Uus hooaeg ja kinnine blogi
Kui me suure hurraaga olime kõik tööga alustanud, muutus meie maja olukord õige pisut. Esiteks, hakkasid kodus olema peamised teemad tööga seotud ja teiseks, sisustasime me õhtuid menüüdega tutvumisega, naljakatest äpardustest rääkimisega ning minu puhul vastamisega tuhandetele küsimustele. Iseenesest on see ju muidugi armas, kuigi eks mingil hetkel tunnen küll, et appiiii aitab sellest John’s Islandist.
Nii me laupäeval pärast topeltvahetust (ja enne pühapäevast topeltvahetust minu ja Airi puhul) läksime hoopis Halloweeni tähistama ja Riverside’i peole. Väike meenutus eelmisest hooajast – Riverside on baar/pubi/klubi, üks kolmest Vero Beachil, kuhu üldse minna. Mari, Artur ja Brigitta olid juba varem seal hoos, meie siis liitusime pärast tööd, kohapeal kohtusime veel paari islanderiga ning Simona liitus meiega ka ning lõpuks Phillip ka, kes on üks Simona sõpradest eelmisel hooajal. Ühesõnaga, paras punt oli meid koos, valiti õhtu parim kostüüm, meie lemmik võitis ning tantsisime ohtralt ja mõni teine jõi ka üsna ohtralt. Mina endiselt hoidsin alkoholiga kõvasti tagasi ja eks järgmise hommiku topeltvahetus sundis ka korralik olema.
 |
| Nemad võitsidki kostüümivõistluse |
Eks pühapäeval tööl muidugi oligi natukene raske, sest väsimus oli üpris peal, jõudsime alles kolme ajal koju tagasi ja kell 8 tuli ju ärgata. Õnneks, erinevalt kolmest eelmisest päevast, kui mulle õpilasi ei antud, sain sel korral omale töövarju ja selleks oli esimene õnnelik eestlane – Arvi. Üritasin siis õpetada kuis jaksasin, saime paar korda vastu pead, et eesti keeles rääkisime, seega lõpuks rääkisime igal pool inglise keeles, nii naljakas kui see ka polnud. Õhtuks sain endale ühe võõramaalase, ma kahjuks ei mäleta, kust ta pärit oli ja ta oli väga asjalik, kuigi ta esimeses lauas kohe ühe joogi ümber keeras ja sellest üpris närvis oli järgmised pool tundi. Ma olen väga rahulik õpetaja, ma ei ärritu üldse ja mul sügavalt ükskõik, kui palju vigu keegi teeb, sest uskuge mind – ma olin eelmine aasta põhivend vigade tegemisel. Isegi üks kaptenitest ütles mulle, et mu töö pärast laseks ta mu kohe lahti, aga iseloom ei luba. Ha ha. See hooaeg ma muidugi olen oluliselt tublim ja tähelepanelikum.
Esmaspäeval see-eest oli mul lõppude lõpuks jälle vaba ning kuigi see ongi mu nädala ainus vaba päev, mis on kohutavalt ebaõiglane, sest uutel on pea kõigil 2,5 päeva vaba ja kõik tripivad ringi ja mina muudkui töötan-töötan-töötan, siis vähemalt nautisin ma seda päeva täiega. Hommikul alustuseks käisin ma basseini ääres päikest võtmas, paar eestlast liitusid minuga ning lõunal läksime Meelikaga koos (kellel oli ka vaba) Fridaysse sööma, pärast sõime mingis kohvikus jäätist ning lõpuks läksime kinno, vaatama filmi Indivisible, mis on tõsielul põhinev ehk lihtsalt öeldes, täielik nutukombo. Me nutsime juba kümnendal minutil. Ma ei tea, kas see film Eestisse tuleb, aga see oli tõsiselt väärt vaatamist, rääkis sõduritest, kes lähevad sõtta ja kes pärast seda enam tavalise eluga kohaneda ei suuda. Väga tõsine teema ja väga kurvalt tehtud film.
Pärast filmi tulime koju ja Meelikal tuli geniaalne mõte, et lähme jõusaali. No muidugi, miks mitte. Tegime 5km jooksu võistlust, kumb kiiremini jõuab, jooksime kõrvuti lindi peal. Võistlus võistluseks, aga ma ise jooksin rada ligi 6 minutit kiiremini kui kaks aastat tagasi Austraalias ja see küll juba on midagi, minu enda jaoks. Tegime veel masinatel jõudu ja igast tsirkust ning tulime siis jälle rõõmsalt koju, vähemalt jäätise jooksime küll maha.
Teisipäevast alates olen mina olnud täielikult töörütmis, kusjuures tänaseks olen lisaks Arvile saanud õpetada ka Airit ja Mari. Täna õhtul oli raftersis Keiri ja Mari ja neil oli hull konkurents, et kumb mu saab, aga kaptenid valisid tänaseks mulle partneriks Mari.
Tulles tagasi töö juurde, siis mingi paar päeva tagasi räägiti meile line-upil sotsiaalmeediast, kuidas me peame väga ettevaatlikud olema, milliseid pilte me üles panema ja millistele piltidele lisame asukohaks John’s Island Club ja et me ei tohi märkida piltide peal teisi kaastöötajaid ja nii edasi. Esialgu ma mõtlesin, et okei, arusaadav, eks tuleb ettevaatlikum olla sellega. Ja siis öeldi “Ja need, kes blogi peavad..” ja absoluutselt kõik said aru, et jutt käib minust, sest mitte kellelgi teisel ju blogi ei ole ja minu blogi oli ju see, millest eelmine aasta räige draama tuli. Igal juhul siis oli endiselt veel üsna umbisikuline jutt, et ei tohi kirjutada kellestki teisest ja tuleb kirjutada ainult oma arvamust, mitte esineda nagu John’s Islandi esindaja ja rääkida tööasjadest jnejne ja siis tuli lause “Konfidentsiaalne info jäägu konfidentsiaalseks ehk teised ei pea teadma, millised jalanõud meil lubatud on.”
Ja minu viimase blogi üks lõik oli pühendatud sellele, millised on uued reeglid John’s Islandil ja et me enam tosse kanda ei tohi. Ehk see oli täiesti otsene lause minu blogi kohta, mis oli üles laetud mõni päev enne seda vestlust ja oli ilmselge, et mu blogil hoitakse väga silma peal. Mis tõttu ma raske südamega pidingi otsustama, et edasi läheb blogi kinniseks. Loodetavasti leiavad kõik tee siia tagasi ka parooli all.
PS! Meil on uued töökostüümid, minule väga meeldivad, mõnele teisele mitte nii väga.
Maja pirnid:
– “See käib veega v?” (triikraud)
– Jah?
– “Ise pean selle siia sisse panema vä?”
– “Mulle tundub, et see triikraud ei tee sirgeks asju.”
– “Seina ikka panid?”
– “Mina ei julge juukseid värvida. Ma kohe kardan seda asja.”