Uued filmid kinos
Teatavasti olen ma üsna suur filmisõber ning minult on tihti küsitud, mille järgi ma filme valin. Kusjuures, kindlat kriteeriumit mul ei olegi. Mõnikord vaatan trailerit, mõnikord näitlejate nimesid, mõnikord loen IMBd’s arvamusi ning mõnikord aitavad kaasa Ameerikas elavad sõbrad, kes siis kiidavad või laidavad.
23.veebruaril käisin vaatamas filmi “12 aastat orjana.” Hetkel, kui ma seda filmi vaatama läksin, oli see aasta 2014 9 Oscari nominent ja kuldgloobuse juba võitnud, seega ootused olid väga kõrged. Tänasel päeval on teada, et film võitis 3 Oscarit.
See on tõsielul põhinev hämmastav lugu ühe mehe võitlusest ellujäämise ja vabaduse nimel. Ameerika Ühendriikides, kus pole veel kodusõda alanud, elab Solomon Northup vaba mehena New Yorgis, aga siis ta röövitakse ja müüakse orjaks. Solomon puutub kokku julmusega (mille kehastus on kuritahtlik orjapidaja) ja ka ootamatu headusega ning tal on raskusi elus püsimisega ja väärikuse säilitamisega. Unustamatu odüsseia 12.aastal kohtub Solomon juhuslikult Kanada abolitsionistiga ning see kohtumine muudab ta elu igaveseks. Filmi 15 viimast minutit ma nutsin lahinal, isegi ei üritanud ennast tagasi hoida ja minus ärkas mingisugune vihkamine nende inimeste vastu. Ma vihkan seda, kuidas ajaloos mustanahalisi inimesi on koheldud, ma ei arva, et nad oleks seda väärt. Ja seda enam vihkasin ma seda filmi. Seda, mismoodi mustanahalisi koheldi ja seda, kui kurb see oli. Aga hindaksin ikkagi 10/10st. Lihtsalt, väga vastandikused arvamused.
Osatäitjad: Chiwetel Ejiofor, Michael Fassbender, Benedict Cumberbatch, Paul Dano, Paul Giamatti, Lupita Nyong’o, Sarah Paulson, Brad Pitt ja Alfre Woodard.
*********************************************************************
4.märtsil käisin vaatamas filmi “Philomena.” Film oli 4 Oscari nominent, kuid ei võitnud ühtegi. Mina isiklikult valisin selle üksnes traileri ja sisututvustuse järgi. Tundus, et on selline film, mis mulle meeldiks.
Peaosas on neiu nimega Philomena, kes jäi teismeeas lapseootele, pärast mida ütles pere temast lahti ning ta viidi Iirimaal asuvasse Roscrea nunnakloostrisse, kus ta pärast lapse sündi pidi oma ülalpidamise välja teenima ränga tööga. Oma väikest poega sai ta näha vaid ühe tunni jooksul ööpäevas. Ja sedagi hetkeni, mil klooster ta pisipoja vastu tema tahtmist Ameerika kasupere hoolde annab. Kaotatud poeg ei anna naisele järgneva 50 aasta jooksul hetkekski asu ja nüüd on tema mõõt täis – ta otsustab oma poja üles otsida, et teada saada, kuidas tal elus läinud on ning öelda talle, et ta poleks teda elades vabatahtlikult hüljanud.Saatus viib ta kokku karjääriredelil komistanud BBC ajakirjaniku Martin Sixsmithiga (Steve Coogan), keda hakkab Philomena lugu endalegi üllatuseks paeluma. Üheskoos võetaksegi ette teekond Ameerikasse, mis toob päevavalgele tõe selle uskumatuna tunduva loo kohta.
Ma ei taha filmi pointi ära rääkida, aga ma pean ütlema, et ma veidi olin pettunud, sest filmi sisu (teksti järgi) ei olnud see, milline oli film. Kuigi ka see, milline film oli, oli väga huvitav. Mulle isiklikult meeldis väga vahelduseks Briti inglise keelt kuulda ning tuleb tunnistada, et naljad olid ka head, kuigi filmižanr on draama mis draama. Mina isiklikult hindasin 9/10. See üks punkt läks lihtsalt selle pealt, et ma olin pettunud lahenduses, mis filmis oli.
Filmi lavastajaks on kahekordne Oscari nominent Stephen Frears (“Kuninganna”, “High Fidelity – elu edetabelid”, “Ohtlikud suhted”) ja Steve Coogani ning Jeff Pope’i kirjutatud stsenaarium põhineb Martin Sixsmithi raamatul “The Lost Child of Philomena Lee”. Kesksetes osades Judi Dench (“Parim hotell terves Indias”) ja Steve Coogan (“The Trip”, “In the Loop”).
Pean ütlema, et viimasel ajal kaks õnnestunud filmi ja soovitan sõbralikult ka teistele. Sel reedel ei paistnud minu jaoks ühtegi uut ägedat filmi tulevat, aga üks on veel eelmisest nädalast, mida ma tahaks näha. Mis filme te vaatamas olete käinud ja mis arvate?
Tänan, see täpsustus jäi mainimata.
Philomena on samti tõsielust tehtud film.