Tülid suhetes
Selge on see, et igas suhtes tuleb ette tülisid, suuremaid ja väiksemaid ning vähesel määral on need isegi kasulikud, kipume ju tülihoos julgema öelda asju, mida muidu ei julge. Või ei taha.
Mina olin varasemalt ikka väga tulehark, tean, et kiskusin ise tüli üles ning nägin probleemi seal, kus seda polnud, aga liigitaksin selle selle alla, et mul polnud kunagi olnud meest, kes mu paika paneks või vastupidi mu silmad avaks. Kuni viimase suhteni, kus mees oli minust 10 aastat vanem. Hoolimata sellest, et see suhe lõpuks väga inetult lõppes, õpetas see mees mind maailma hoopis teistmoodi vaatama, realistlikult hindama seda, mis mul on ja mitte otsima tüli inimesega, kellest ma tegelikult hoolin. Kõige parem, mis ta mulle õpetas, oli täiskasvanuks saamine. Ise arvasin ju küll, et olen parajalt tark, oma eale vastavalt, kuid nägin, et mis puudutas suhteid, olin tegelikult alles üsna noor. Mul on hea meel selle kogemuse üle, sest tänasel päeval vaatan ma suhteid ikka hoopis teise pilguga kui varem.
Näiteks ei kannata ma absoluutselt mingeid pisitülisid, mis lõpuks ülisuureks paisuvad. Kasutan siinkohal näidet oma sõprade pealt (loodan, et nad ei pahanda), mis nemad tülli ajas, aga mind ainult naerma ajas. Noh, oli nii, et mees magas kodus (päevasel ajal), kuna tal oli natuke kehva enesetunne ning naine hakkas koristama ja ajas sellega mehe üles. Mees oli pahane, et naine magada ei lasknud, naine oli pahane, et mees selle peale üle pingutas ja tetraalselt näitama hakkas, kuidas täpselt ikka naine ta üles ajas. Ja läksidki tülli. Naine marssis kodust minema, mees torises ja puhises arvutis, et naine nõme, marssis minema. No täitsa jabur olukord ju? Kui ma nende üle natukene naernud olin (nimelt olen mõlema sõber ja mõlemad kurtsid korraga mulle), said nad ise ka aru, et käitusid jaburalt, palusid vabandust ja jälle oli kõik ilus.
Ja see ei ole üldse esimene kord, kui minu jaoks asi nii tühine on, aga mõnda teist närvi ajab. Siis tabangi end mõttelt, et võib-olla mõne olukorra peale oleksin ma isegi mõne aasta eest ärritunud, sest no olin ma ju pahane siis, kui mu kutt ennast pildituks jõi (no see võib-olla ajaks mind endiselt hulluks) või meie plaanid canceldas ja sõpradega kuskile linnapeale läks. Samas, jõudes tagasi selle viimase suhte juurde, pidime ka ühel korral klubisse minema, mina oma sõpradega, tema enda omadega, kuid see ei läinud üldse nii. Minu sõbrad arvasid, et pidu on igav ja läksid ära varem, kui tema üldse sinna klubisse jõudis. Käisin siis korraks tema juurest läbi, veetsime 5 minutit koos ja tema läks ikka klubisse ja mina koju magama. Ja minus ei käinud hetkekski mingi värin seest läbi, et mulle poleks see olukord meeldinud. Usaldus oli see, mis meie suhet üleval hoidis. Miski, mis ilmselt varasemalt mu suhetes on puudunud, sest varasemalt ma nii rahulikult suhtunud poleks.
Nende lihtsate asjade hulka kuuluvad ka paarid, kes suudavad igal peol tülli minna. Mul on ka mõni selline paar oma tutvusringkonnas ja üsna tihti ma ei saa arugi, miks nad tülli lähevad. Mäletan, et ma ise olin ka selline, samas oli ka mu noormees üsna talumatu, kui ta jõi. Nimelt hakkas ta flirtima teiste naistega ja mitte natuke, vaid palju (lõppes see sellega, et minu sünnipäeval suudles ta teist naist) ning kui me näiteks läksime peole ja leppisime enne kokku, et mina olen kaine autojuht ja me lähme pärast koos ära, lõppes see 99% nii, et tema tõmbas kuskile mujale minema ja mina olin üksinda. Ma arvan, et mul oli ka õigust pahane olla. Praegusel hetkel ma reageeriks küll teistmoodi, selles mõttes, et ma ei oleks kurb, et ta nii tegi, vaid ma saadaks sellise mehe kohe pikalt, kui ei oska lubadustest kinni hoida nii lihtsas asjas, ei ole mul vaja oodata kuniks tuleb mingi suurem olukord, millega ta hakkama ei saa. Ma mainin ka ära, et ma suudaks ka täiesti sõbralikult laiali minna (no, et mina autoga koju ja mees kuskil edasi), kui mees suudab selle kenasti selgeks teha, miks on minek olulisem, kui minule antud lubadusest kinnipidada. Kõik on läbirääkimiste küsimus. Nähes praegu pealt aga oma sõpru, kes pidevalt peol tülitsevad, üritan alati arusaada, kas seal on mingi suurem mure või lihtsalt üks või teine paneb üle. No enamasti ongi mingi pisiasi, alkohol suurendab emotsiooni jne, hiljem lepitakse ära, aga teiste piduliste tuju on selleks ajaks ju rikutud. Mul on heameel, et teie suhe on korras, aga mõelge selle peale, et teiste inimeste peo olete oma karjumiste ja nägude tegemistega ära rikkunud.
Suhetes on ka pidev tüli sellepärast, kes peaks mida tegema. Jällegi oma sõprade näitel – nõudepesu. Minul endal pole sellega probleeme olnud, sest oma kodus on mul nõudepesumasin ja seal, kus pole, seal ma pesengi, sest mulle meeldib nõusid pesta. Roppu moodi. Ma võiks raha teenima minna sellega, ausõna. Samas, kui ma oma sugulasega koos elasin, siis meil oli nõudepesugraafik, sest me kumbki ei viitsinud sellega eriti tegeleda. Ei teagi nüüd kohe, kas see mind suhtes ajaks kellegagi tülli või mitte, sest ausalt öeldes mu “kuttidel” alati nõudepesumasin olnud. Haha.
Praegusel ajal on ka lahkarvamusi elektroonika teemadel, et noh, kas peaks ikka arvutis mingeid mänge mängima poole ööni, kui võiks koos magada või kas peaks telefon kogu aeg käes olema, kui väljas söömas ollakse jne. Kuigi ma ise olen hull telefonisõltlane, siis tegelikult vajadusel suudan ma sellest eemal olla küll, lihtsalt enamasti ma ei näe vajadust, ma tahan oma sõpradega suhelda ja vahet pole, mis hetkel nad mulle kirjutavad, ma vastan, kui selleks on mugav olukord. Öine arvutiga mängimine mind ennast ilmselt ei häiriks, kuna mul vahet pole, kas uinun üksi või kahekesi, aga samas ma saan aru, et on naisi, kelle jaoks on oluline kaisus magama minna.
Üks natukene “populaarsem” tüli on üksteise juures vigade otsimine. See minu meelest on suurema osa tülide põhjuseks. Näiteks, kui lubatakse kodus olla, aga ei olda, lubatakse helistada, aga ei helistata, lubatakse kuskile koos minna, aga ei minda jne. Rääkimata välimuse probleemidest, hädadeks on nii kaalu, meigi, riietuse kui ka soengu mitte meeldimine. Ma olen nõus, et inimese stiil võib mitte meeldida, seda annab ju muuta ja kujundada, sama kehtib soengu ja meigi kohta, miski neist pole igavene. Veidi ma nõustun ka kaaluteemaga, et inimene tahab olla koos selle inimesega, kellega ta koosolema hakkas, aga samas ma ei leia, et see oleks tüliks piisav põhjus, pigem peaks see olema arutelu, mida koos arutada. Igaüks on omamoodi ja ma väga ei salli seda, kui hakatakse suhtes inimesi muutma. Ma olen see, kes ma olen ja muidugi, Sa võid mind natuke suunata, et “See punane pluus sobib Sulle” või “See must pluus eriti ei sobi minu meelest,” aga Sa ei tule mulle ütlema, et “Kuule, Sa nii paks, ära söö seda juustu enam.”
Viimane, mis minu jaoks veel arusaamatu on, on tülid sellepärast, et kokku ei saada. Minu meelest on täiskasvanuliku suhte tunnus see, et suudetakse ka teineteiseta elada ning teha omi asju. Hetkel on väga paljudes peredes see, et mees töötab Soomes, nähakse nädalavahetustel ainult, muidugi on raske, aga sellepärast tülli minna? No pigem ei ju. Oma tutvusringkonnast oskan tuua kaks näidet – üks on paar, kus mehe töökoht on küll Eestis, aga teises linnas, nii, et vahel kohtuvad nad nädalavahetustel, mõnikord jäävad mõned nädalavahetused järjest vahele, aga ma pole veel märganud, et nad sellepärast tülli läheks (võib-olla lähevad ka, aga oskavad kenasti varjata) ja teine paar on selline, kus noormees ja neiu õpivad eraldi linnades ning kuigi noormehel on tunnid ka neljapäeval ja reedel, tuleb ta lihtsalt kolmapäeva õhtuti alati koju, sest muidu nad lähevad tülli ja tüdruk hakkab kahtlustama, kas noormehel pole mitte teine naine seal teises linnas. No appikene, kui ebaterve suhtumine ja ma olen seda talle ka korduvalt öelnud, aga ta ei näe probleemi. “Kui ta mind armastab, tulebki ta koju,” kõlas tema vastuseks.
Ja noh, siis on muidugi need tülid, millest ma saan aru – valetamine, petmine, varastamine jne, neid ikka jätkub ka.
Mille pärast teie oma kaaslasega tülitsete ja kas need on pigem lühiajalised või lendavad tassid-taldrikud kah?
Vot see kõlab juba nagu minu mõttemaailm hetkel suhtest on. Arvan, et kui ollakse ikkagi juba vanemad kui keskkooliealised, tuleks sõnadega rahulikult hakkama saada küll. Eks muidugi on erandeid, aga siis mulle tundubki, et need suhted on ennast hävitavad ning mõttetud.
See mees-naine-laps olukord tekitab juba ise palju probleeme, sest mehed, kes lastega ei veeda kümnendikkugi aega, mida naine veedab, ei saagi aru sellest, kui auru välja võtab lapsega ajaveetmine. Eriti selles vanuses, kus nad alles õpivad, avastavad ja ainult mürgeldaks.
Ja eks paraku ole nii ka, et kui ikka paranemist näha ei ole ja kompromisse ei leita, ongi targem üksinda edasi minna. Iga suletud uks avab uue.
Eriarvamusi ja möödarääkimist ikka on aga ei tülitse. Oleme kaks täiskasvanud inimest, kes suudavad oma asjad ka rahulikult selgeks rääkida. Põnevust leiame muudes tegevustes:)
No suurim tüliallikas ilmselt ikkagi kodutööd. Mees arvab, et kuna ma olen lapsega kodus, siis ma peaksin jõudma/tahtma kõik kodutööd ise ära teha. Mina aga nii ei arva, sest elame siiski koos ja laps võtab suurema osa minu päevast ära. Mina olen alati olnud arvamusel, et kui elame koos, siis teeme ka asju koos.
Teine asi on ja arvuti. Kui iga vaba hetk veedetakse mängides ja see inimese ikka lausa vihaseks ajab, siis see ei ole väga normaalne minu arust. Oled üksi, tee mis tahad. Aga kui sul on kaaslane ja laps, siis peaks äkki neile ka vahepeal tähelepanu pöörama? Söögi nõudmine või nähvamine, et koristada on vaja ei kuulu tähelepanu pööramise alla. Mõistan kohati neid naisi juba, kes oma mehe jätavad ja teise otsivad. 🙂
See on küll kahju, peaksid äkki siiski edasi liikuma ja leidma kellegi, kellega teil natukene ühisemad maailmavaated? Oled küll palju oma elust ära raisanud, aga no terve elu on ju alles ees, ära karda teha seda sammu, mis Su õnnelikumaks teeks!
Pidasingi teid silmas ühes kohas 🙂
Kusjuures, ma isegi nõustun Su arvamusega, sest olgem ausad, vahel on eriarvamused isegi parimate sõbrannade ja ema-vennaga, kellega meil on vägagi ühine maailmavaade, mis siis veel kutist rääkida, ikka peab vahel eriarvamusi olema.
J töötab mul ju ka hetkel teises linnas ja see nüüd küll ühtegi tüli pole majja toonud. Minu arust paneb see just pigem rohkem väärtustama antud inimese olemasolu, kui tülitsema. Muidugi eks neid riidlemisi on sellise pika koosoldud aja peale nii üks kuni mitu olnud. Mõni pisem, mõni natuke suurem. Aga meile meeldib ikka öelda, et muidu olekski liiga igav!
Ja minu isiklik arvamus (jah, isiklik, sest kindlasti leidub keegi, kes tahaks vastu vaielda) on, et nendes suhetes, kus ühtegi tüli ei ole, on midagi mööda. Midagi on mäda, kui kahel täiesti erineval inimesel kordagi ühtegi konflikti ei teki. (Üldjuhul kipub sellist laadi suhetes üks osapool (enamjaolt mees) olema lihtsalt suss..) Ja kui kunagi peaks see tüli tulema, siis tuleb see kindlasti nii suure pauguga, et keegi saab haiget.
*Merrific*
Kurb hakkas kohe seda teksti lugedes, kui sain aru, et kõik näited minu enda kohta käivad. Olen 26, mees on 29, oleme koos olnud 5 aastat ja tunnen nüüd, et olen raisanud parimad aastad oma elus mehele, kes pole väärt ei mind ega ka ühtegi teist naist. Meie tülid on lihtsad: hommikul kakleme, kumb kassile süüa paneb, siis kakleme, kumb autoga tööle saab minna, lõunaajal saadame paar sõnumit teemal, kumb poodi läheb või süüa teeb, pärast tööd kakleme, kuna ta ei viitsi mulle kunagi trenni järgi tulla, mina külmetagu oma märja peaga bussipeatuses, hiljem kodus kakleme jälle kassi või söögi või koristamise või jumal teab, mille pärast. Iga pidu lähme me tülli, sest ta muutub seltskonnalõviks ja kui mina üritan ka seltskonda tulla, tehakse paar inetut nalja minu kulul, et ma minema läheks, järgmisel hommikul muidugi silmad märjad vabandab ette ja taha. Ja nii edasi, rohkem ei pea vist kirjutama. Me tülitseme vist kõige pärast, mille pärast on võimalik ja ma küsin endalt mitu korda päevas, miks me lahku ei lähe.. vastust ei teagi.