnikese. Lisaks käisime ka BestBuys lõpuks ära, et mu uus laptop koju tuua, aitäh aitäh aitäh Egertile, kes mulle selle ostmise väga lihtsaks tegi. Ma saatsin talle viis linki, kusjuures ostetud Yoga oli ka mu lemmik ja selle nimetas parimaks ka Egert. Nii, et nüüd on mul hellitavalt yogabeebi. Ja oi oi oi, kui armas ja kui mõnus ta on.
Eesti vabariigi aastapäeva otsustasime ka koos tüdrukutega tähistada. Algas see minu isikliku ideega teha kartulisalatit, et oleks kodusem tunne ja lõpuks siis otsustas iga üks oma tahtmise järgi, kas tahab liituda või mitte ja nii ostsin veel viimasel hetkel hunniku asju juurde, et jaguks kõigile ja iga üks haaras midagi kodust kaasa, nii et lõpuks jõime Vana Tallinnat, sõime kartulisalatit ja viinereid ja magustoiduks piparkooke ja Maiuspala kommi. No enam kodusemaks ei oleks saanud seda asja teha.
Eelmisel reedel otsustasime Brigittaga ka korraks hinge tõmmata ja läksime mõnda jooki tegema, väga pikaks pidu ei ajanud, natuke kodus ja natuke uues kohas nimega Boiler, mis oli päris armas kodune baarikene, kus oli suur akvaarium. Mida rohkem me margariitasid jõime, seda toredamad need kalad tundusid. Õhtu lõpetasime Riversides tantsides ja kuigi mul praegu on üsna udune, kuidas see kodutee meil kujunes ja kas me käisime söömas ka, siis piltide järgi tundub, et ikka üks ihopi ring sai tehtud ja järele mõeldes meenub ka. Oli tore õhtu.
Eelmised vabad päevad veetsin Fort Lauderdales koos Triinu, Mari ja Lilyga, väike getaway Vero Beachilt. Esimene õhtu tsillisime lihtsalt nende juures rõdu peal, nad elavad nüüd uues korteris ja vaade on üle Fort Lauderdale, pimedas lihtsalt ime ime ilus! Teisel päeval tsillisime basseini ääres ja niisama, kuniks ma siis õhtul vaikselt jälle koju tagasi ujusin.
Lõpuks sain ka ennast kokku võetud ja juuksuris käidud, pärast suuri otsinguid ja valimist ja ütlen ausalt, ma olen niiiiii õnnelik, lõpuks ometi on mul siin ka juuksur ja ma ei peagi iga kord ahastusest Eestis Maigreti juurde jooksma, leidsin siin oma Courtney, kes luges mind ka poolelt sõnalt ja saatis mu salongist ära väikese printsessina, nii nii ilus tunne oli.
Ja lõpetuseks hunnik lause-pilt hetki, millest pikemalt midagi rääkida polegi.
Vaadake, kui suur see põnn juba on, ainult kaks kuud veel ja saangi teda näha, woohoo:
Käisime Norbiga ühte kohalikku jäätisekohvikut testimas. Mina tunnustasin, Norbi väidab, et jäätis oli maitsetu, haha:
Täiesti juhuslikult olid kõikide telefonide korpused kokku Eesti lipp:
Sõbrapäev möödus kingituste all, mis oli nii nii tore, see roos on Kaunitar ja Koletis filmist, mis iialgi ei närtsi, nagu ka meie armastus. Oi oi kui roosamanna, haha:
Minu üllatus Brigile:
Meie naljakad telefonikõned Lola Mariaga:
Ja õhtul kui töölt koju tulin, oli Norbi mulle üllatuse laua peale jätnud/teinud:
Kui ma Airile tööl ei meeldi:
Ükskord võtsime end Brigittaga kokku ja läksime jõusaali:
Vastlapäeval sebisin endale kukli ja tegin vastlakukli, panin moosi ka vahele ja puha. Ameeriklased ei jõudnud ära imestada, mis õudus see on.
Meil hakati tööl müüma topse, et me ei kasutaks plastik/pabertopsikud iga kord uusi, vaid säästaks loodust. Mina ja Airi olime esimesed, kes ostsid. Arvake, kummale kumb värv kuulub:
