Tagasi kiviaega ehk kuidas elekter (jälle) ära läks
Kui aeg Eviele järgi minna oli, polnud elektrit endiselt. Adam oli õpetanud, kuidas siis garaažiukse kinni saan ning panin kuti autosse, sõitsin auto õue, lasin ukse kinni ja kui tuppa tagasi tulin, et eest uksest välja minna, tuli elekter tagasi. Kaboom! Päris trikivend olen.
Saime Evie koolist kätte ja kuna Evie nüüd mu sõnasabast kinni võttis ja reede on McDonaldsi päev ning minul õhtul töö pikalt ei kestnud, läksime sinna pärast kooli. Alguses kartsin, et äkki nüüd pole teisi lapsi, et nad tulevad õhtul, aga no ei – lapsi oli kordades rohkem kui muidu. Minu lapsed olid ka väga head, kuulasid sõna ja täitsa tore oli nendega.
Pärast siis koju, Graeme magama, Evie oleks pidanud ka minema, aga kuna Adam ja töömees siin olid, nurus tüdruk üleval olemist. Pärast Adami lahkumist jäi ta ikkagi magama ja ärkas kui Amee tuli. Minu meelest esimene märk laste väsimusest on lause “Ma ei ole väsinud.”
Kui tööpäev läbi, läksin oma tuppa, pidasin veidi Lauraga aru ning kuna ma postkontorist olin hommikul kõne saanud, et mu ühel pakil oli allkiri puudu, pidin nagu nii minema. Sõitsin siis kõigepealt postkontorisse, panin selle vajaliku allkirja ära ning küsisin oma teise saadetava paki kohta. Saanud lubava vastuse, läksin poodi, ostsin asjad ning sõitsin postkontorisse tagasi ja panin paki teele. Sellest kõigest lähemalt kui kohale jõuab.
Sealt siis koju, veidi lebotamist ja sättimist, seitse korda plaanide muutumist ja veidi enne üheksat sõitsin Cincinnatisse. Käisime Keithiga ta sõbra Bobby ja tema venna juures. Väga mõnus rahulik õhtu oli. Mingi hetk tuli Bobbyle mingi väike laps ka külla, imearmas tüdruk. Krussis juustega ja väike, mingi kolme-nelja aastane äkki, roosa pidžaamaga. Apppiiii kui armas! Mul ju nõrkus nende pruunide laste vastu.
Kahjuks löödi aga rahuliku õhtu plaanid pea peale ja nii oli meil päästeoperatsioon nimega Britney ning tänu sellele pidime Bobby juurest varem ära minema ning kulutama aega mujal. Lõpuks jõudsime mingi kesköö paiku siis Keithi juurde hoopis ja vaatasime seal filmi. Filmi nimeks “Project X,” sisuks oli kolm keskkooli kutti, kes polnud just eriti populaarsed, keegi ei rääkinud nendega ja olid sellised luuserid. Ühel neist tuli sünnipäev ja ta maja jäi tühjaks ja teisel tuli idee kutsuda terve kool peole ja nii edasi. Ja siis lugu sellest, kuidas pidu käest ära läks. Väga suurtes mõõtmetes. Minu meelest lahe film, naljakas ja mõnus ja samas ka tõsieluline, seega pani mõtlema. Kui film lõppes, rääkisime veel pikalt pikalt juttu ning lõpuks avastasin, et kell on pool kolm öösel. Oi-oi.
Läksin siis suhteliselt peale seda avastust ära, nägin kiirteel nelja avariid, ühes oli auto täiesti sodi, no täiesti, kui poleks teadnud, et auto peab olema, oleks arvanud, et jalgratas vms, kohe nii sodi. Sellega seoses, meil oli eile -13 kraadi väljas. Jah, teisipäeval oli +18 ja eile -13. Sedasi see Ameerika teeb. Igal juhul oli väljas meeletult libe ja see-tõttu ka väga palju avariisid. Mõnel lausa kaks tükki, khm-khm.
Tee peal läks kõht tühjaks ja nii sõitsin kell kolm öösel poodi, ostsin jogurtit ja jäätist ja kirsisaiakesi. Nii head. Poole nelja-nelja vahel jõudsin koju, sõin veidi, rääkisin inimestega juttu ja nii veidi enne kella viite magama jäingi. Jee, öölööm.
 |
| Kui näed välja noorem kui 40, küsitakse dokumenti vanuse tõestamiseks. Alla 21-aastased või need, kellel dokumenti pole, alkoholi osta ei saa. Hea poliitika mu meelest. Haha. |