Teekond Ameerikasse 2
Vahepeal on ligi kaks kuud mööda läinud sellest hetkest, kui teada sain, et saan jalad panna jälle oma lemmikriiki maailmas.
Nagu ka eelmisel korral, kui USAsse kolisin, kulus meeletult aega paberite täitmiseks. Alguses saatis firma paberid, mis oli vaja kõik ära teha, lepingud, ankeedid, narkotest, karistikuregister, passikoopiad, viisakoopiad jne. See list on lõputu.
Ma muidugi läksin suure entusiasmiga peale asjadele, sain järjest kõik tehtud kuniks jõudsin siis otsapidi Wismari haiglasse. Netist vaatasin, et see avatakse kell 8 ja olin juba varakult ukse taga, nagu väike hulluke. Kell 8 selgus, et minu osakond avatakse kell 9. Istusin siis rõõmsalt ukse taga, sai kell üheksa, doktor oli paduvenelane, mitte ühestki sõnast eesti keeles aru ei saanud ja ega mina meditsiinilisest vene keelest ka mitte. Ma ei saa tavaliselt vene keelest ka aru. Tuli meile siis tõlk, tõlkis ära, ütles, et alkoholi testi verest nad üldse ei tee (mis oli minul nõutud) ja minu kümnest narkost nad teevad ka ainult viis tükki. Ma ei pea vist üldse mainima, et ma olin jumala ahastuses.
Edasi soovitati mul pöörduda kohtumeditsiinikeskusesse, et nemad kindlasti teevad kõik kümme ära. Lühikese kõne järel selgus, et teevadki, aga summa oli pea poole suurem (Wismaris 50€, kohtumeditsiinis 86€) ja kättesaamine jäi liiga hilja peale, mul oli kindlasti vaja ülehomseks paberit. Kui summas oleksin silma suutnud kinni pigistada, siis ajas ma kahjuks ei saanud. Seega, mõtlesin ma hetke ja läksin sisse tagasi, ütlesin, et teeme ära ja loodetavasti sobib firmale. Kui viis narkot on negatiivsed, siis miks mõni peaks positiivne olema, eksole. Tegin siis ilusti topsi sisse vajaliku proovi ära, tunni aja pärast võisin paberile järgi minna ja selgus, et erinevaid aineid testiti siiski 7 tükki ja siis rahunesin juba maha, sest kümnest seitse on väga hea protsent ja küll sobib. Etteruttavalt ütlen, et sobiski.
Järgmine probleemne koht oli karistikuregister, mis tuli tõlkida inglise keelde. Alguses mõtlesin, et mis seal ikka, palju see ühe lause “Antud isikul puuduvad kehtivad karistused” ikka maksab. Küsisin hinnapakkumist vist viiest erinevast kohast ja pakkumised olid 32-36€. Ma peaks raha peale vihane olema, et selline summa välja käia. Kirjutasin firmale otse, et te ju näete ise, et toimik on tühi, palun ärge käskige mul maksta. Nemad ikka käskisid, ütlesid, et vandetõlki pole vaja, aga tõlkebürood sellegi poolest. Nii sai see paber ka ära tõlgitud.
Uue passi pidin ma ka tegema, sest esialgselt öeldi, et viisa kestab kolm aastat ja pass peab kehtima 6 kuud kauem. Hiljem muidugi selgus, et viisa kehtivus kolm aastat on tegelikult tükiti ära lõigatud ja näiteks esimene viisa kehtib 1.10.17-31.05.18 ehk kaheksa kuud. Kokku saab viisat omada 36 kuud. Ühesõnaga, passi tegelikult ei olekski vaja olnud, aga noh, nüüd on mul kolmas pass järjest USA viisaga, lahe!
Augusti lõpus pidime kõik paberid ära saatma ja mina ka saatsin. Edasi ootasin päris mitu nädalat kuni lõpuks tuli kiri mõne manusega ja käsuga nii kiiresti kui võimalik saatkonnas viisaaeg endale broneerida. Kui manuseid lähemalt vaatama hakkasin, selgus, et üks neist on mingi 100lk ja see tuli välja printida, sest see oli kinnitus firma poolt ja USA saatkonna poolt, et ma olen viisa saamiseks kõlbulik, et firma on aus ja parem andku heaga see kinnitus.
Viisavestlus oli planeeritud teisipäevaks. Ameerika viisaga on selles mõttes tunduvalt keerulisem kui Austraalia omaga, et küsitakse rohkem ja erinevad süsteemid ei ole omavahel üldse seotud, aga kõiki on vaja. Esmaspäeva õhtul 16.58 sain meili, et minu DS-160 vorm ei ole süsteemis sees. Rohkem saatkonnalt abi ma ei saanud, sest nad ju läksid kohe pärast seda kinni. Kui ma ahastuses mööda oma profiili käisin ja viga üles ei leidnud, helistasin ma saatkonna hädaabi numbrile ja üritasin abi saada sealt, aga kui ma iga küsimuse vastuseks sain, et “see ei ole päris meie pärusmaa,” siis ma loobusin ja vihapisarad silmas käisin mööda seda ankeeti, et miks ta ometi ei lase mul ära kinnitada. Lõpuks ma vea leidsin ja kell kaheksa selle kinnitatud sain.
Isegi mure, et kus ma selle paberi nüüd välja printida saan, ei heidutanud mind eriti sel hetkel, sest vähemalt süsteem oli lõpuks korras.
Teisipäeva hommikul sättisin ennast varuga igale poole, käisin printimas oma kinnitust, läksin saatkonda, andsin koti-riided ja muu kraami turvameestele ja astusin rõõmsalt juba kolmandat korda saatkonna ustest sisse. Jõudsin juba kell 10 kohale, mu aeg oli 10.30, aga õnneks teise eesti tüdruku, kellega koos me lähme, aeg oli kell 10 ja ta oli juba seal, seega saime natuke jutustada. Teine vedamine oli see, et saatkonnas kutsutakse inimesed siiski elavas järjekorras ja nii jäi meie kahe vahele tegelikult ainult kaks inimest.
Mu vestlus oli üsna lihtne, küsiti, kas lähen sinna samma, kuhu paar inimest enne mind tüdruk, vastasin jaatavalt. Küsiti, mis sorti tööd tegema hakkan, rääkisin, et töökohustused on erinevad, küsiti, kas mulle meeldiks rohkem rannabaaris või 5-tärni restoranis töötada. Hiljem küsiti veel mu laevatöö ja varasema USA töö kohta ning küsiti, mitu korda ma olen riiki sisenenud, arvasin ise, et 5, aga tuli välja, et 9, sest iga kord kruiisilaevaga üle piiri minnes, tuleb ju sisse tagasi ka minna.
Kella 11ks olin rõõmsa näoga väljas, sest viisa oli kinnitatud ning nüüd jäi üle oodata ainult lennupileteid!
