Üks etapp läbi

Pühapäeva õhtul, kui oma lõbusalt Kings Islandi päevalt saabusin, ootasid Amee ja Adam mind all ning me täitsime ära viimased paberid ning kuna Adam pidi esmaspäeva hommikul enne minu ärkamist lahkuma, jätsime me hüvasti. Ta kallistas mind ja tänas veedetud aja eest.

Läksin oma tuppa ja tegin valmis video, mis on mõnes mõttes perele kingitus, teises mõttes mulle mälestus ja kolmandas mõttes oli mul seda lihtsalt vaja, et ennast tühjaks nutta. Panen selle siia ka, võib-olla teiste jaoks see pole eriline, minu jaoks on. (Youtube’i link)

Eilne viimane tööpäev möödus veidi raskelt, me kaklesime lastega rohkem kui eales varem, aga samas pidasime ka Eviega maha vestluse teemal, et me saame hakkama ja me saame üksteisel külas käia ning kaarte saata ja tegelikult pole see ju üldse maailma lõpp, et ma ära lähen.

Ma mõtlesin, et kirjutan pika jutu kogu ajast, mis me koos veetsime ning heietan kolm A4 täis, mis ikka kõik oli ja kui hea oli ja nii edasi. Tuleb tunnistada, et mul on sõnad kurgus kinni. Ma teadsin, et see lahkumine saab raske olema, ma olin ennast selleks terve kuu valmistanud, aga reaalsus oli ikkagi see, et enne sellest tundest aru ei saa, kui oledki silmitsi olukorraga, kus tuleb head aega öelda ja selg keerata.

Niisiis lahkusin ma Gasserite majast.