Tagumist akent Sa küll puhtaks ei pesnud, tont ehk 10.päev

Hotellist visati meid kell 11 välja, siis hakkasime Chicago poole sõitma. Kusjuures, selle linna nimega saab meil alati palju nalja, sest ma ei tea, kas probleem on minus (kuigi mulle tundub, et ma olen teisi ka kuulnud niimoodi ütlemas), aga ma hääldan kogu aeg Tšikago. Laeva peal, kui DJ minu üle mitu korda juba naernud oli, ütles ta, et see on Šhigago. Noh nagu šokulaad, pehmelt. Ja nüüd me emaga ikka tsik ja tsik ja siis naerame ja ütleme šhiiiiiikkago.

Mina olin hommikul kohutavalt laisk, seega ema sõitis peaaegu terve tee. Tubli tüdruk! Mina ainult lollitasin ja sõin mandariini ja ajasin soodat juttu, laulsin ja tantsisin ja kommenteerisin ameeriklaste sõidustiili. Ühes bensujaamas pesin autoaknaid, eelmisel päeval pesi emps päris halvasti, seega ma pidin tõestama, et oskan paremini. Lõhkusin auto tagumise kojamehe ära. Eksole. Ja nii unustasin tagumise akna puhtaks teha. KUIGI emps väidab, et ta nii ei öelnud, kostus mulle täpselt, et ta ütles: “Tagumist akent Sa küll puhtaks ei pesnud, tont.” Ja appi kuidas see siiamaani naerma ajab. Ta väidab jätkuvalt, et see pole tema sõna, aga ta AUSÕNA ütles nii.

Meie nunnu suksu

Veidi enne Chicagot vahetasime ikkagi sõitjat, ma olen linnas äss ja emps oli juba väsinud ka, seega viimased mingi 35 miili olid minu teha. Sõitjad on seal segased, tuututamine on moes ning meie parajalt idikad nende jaoks, sest kiirusepiirangud on piirangud ja kaks rida tähendabki, et kaks rida on autosid. Need ameeriklased korraldaksid mida iganes seal linnas.

Kohale jõudes käisime hotellis, panime asjad ära ning kuna hotell pakkus parkimist 50$ öö ja see ei sobinud mulle kohe üldse, kasutasin oma nutikat pead (ja telefoni) ja leidsin meile paralleeltänavas 20$ öö. Seega sõitsime sinna ja jätsime oma suksu nüüd kaheks päevaks sinna seisma. Ise läksime tuppa tagasi, panime soojemad riided selga ja hakkasime jalutama.

Kõigepealt käisime pargis, kus pidi suur-suur purskkaev olema, lausa Buckinghami nimeline. See ei töötanud, sest talv on. Edasi jalutasime mööda tänavat, et seda kurikuulsat uba leida. Leidsime selle ka. Tänu talvele oli seal vähe inimesi, sai rahulikult pilti teha ja uudistada. Lisaks oli oa kõrval uisuväli, aga sinna me ei läinud, meie jaoks pole see ju miskit erilist.

Purskkaev

Meie tervituseks muidugi hakkas lund ka sadama

Edasi jalutasime mööda peatänavat linna sisse, kuna mu tark pea (ja telefon) meile öelnud olid, et sealt saab Cheesecake Factorysse. Jalutasime kilomeetreid maha ja leidsimegi! See oli nii mõnusa ja ilusa sisekujundusega koht, et lausa uskumatu. Olles juba kordi enne samanimelises restoranis käinud, olime targemad – võtsime soolase kahepeale ning siis jõudsime kooki ka süüa. Sõime Havaii pizzat, appi kui hea see oli ning siis ema võttis Mango Key Lime Pie ja mina võtsin Lemon Raspberry. Istusime seal päris kaua, seal oli soe ning hea olla.

Sealt hakkasime tagasi jalutama, siis käisime Water Toweri kaubanduskeskuses, mis oli üliäge, saime veidi Victoria Secretsis shopata ning Forever 21’s ka, lisaks vaatasime veidi teistes poodides ringi. See lihtsalt ebareaalne, mis hinnad siin on, kui sõbralikud müüjad, ja oeh.. jah, ma olen selles “Ma-armastan-Ameerikat” staatuses tagasi. Jalutasime veel sellest oast mööda, tegime pimedas ka pilte.

Hotelli jõudes oli kell 9. Me läksime kella kahe ajal jalutama. Päris mõnus. Sõber endomondo app näitas, et maha olime kõndinud 7,21km. Hotellis läksime basseini, mille vesi oli külm ja ruum oli külm ja kui otsustasime sauna minna, oli see ka külm. Tõprad!

Pärast ujumist olime mõlemad üsna surnud, vahetasime omavahel kolm sõna ja jäimegi magama. Mul oli öö läbi võitlus patjadega, sest ega kui voodis on juba kolm patja, ei tähenda see seda, et ma kappides olevaid juurde ei võta. Ikka võtan! Padjamaniakk.