Filmidega olen nüüd natuke maha jäänud, aga teen kiire kokkuvõte uutest filmidest, mida vaatasin mais. Maikuu skooris seekord viie uue filmiga, neist ühte vaatasin tegelikult kodus, aga kuna see alles hiljuti oli ka kinos ja ma lihtsalt selle maha magasin, arvan, et jagan arvamust ka selle kohta. Kirjutan pikemalt neljast, kuna üks filmidest (Knowing) on aastast 2009 ja seda nägin esimest korda TV3’st.
NOW YOU SEE ME. FBI ja Interpoli agendid asuvad uurima populaarse mustkunstnike rühmituse uskumatuid silmamoondustrikke, mille käigus jagatakse rikaste raha robinhoodilikult vaestele. Maailma parimad illusionistid, keda tuntakse Nelja Ratsaniku nime all, röövivad lavashow’de käigus paljaks mitmeid korrumpeerunud ärimehi. Mustkunstnikud külvavad aga publiku varastatud rahaga üle. Põnevas kassi-hiire mängus on illusionistid seadusesilmadest alati sammukese võrra ees.
Daniel Atlas on tänavamustkunstik, kes on omas maailmas tuntud nimi. Peale ühte esinemist leiab mees ühe salapärase kaardi, mis annab temale aja ja koha kuhu ilmuda. Sinna jõudes avastab mees, et teda ootab ees tema endine assistent Henley, kes samuti sai taolise kaardi. Nendega liituvad veel mentalist Merrit ja nooruke Jack, kes kõik koos avastavad midagi salapärast. Üks aasta hiljem peale neid sündmuseid, töötavad kõik neli üheskoos suurel laval, teenides raha miljonärile Arthur Tesslerile. Ühel nende etendusel koostavad mustkunstnikud erilise pangaröövi, mida ei ole võimalik seletada, algatades sellega inimjahi nende vastu ning üleilmse kuulsuse teekonna rahva silmis. Iga järgmine etendus on ühe uhkem ja suurejoonelisem, viies ikka ja jälle sammukene lähemale mingisugusele erilisele sündmusele, mida üritavad ära arvata ja ennetada kaks agenti – Dylan ja Alma. Lõpuks võidab targem, kuid kes kellega siis tegelikult trikitab?
Kogu filmi sisu on meeletult huvitav, see kestab ligi kaks tundi, aga raske on ajakadu märgata. “Now You See Me” (“Nüüd sa näed mind” 2013) on tõesti viimase aja üks parimaid filme mustkunsti vallas. Mustkunst ise on juba väga põnev ja salapärane, see film on seda veelgi enam. Lisaks muidugi oli minu jaoks üks peategelastest nii hurmav, et see andis kindlasti juba lisapunkte.
Lavastaja: Louis Leterrier Osatäitjad: Jesse Eisenberg, Woody Harrelson, Mark Ruffalo, Isla Fisher, Michael Caine, Morgan Freeman
Minu hinne filmile: 10/10.
**************************
FADING GIGOLO. Vaimukas ja pikantne armukomöödia mitte enam esimeses nooruses härrasmeestest, kes valivad rikastumiseks uue ameti – ühest saab jõukaid naisi teenindav gigolo ja teisest tema sutenöör! Esialgu nii-öelda filmitutvustuses oli veel lisaks mainitud, et meeste teekonda ei saada edu ning raha ka ei tule, kuid (vabandan muidugi, et filmi sisu paljastan) sellist asja seal küll ei ole. Ja see oli minu jaoks tõesti pettumus.
Filmis on nalja igasuguste imelike nurkade alt, kuid samas on ka dramaatilisi romantika kohti ning kõige suurema plussi annavad filmile näitlejad ja nende valik on suurepärane – John Turturro ise, siis Woodi Allen, Vanessa Paradise ja Sharon Stone ning lõpuks Sofia Vergara ja Liev Schreiber. Suurepärane valik. Kahjuks näitlejate suurepärane valik ei muuda seda filmi suurepäraseks. Hoolimata sellest, et sisu nagu oli ja nalju ka oli, jäi film ise tegelikult väga lahjaks. Lausa nii lahjaks, et ajas mind haigutama ja ootasin aega, millal see läbi saab.
Lavastaja: John Turturro
Osatäitjad: Woody Allen, John Turturro, Sofia Vergara, Liev Schreiber, Sharon Stone, Bob Balaban
Minu hinne filmile: 5/10.
****************************
LONG WAY DOWN. Film keskendub neljale inimesele, kes vana-aasta õhtul erinevatel põhjustel enesetapusooviga ühe kõrghoone katusele minnes kohtuvad. See intsident ühendab täiesti erineva taustaga kahe mehe ja naise elud. Iseasi, kui õnnestunult lavastaja need põimib.
Edasine sündmustik on ühele romantilisele komöödiale omaselt naiivne. Ootamatusi, mida inimelude põrkumine sellisel segasel momendil võiks põhjustada, ei tule. Üksteisest täielikult eristuvad inimtüübid- endine telesaatejuht Martin Sharp, tagasihoidlik keskealine naine Maureen, noor mässaja Jess ja mõistatuslik bändimees JJ moodustavad kummalise liidu.
Tunne, mis paistab nelja tegelaskuju ühendavat, on üksindus. Tõrjutus on aga tegelasteni jõudnud eri moel, tekitades ka karakterites nende iseloomule vastavaid reaktsioone. Näitlejad sobivad rollidesse valatult.
Kui kõigi eelduste kohaselt peaks katusele roninud punti valdama sügav depressioon, siis puudub filmis ängi täis õhustik. Pigem tunduvad näitlejad hoopis nagu teismelised, kes mõtlesid, et äge oleks katuselt alla hüpata. Omavahel sõlmitakse liit püsida elus järgmise kuupäevani ning reetes vaid ühe sündmustiku filmist, pean ütlema, et tagasi katusele jõudis vaid üks neljast.
Kuigi film mulle väga meeldis, siis tundub filmi vaadates teekond lõpuni tõesti ülemäära pikale veniv. Lisaks ma nautisin väga Briti inglise keelt, kuigi tavaliselt see mulle ei meeldi. Eriti suur fänn olin Jessi tegelaskujul, sest ta oli väga sarnane mässaja minule.
GRACE – MONACO VÜRSTINNA. Seda filmi läksin puhtalt sellepärast vaatama, et ema kutsus kaasa. Ise poleks seda valinud. Esiteks, kuna ma ei ole Grace Kelly ajalooga absoluutselt tuttav ning teiseks, kuna Diana film mulle meeldis, arvasin, et kaks sisuliselt samasugust filmi mulle ei meeldiks. Pean oma eksimust tunnistama.
1956. aastal Monaco printsi Rainier III’ga abielludes on Grace Kelly suur filmitäht, keda ootab särav karjäär. Kuus aastat hiljem, kui paari abielus on kriis, pakub Alfred Hitchcock naisele võimalust Hollywood naasta ja kehastada ta järgmises filmis “Marnie” peategelast. Samal ajal ähvardab Prantsusmaa Monacot annekteerida. Grace on kahevahel ning peab otsustama, kas valida loov säde, mis tema sees ikka veel hõõgub, või mängida edasi Monaco vürstinna Grace’i rolli.
Kuna mina selle ajalooga tuttav ei olnud, ei osanud ma midagi oodata, kuigi mu ema ütles pärast, et filmilõpp oli alguses teistsugune, aga seda ei lubatud linastuda ja nii tehti film hoopis ringi. Kes ajalooga kursis on, saab filmi vaadates kindlasti aru.
Lavastaja: Olivier Dahan
Osatäitjad: Nicole Kidman, Tim Roth, Frank Langella
Juunikuu oli filmirohke kuu. Ära sai vaadatud lausa 7 uut filmi ja nendest 6 kinos. Hull kinomaniakk. Kahte filmi nimekirjas käisin lausa kaks (ja ühte lausa kolm) korda vaatamas. Esiteks, siis film “The Fault in our stars.” Seda käisingi kinos kolm korda vaatamas. Iga korraga aina paremaks. Sellest ma hetkel pikemalt rääkima ei hakka, kuna…
Neljapäeva öösel vastu reedet, täpselt kell 0.07 algas Coca-cola Plazas uues Scape saalis James Bondi järjekordse filmi esilinastus. Ma oma Facebooki lehel juba kirjutasin, et minu meelest on säärane turundustrikk lihtsalt geniaalne! Esialgu ma ei plaaninud sinna üldse minna, ma mõtlesin, et inimesed on segased, film lõppeb ju kell 3 öösel. Mingil hetkel aga hakkasime…
Jaanuar on juba läbi saanud, lausa silmapilgu peale ja nii räägin pisut kohtadest ja elamustest, mida esimest korda kogesin. Ühel lõunal käisime töökaaslasega Ülemistes söömas ja valisime koha nimega Toit’s. Me kumbki polnud seal varem käinud, kuigi olin kuulnud ainult head. Esialgu mõtlesime, et sööme pastat või salatit või midagi sellist tervislikkumat, aga lõpuks valisime mõlemad…
Eile õhtul käisime Karoliniga vaatamas Coca-Cola Plazas ilmselt selle aasta kõige kõmulisemat filmi Love. Filmikriitikute sõnul tänavuse Cannesi Filmifestivali kõige kõmulisem film, Gaspar Noe “Love” tõi maailma filmimaastikule uue žanri – 3D täiskasvanute film ja esimest korda Eesti kinoajaloos saab film vanusepiiranguks K-18 ehk alla 18 aasta keelatud. Kultusrežissööri staatusesse tõusnud Gaspar Noe kirjeldab…
Kodumaale tagasijõudes tuli esimese asjana hakata tagasi tegema muidugi neid kinoõhtuid, millest ma enne ilma jäin ja seega on neid kuu ajaga kogunenud üsna mõnus hulk. Pean tunnistama, et seitsmest filmist kuute vaataksin uuesti ja see üks ei olnud ka mitte minu jaoks pettumus, vaid üllatus, et mis pagana asi see on. Aga kõigest lähemalt…
Täna külastasime lapsega esimest korda Coca-Cola Plaza korraldatavat “Beebiga kinno” üritust. Film oli väga armas ning korralduse poole pealt pole mul ühtegi halba sõna, aga natukene jäi hinge laste käitumine, mis paistis kordaminevat ainult mulle. Kes on sellel üritusel käinud, teavad, et suur osa lastest mängib ekraani ja istmete vahelisel alal, mõni neist terve filmi…
0 Comments
On ju lause "Lisaks muidugi oli minu jaoks üks peategelastest nii hurmav, et see andis kindlasti juba lisapunkte." Käiski tema kohta 😀
On ju lause "Lisaks muidugi oli minu jaoks üks peategelastest nii hurmav, et see andis kindlasti juba lisapunkte." Käiski tema kohta 😀
Omg, kuidas sa said "Now you see me
"s Dave Franco mainimata jätta 😀 Ma vaataks kasvõi puhtalt tema pärast seda filmi veel 100 korda 😀