Teekond tagasi Ameerikasse
Austraalias oldud aeg tundus mitmete inimeste jaoks lühike ning paljudele jäi üsna arusaamatuks, miks ma nii kiiresti tagasi tulin. Sellele osale ma pikemalt ei keskendu, sest see üleüldiselt ei ole lihtsalt oluline. Need, kes vajavad teadmist, teavad ja teistele ma selgitama ei hakka.
Augusti alguses, viis aastat tagasi, läksin ma esimest korda Ameerikasse ja neli aastat tagasi tulin sealt Eestisse. Kui alguses olin ma üsna skeptiline selle riigi ja selle rahvuse suhtes, siis ajapikku sain ma aru, kui väga ma seda riiki tegelikult armastasin. Käisin igal aastal korra seal reisil, erinevate reisikaaslastega, aga emotsioon oli kogu aeg sama. Eks ma salamisi üritasin ka leida viisi, kuidas sinna ise tagasi saada, aga siiani üsna tulutult.
Sel korral kandideerisin ma John’s Island Resorti, mis on Floridas asuv rikaste kuurort, kus töötab 25st erinevast riigist inimesi, kus on mitmeid restorane ja just nendes ma tööle hakkangi. Ametikoht on ametlikult dining room attendant, mitte ametlikult server ehk siis kogu teenindussektor restorani poole peal.
Kuidas see kõik toimus?
Mingil hetkel kuulsin läbi oma sõbra Ismira pakkumisest Ameerikasse. Kiire meenutus, et Ismira on firma, kes mind ka kruiisilaevale tööle vahendas ja kes olid pakkunud minu jaoks ideaalsena tunduvat tööd minu sõbrale, kes siis sellest mulle rääkis. Kirjutasin Sandrale, kes oli minu otsene nii-öelda tugiisik seal firmas ja küsisin, kas mul oleks ka võimalik kandideerida.
Üsna kiirelt sai selgeks, et mul on võimalus kandideerida, aga minu staatus kruiisilaevalt ei ole väga positiivne. See ei tulnud mulle üllatusena, aga tundsin, et sel korral on mu tahtmine ja motivatsioon palju suuremad kui varem ning ma ütlesin ka talle, et me kõik eksime, aga tähtis on eksimusest õppida ja teisel korral paremini teha. Sel korral nõustus tema. Ma saatsin oma uuendatud CV, kuhu ma õige pisut kogemusi lisasin, aga leppisime kokku intervjuu Skypes.
Skype kõne läks üsna kiirelt, kuna Sandra mäletas mind hästi, küsis paar uuendust ja kuidas mul läinud on ja kõige suurem nii-öelda küsimus tema jaoks oli see, kas ma tuleksin Austraaliast intervjuule, kui see toimub Leedus. Olin otsustanud, et kui mind kutsutakse, siis lähen. Tema jäi minuga väga rahule ja andis nii-öelda teatepulga edasi firmale, kuhu ma tööle kandideerisin.
Edasi oli mul intervjuu Ameerika firma esindajaga, kes oli Brasiiliast pärit naine. Intervjuu kestis ligikaudu 15 minutit, millest võib-olla 2-3 me rääkisime ainult minu kogemustest, tahtmistest ja ülejäänud aja lihtsalt motivatsioonist ja unistustest. Tundsin, et see läks hästi ja Simone, intervjueerija, ütles sama, mainides, et olin tol hetkel 26st intervjueeritavast kindlasti kõige tugevam kandidaat. Järgmine samm oli minna Leetu.
Ees ootaski intervjuu Klaipedas, Ismira kontoris. Tegemist oli teise päevaga, esimesel päeval intervjueeriti 90 inimest, teisel päeval 54. Intervjuule läksin juba 9.30 ja välja sain alles 13.30. Esimeses osas intervjueeriti meid grupina, meid oli 15, peale minu oli veel üks eestlane, kolmas eestlane oli teises grupis. Etteruttavalt ütlen, et kaks meist ka tööle valiti.
Teises osas rääkisin üksinda ühe mehega, kes oli selle kuurorti tegevjuht ehk väga tähtis onuke. Ta oli väga tõsine, ei tahtnud nalja teha, ainult toksis oma arvutisse mu sõnu ja üldse see oli väga väga hirmutav minu jaoks.
Kolmas intervjuu oli siis tõenäoliselt selle kuurorti omanikuga, kes oli ka äärmiselt tõsine, aga kelle küsimused olid selles mõttes armsamad, et ta küsis, miks ma tahan Ameerikasse tagasi või miks ma tahaksin just seal töötada ja mida ma arvan, et suudan pakkuda.
Ma ei tulnud intervjuult ära väga positiivsena, mul oli tunne, et oli minust palju tugevamaid kandidaate ja et mulle ei meeldinud selle tõsisus, aga samas ma ei tahtnud mõelda, et ma seda tööd ei saa. Ma ei tahtnud ka mõelda, et ma saan, sest see pettumine oleks olnud nii valus. Jäin neutraalseks ja selline reaktsioon andis nii mõnelegi signaali, et tõenäoliselt ma sinna ei lähe.
Augusti alguses tuli e-maili teel positiivne vastus!
 |
| John’s Island Resort |
Ma ei oska sõnadesse panna seda tunnet, mis mul sel hetkel oli, mul olid õnnepisarad silmas ja selline elevus, et ainult hüppasin ja keksisin kodus. Napilt neli aastat pärast seda, kui meid Ameerikaga väga kurjal moel lahutati, viiakse meid jälle kokku. Saatus on selle nimi, ma olen alati öelnud, et ma usun saatusesse ja see on ettemääratud.
Nagu Karolin küsis “Kas sellest saab alguse Sinu lõplik äraminemine?“
Võib-olla tõesti.
Palju edu, ootan põnevusega uusi postitusi Ameerikamaalt!