Vabad päevad ja esimene päev tööl

Uus nädal algas minul taas lebotades, sest mister George pakkus mulle hooaja alguseks just sellist suurepärast graafikut nagu viis päeva järjest vaba. Tavaolukorras ma oleks juba kuskile suunas jooksu pannud, et ainult mitte Vero Beachil olla, aga sel korral ma isegi nautisin oma vabu päevi. Käisin basseini ääres, võtsin päikest tund aega ühele poole, tund aega teisele poole, et jumala eest mitte ära põleda. Kreemi määrisin ka ohtralt peale. Väike jume tuli, mõnus. Käisin ka mööda poode, ostmas viimaseid asju meile koju, nüüd on puudu mahlapress Marile, fritüür minule (see küll puudu rohkem see-tõttu, et ma endiselt mõtlen, kas mul on seda vaja) ja mikrolaineahi meile kõigile. Viimane on ka siuke, et mina isiklikult ei oska puudust tunda, sest esiteks, kui ma üldse süüa teen, siis ainult käesolevaks toidukorraks (mulle üldse ei meeldi mitu päeva sama toitu süüa) ja teiseks, terve eelmise hooaja elasin ma ilma ja see-tõttu ma olengi harjunud, et kõike tuleb teha ahjus või pannil. Mis on iseenesest ju tervitatav.

Samal ajal kui ülemine pilt on tehtud ehk “emme käis poes,” saatsid “lapsed” mulle pildi, kuidas nemad on koolis tublid.

Kolmapäeva õhtul oli meil natuke teistsugune rutiin, sest Mari-Artur läksid Triinu-Tyga Orlandosse mingile õudusteõhtule ning tõid Lily meile hoidmiseks. Põhiliselt küll mulle, aga Keiri lõbustas teda ka päris palju. Käisime õues mängimas ja jalutamas ning veetsime ka päris palju öötunde koos, enne kui Lily emmele meelde tuli, et ta ka olemas on (ha-ha!) ning ta vaikselt mu kõrvalt keset ööd minema viis. Ütleme nii, et ei olnud kõige lihtsamate killast see öö, Lily ärkas stabiilselt iga 30 minuti tagant üles, küll oli lutt kadunud, küll oli elevant üle parda lennanud, küll oli igast muid hädasid. Ja ütleme nii, vol 2, et endal läks küll lapsesaamise isu tükiks ajaks ära. Võib-olla, kui ma poleks pidanud hommikul kell 8 ärkama, et tööle minna, oleks lihtsam olnud, aga samas ei, ma armastan ennast ja oma und hetkel veel liiga palju, et seda kellegagi jagada.

Neljapäeval ehk eile jõudis lõpuks kätte minu esimene tööpäev. Jumal, ma olin seda päeva viis kuud oodanud! Olin topeltvahetuses, mõlemad beachclubis, mis on ju minu paradiis. Hommikul saime rivistusel korralikult uusi reegleid, millest mind puudutab kõige rohkem paeltega jalanõude kandmise mitte lubamine. Ehk lühidalt ja eesti keeles – ei mingeid tosse enam. Eks seda oli karta, et see tuleb, sest tegelikult on meile ju algusest peale, juba eelmisel hooajal, öeldud, et tossud ei ole tööjalanõud, aga kuidagi sujuvalt kõigil need olid ja järjest rohkem neid juurde tuli. Mis seal ikka, nüüd on meil kaks palgapäeva (ehk kaks nädalat) aega uued jalanõud osta. Mul on tegelikult sellised ka olemas, nagu nad tahavad, aga ma ikkagi kuni viimase päevani käin nendega, millega ei tohi ja panen siis õiged jalga, kui kontrollima hakatakse. Teine, üsna suur uus reegel on see, et John’s Island liigub rohelisema mõttemaailma juurde ja nüüd on meil kõik topsid rohelised ja tuleb panna taaskasutuse prügikasti ning me ei jaga enam jookidega kõrsi. Ma olin selle viimasega eile mitu korda hädas, sest esiteks, kuidas ma serveerin lastele topsis jooki ilma kõrreta? Kuidas ta kätte saab selle joogi sealt topsist? Ja teiseks, kui ikka on viin greibimahlaga, siis kuidas ma viskan selle lihtsalt lauda? Ei mingit kõrt. Lihtne vastus – nii viskangi. Paar väiksemat uut reeglit oli veel ning lisaks pikk loeng sellest, kuidas uued tulevad õhtul esimest korda tööle ja katsume neid toetada ja soojalt vastu võtta.

Kui restoran avati, tulid kohe kolm naist sisse ja istusid *trummipõrin* minu lauda! Ma olin nii õnnejunnis, kõik naersid, et issand, ainult üks inimene saab olla nii rõõmus töö tegemisel. Ma muidugi olin päris puine, väga meelde ei tulnud, kuidas mida küsiti või mis lauseid moodustati või mis üldse on inglise keel. Töö sai muidugi tehtud ja naised said söödud ka, aga ise tundsin ennast jälle nagu esimesel päeval. Õnneks õhtul see-eest olin nagu kala vees. Pausi ajal tegime vanade olijatega hullult nalja ja kuidagi kogu aeg oli mul see tunne sees, et ma olen nii õiges kohas, ma olen nii rõõmus, et ma siin olen ja siin olla saan.

Õhtune vahetus oli selle võrra lärmakam, et sisuliselt igal serveril oli üks uutest kõrval, mis tähendas, et tavapärase kümne asemel oli meid kakskümmend ja kogu köök nägi välja nagu sipelgapesa. Mul oli ka õpilane, aga kuivõrd ta eelmine hooaeg töötas meil foodrunnerina ja ta tuli John’s Islandile nädal enne meid, ei olnud teda õpetada vaja ja põrandaplaanilt selgus ka, et lauad on meil eraldi, seega sisuliselt olin ma üksinda. Jumal tänatud, ütleks ma nüüd, sest ootamatult oli meie õhtu päris kiire ja tagant järele mõeldes poleks mul olnud küll aega mingile uuele seletada mingit arvutit või menüüd või kuidas me teenindame. Ühesõnaga oli siis sõpradeõhtu, mis tähendas, et memberid võtsid kaasa oma sõbrad, kes on potentsiaalsed uued memberid ehk me pidime olema oma tasemest veel üle. Lisaks tähendas see seda, et sööjaid oli päris palju. Mul oli kokku kuus lauda, mis olid kogu aeg täis ka, aga õnneks tulid nad kõik täpselt ühel ajal, mis tähendas, et nad kõik tegid kõike samal ajal ja nii oli mul hästi lihtne hüpata ühest lauast teise ja jälgida, mis seis on. Esimese kahekümne minutiga müüsin viis pudelit veini, bartender lõpuks naeris, et kuule, mul saavad pudelid otsa, jäta järele. Õnneks viiest kaks olid keeratava korgiga, seega avama pidin ma ainult kolm pudelit veini. See liigutus tuli ka kiirelt meelde ja mingit ebameeldivat olukorda polnud. Kui välja jätta tõsiasi, et ma ei mäletanud üldse, kuhu me selle punase veini laua peal panime, mis alusele ja kolm mulle vastutulevat inimest ei mäletanud ka, seega ma panin need pudelid lihtsalt keset lauda ja mis seal siis ikka.

Uutest olid eile õhtul tööl ka Brigitta ja Reelika ning köögis Artur. Täna on esimest korda tules Mari ja Meelika ning homme siis Keiri, Airi ja Arvi ka.

Ma ei saa ka jätta mainimata, et eile tööl esimene söök, mida pakuti, olid *trummipõrin* friikartulid. Ma võiks surra friikate nimel ausalt, konkurentsitult mu lemmiksöök maailmas. Aga, ma jätsin puutumata burgeri ja võtsin selle asemel endale hoopis coleslawi, mis on kapsa-porgandi-valge kastme salat ning tomatit-kurki ja lillkapsast-brokkolit. Viimase peale olin ise ka megaüllatunud, aga noh, uus hooaeg, uus mina, uus elu. Õhtul sõin ka suure hunniku salatit, mis täitis kõhu nii ära, et kui tööpäeva lõpuks köögis kahvleid-nuge poleerisime ja teised kõik sooja saia või või moosiga pugisid, ei liikunud mul mitte ükski närv.

Ahjaa, ühel oma vabadest päevadest vaatasin ära filmi Truth or Dare, mis oli thrilleri nime all kirjas ja no tõesti oli ka täielik põnevik. Ma isegi võtsin omale alguses estrellad ja dipi kõrvale, et davai, nüüd söön kõik ära, aga pärast kümnendat minutit läks mul meelest ära neid süüa ja nii paningi põhimõtteliselt täispaki kappi tagasi. Vot nii põnev film oli.

Ma juba eelmises sissekandes ka mainisin, et väga suure üllatusena mu enda jaoks, teeme me sel hooajal kodus kõvasti süüa ja tänu sellele ilmselt jääb mul ka sitaks raha alles, sest muidu ma ju sõin kogu aeg väljas. See tegelikult on irooniline, sest kui te teaks, milline krempel mul siin praegu käib, et üldse oma raha pangast või John’s Islandilt kätte saada või üleüldse mõni pangakaart endale saada, siis te ei tahaks kunagi Ameerikast midagi kuulda. Isegi ma ise ei taha praegu. Aga noh, iga tunneli lõpus paistab valgus ja äkki-äkki järgmine nädal juba parem seis. Igal juhul, tagasi toidu juurde. Ma olen reaalselt iga hommik teinud endale putru ja joonud piima, isegi krõbinaid ei ole söönud, sest see puder on nii hea. Ja igal vabal õhtul olen kodus teinud miskit toitu, millest pool on alati moodustanud salat. Te ei mõista mu rõõmu, sest te ei tea, et lisaks coca-cola sõltuvusele on mul sõltuvus mitte süüa teha, vaid väljas süüa ja ma olen nii uhke, et cocat pole ma viie päeva pärast joonud terve aasta mitte ühtegi lonksu ja väljas söömas käisin ma viimati Eestis, Sushi Plazas. Las ma rõõmustan enda üle.