Tagasi Eestis
 |
| 2018 – 2015 |
Juuli algus (ja tegelikult juba juunilõpp) oli üsna pulmadekeskne, mis oli ka põhjus, miks ma üldse suveks Eestisse tulin. Ehk siis juuni lõpus korraldasime ära tüdrukuteõhtu, mis oli esimene, mida ma üldse kunagi korraldanud olin ja ma jäin sellega nii rahule. Eks alguses oli hirm suur, et 10 naist ja draamad on üsna kindel laks, aga tegelikkuses oli nii, et pidin meeldivalt üllatuma nii mõneski neius meie seltskonnas ning lõppkokkuvõttes läks üritus 100% täppi. Pruut oli rahul ja mina ka. Mis me tegime? Alustasime suure üllatusega nii pruudile kui peigmehele, mina läksin nende juurde, et lähme koos trenni ja järgmiseks hüppasid kõik tegelased uksest sisse ning algas asjade pakkimine nagu Väljalennu saates kunagi. Peigmees läks poistega, pruut tuli minuga. Ega ta sellel hetkel endiselt veel ei teadnud, mis saama hakkab ja kes tema pruudiõhtul osalevad, sest kõik kaasategevad tüdrukud valetasid talle jõhkralt ja jätsid mulje, et ei tea antud peost midagi. Edasi läksime me personaaltreeneriga, kelleks oli Kristjan-Johannes Konsap, tegema ringtreeningut ning testi, kas Geelika on abieluks valmis. Lõpuks tegime selle testi kõik ära, sest see oli päris omamoodi naljakas. Siinkohal soovitan kõikidele sportlikkele pruutidele just selline katsumus teha, see on lõbus ja samas füüsiline ka. Edasi käisime me Kadhy Asperi juures meigis, et pruut ilusaks teha ning edasi viis meie tee juba salaja Kadrioru parki, kus ootasid jälle uued inimesed, kes olid valmis seadnud imeilusa pikniku. Seal tegime paar mängu pruudile tulevaseks eluks ning mõni tund hiljem võtsime suuna Piritale, et minna jahiga sõitma. See vast oli päeva kõige suurem küsimärk, sest Eestimaa pakkus meile oma tavapärast suvist ilma ja lisaks nappidele kraadidele tormas ka tuul ning nii olime me seal paadi peal kõik lõpuks elu eest hinge kinni hoidmas ning nõrgemad lausa sisikonda välja laskmas. Õnneks kõik enamuses siiski laabus ning veidi enne keskööd kohtusime poissmeestepeoga ja läksime kõik koos klubisse, kus siis tulevane pruutpaar tantsis kella kuueni hommikul. Mina lahkusin kolme ajal, sest ausalt öeldes oli päris pingeline kogu see päev ja kas kõik ikka tuleb nii välja nagu plaanitud.
07.07 toimusid lõpuks need kauaoodatud pulmad, mille kaasaaitamise rollis ma ka natukene olin ja seda juba ligi kaks aastat. Abiellujateks olid minu tädipoeg (üks pöialpoistest) ja tema neiu, kellega nad mingi sada aastat koos olnud ja kuigi noormees on alles 22, tundub see liit midagi sellist, mida laiali ajada on võimatu. Pulmapäev oli üks vähestest soojadest ja päikeselistest päevadest tollel hetkel, just nagu tellitud ning tundus, et kogu korraldus läks täpselt nii nagu planeeritud oli. Nutta sai palju ning emotsioone jätkus südamesse veel pikaks ajaks. On ikka vahe, kas abiellub lihtsalt keegi või abiellub keegi Sulle endale nii lähedane. Minu amet pulmas oli endlineiu ehk pidin kõikide külalistega muudkui selfisid tegema ning see oli päris lõbus. Ja ma ei saa jätta mainimata pulmaisa Karli, kes oli lihtsalt nii äge, et tema ja Fotoraadi (kes pilte tegid) pärast tuli endalegi abiellumise soov sisse, lihtsalt, et saaks veel ühe õhtu nendega olla. Palju jõudu ja jaksu noorpaarile!
Enne, kui ma Eestisse üldse tulin, otsustasin, et võtan sellest suvest kõike, käin kõikidel üritustel, kus tahan, sõidan, kuhu tahan, veedan aega, kellega tahan.
Nii käisin ma:
*Blogiauhindade jagamisel, kuhu ma jõudsin esimest korda üldse, sest nali naljaks, aga iga jumala aasta olen ma sel ajal olnud välismaal. Ega ilmaasjata ei kandideeri mu blogi välismaa blogide grupis. Ma läksin üritusele midagi ootamata ja eeldamata ning nautisin seda täiega. Paljud on hiljem öelnud, et Anu Saagim oli liiga õel ja võib-olla ma oleks ka patja nutnud, kui ta oleks mulle midagi sellist öelnud nagu Janele, kes oli üsna ärahirmutatud seal, aga vaatajana mulle see värk meeldis. Mulle maitsesid ka võikud, chipsid, joogid ning kogu üritus oli hästi mugav, sai istuda, sai naerda, sai rõõmsas tujus lahkuda. Aitäh Karolinile, kes minuga kaasa viitsis tulla.
*Õllesummeril, kuhu ma mitu eelnevat aastat jällegi jõudnud ei olnud. Sel korral käisin seal vanematega ja nende sõpradega ja kuna ma ei ole selline tiinekas, kelle jaoks vanematega käimine kuskil piinlik on, siis ei saa kindlasti ka seltskonna üle kobiseda. Kõige eredamalt jäi meelde Armin van Buuren, kes oli lihtsalt i-me-li-ne ja Koit, kellele kuulub jäägitult kogu mu armastus.
*Väinjärve Veepeol, mis on küll minu jaoks üpris selline kohustuslik värk, sest see toimub Koerus, kus on minu juured ning see on legendaarne maakate pidu. Sel korral olid uued korraldajad ja varasemast “üks suur peaesineja” oli saanud selline esinejate nimekiri, et vahepeal tundus, et Õllesummer läks edasi. Kuulsin esimest korda sellist bändi nagu 5miinus, piinlik, aga välismaal elamise “rõõmud,” et kodumaine muusika eriti Sinuni ei jõua. Aga ma olin nii sillas! Jeerum, kui lahedad nad lava peal olid. Teise esinejana jättis mulle mõnusa mulje Cityflash ft Laura-Ly, no see Laura-Ly on ju nii armas! Ja nende tantsijad meeldisid mulle täiega, nautisid oma etteastet, mitte ei mõelnud, et ah vahet pole, teeme oma asja ära ja lähme koju (sellise mulje jätsid mulle näiteks Nancy tantsijad). Kirsina tordil muidugi, üllatus-üllatus, oli laupäeva õhtul rokkiv Koit! Oh, Koit, ma Su endale koju võtaks…
*Weekendil, kus ma tegelikult ei käinudki, sest viimasel hetkel ma mõtlesin, et ma vist ei jaksa seal alkonarkoreivil kaasa hüpata. Aga sellegipoolest käisin rannas ajal, mil see toimus ja kuulsin muusikat ikkagi. Mis sest, et lava tagant.
*Õueteatris vaatamas etendust Pargivaht. Ma ei ole eriline teatrite fänn, sel lihtsal põhjusel, et ma ei kuule näitlejaid rääkimas ja kui ma just esireas ei istu, vaatan ma enamik ajast tummfilmi ja noh.. jah.. saate aru küll. Seda etendust aga soovitas mulle üks mu sõbranna, kelle kõik sõbrad seal mängivad ja mõtlesin, et kui ikka niimoodi soovitatakse, võiks ju minna. Ja oh jeerum, see oli vist kõige ägedam teater, mida ma üldse kunagi olen näinud. Nii palju nalja ja nii siiras emotsioon ja vahepeal oligi selline tunne, et kas see on nüüd teater või olen lihtsalt sõprade juures, kes arutavad, millist etendust teha. Hästi kodune ja vahetu tunne ning mulle väga meeldis. Lisaks mulle meeldis atmosfäär ja see Neeruti mõis, kus etendus toimus.
*Tänavatoidufestivalil Telliskivi Loomelinnakus. Siin pole vaja pikalt peatuda, toit tähendab armastust. Sõime Vahvlihaldjate vahvleid, La Muu ülemõistuse häid jäätiseid, Uulitsa burgerit, vegankaubikust bataadifriikaid, veel mingeid veganmagustoite ning jõime häid limonaade. Ma olen tänavatoidufestivalide suurim fänn vist, ma käiks nad kõik läbi ja minu poolest võiks neid iga nädal olla.
Lisaks olen käinud mitmes uues kohas söömas, vaatamas päris mitut (mitukümmet) uut filmi ning teate mis? Me võtsime oma perre uued chow-chow’d ka! Ja ei ole olemas suuremat rõõmu peres, kui seal on neljajalgsed, kellest õhkub rohkem armastust kui ükskõik millises inimeses.
Lõpetan siis siinkohal tervisliku teemaga ja ütlen, et trenn, millest ma USAs nii puudust tundsin, on nüüd saanud minu elu peamiseks osaks. Võib vist nii öelda küll. Alguses plaanisime 3x nädalas käia, sujuvalt sai sellest 4x ja nüüd juba viimastel nädalatel 5x. Ma olen täiesti eufoorias Bodypumpi tundidest ja meie uuest lemmikust – stuudio X. Kes Myfitnessis käivad, proovige ära, ülemõistuse hea! Mul on nii kahju, et mul Ameerikas aega ega võimalust ei ole, et sedasi treenida, aga naudin siis suvel seda lihtsalt Eestis.
