Teisipäev ja superuudised

Tänane päev oli mul haiguspäev vol 2. Hommikul sain kauem magada, aga ei aidanud see ka. Üles ärgates oli nii halb olla, et kuku või pikali. Kuna mul oli äratusest veidi tööni aega, rääkisin Laura ja Killuga juttu ning sättisin siis ennast valmis. Lapsed olid erakordselt koostööaldid, nii söögi kui ka multikate ja magamise osas. Lõunauinak venis tänu halvale ilmale väga pikale, aga jäigi mulle rohkem aega, et oma koolitöödega tegeleda.

Sain eile graafiku kätte ja tuli välja, et jälle pole kolmapäev vaba, mis on mu õppimise päev, seega pidin siis täna vaikselt tegelema hakkama, et valmis saaks. Lisaks sain täna üle tüki aja emaga rääkida, oma suure viha tele kahe vastu ära rääkida ning lisaks sain korraks rääkida ka Lauraga ja Killuga. Üldse sai palju rääkida. See kõik oli väga tore.

Ahjaa, see polnud üldse niimoodi mõeldud, aga avastasin, et ma oma tänastest toitudest pildid teinud, et ma siis näitan, et ma ausalt ka ei söö iga päev ainult rämpsu. Haha.

See sadas alla reaalselt 10 minutiga. Niisiis, hea ennustus, Adam, läks vist vähe puusse. Alguses tegi see mulle nalja, aga kui ma olin auto lumest puhtaks lükanud ja selle minutiga, kui telefoni laadima panin, olid kõik aknad uuesti paksult lund täis, sain aru, et naljast on asi kaugel. Autod sõitsid 15-20 miili tunnis, punase tulega ei üritanud mitte keegi paremale pöörata ning stop-märgi juures peatumiseks alustati pidurdamist 100 jalga enne. Ma ütlen päris tõsiselt, et see ilm oli päris jube isegi minu jaoks. Üks asi on auto, mis libedaga seisma hästi ei taha jääda, aga teine asi on tee, kus auto vägisi külje ette tahab tõmmata. Tee, mille muidu sõidan 5 minutiga, kiirustega 40-55 miili tunnis, sõitsin täna 15-20 miili ja jumal teab kui kaua, sest kaks autot mu ees põrkasid veel lisaks kõigele kokku ka ja neist mööda saamine oli paras nikerdamine. Lähen magama ja loodan, et hommikuks on see kõik kadunud.

Vähemalt kordki elus oli õige otsus, taas kord, oma kohtumine tühistada ja Cincinnatisse mitte minna. Sellise ilmaga sõidaks ma siiamaani sealt tagasi. Ja siis näen koju jõudes, kuidas Ellen, kes on Brasiiliast pärit ja nägi lund esimest korda sel aastal, kirjutas rõõmsalt OOHJEEE lumi maas. Sooda.

Tänu Laurale, kes mulle päeval kahte ilublogi näitas, sattusin jälgima Liina blogi (missliina.blogspot.com) pikemalt ja seal oli kaks videot, kuidas nad Anna Elisabethiga üksteisele kinnisilmi meiki tegid. Haha, mõnus naeruteraapia enne magamaminekut. Need tüdrukud on ikka tõesti superlahedad! Blogi hakkas mulle ka meeldima, nii, et lisasin mõnusalt oma blogilisti.

Ja siis lõpetuseks aitäh kommentaaride eest video kohta, tore oli lugeda. Mulle mainiti, et mu hääl oli kurb, aga Killu ütles, et mul oli lihtsalt nohu. Haha. Järgmine kord üritan rõõmsama video teha. Nüüd kõik uusi küsimusi tulistama, et ma seda teha saaks.

Kusjuures, pärast video tegemist ütlesid mulle päris mitu sõpra (mõni neist ka varem öelnud, mõni mitte), et nad igatsevad mind. Mitte lihtsalt, vaid siiralt, millegagi seotult. Täiesti kokkusattumus, aga nii oli.. Ja kui ma siis mõtlesin, et oeh, mis kõik mul Eestis on. Oijah, see otsus saab ikka väga väga raske olema, mis edasi teha.