Suvi kodus ja tagasi Floridasse
Pean tunnistama, et Eestimaa hoidis ja armastas mind üle mõistuse ilusa suvega, sooja oli rohkem kui minu elu jooksul üldse olnud on ning päikest nägin pea sama palju kui Floridas. Ka emotsionaalsed põhjused, miks üldse koju tahtsin tulla, lahenesid hästi ning ma pean ütlema, et oli hea otsus sel korral sedasi otsustada. Kui septembris hakkasid ilmad külmaks minema, saabusid Eestisse elama mu vend, ta naine ja ta tütar ning kes mind vähegi tunneb, teab, mis suhted on minul lastega. Lola Maria sai täisarmastuse, vedasin teda mööda mängutube, kinosid, kohvikuid nii kuis jaksasin ja muidugi, aega ei jätkunud piisavalt, aga loodan, et ta mind mais väga ei võõrasta ja saame jätkata, kus pooleli jäime.
Septembris algas ka uuesti paberimajandus John’s Islandi jaoks. See viisasüsteem on paljudele üpris arusaamatu, aga lihtsalt öeldes, sellega saab kas olla 36 kuud järjest Ameerikas ja tulla siis koduriiki uuendama või siis seda vahepeal kogu aeg koduriigis uuesti teha ja uuesti teha võib seda terve elu. Ehk siis minul ootas ees praegu viisa uuesti tegemine, sest veetsin ma ju suve kodus ja eelmise viisa tähtaeg kukkus. Floridas ungarlased rääkisid mulle, et ma ei pea enam saatkonda intervjuule minema ja kui enda andmeid kirja panema hakkasin, selgus sama tõsiasi – ma kvalifitseerun “Mail-in” teenusele ehk saadan passi ja vajalikud paberid postiga (kui õudne, mõtle, kui ei jõua kohale, pass kadunud kuskil) ja pannakse viisa sisse ning saadetakse tagasi. Püüdlikult jälgisin kõiki punkte, mis pabereid vaja on, panin omale ümbriku kokku ja saatsin ära. Teised eestlased samal ajal tegelesid kõik oma viisadega, meenutan, et koos minuga on sel aastal John’s Islandil 8 eestlast, aitasin neid, kuis jaksasin. Saatkonnas eriti intervjuuaegasid ka ei olnud ja sellepärast pidid mõned ootama päris pikalt ja said intervjuule alles 25.09 ja 27.09. Alguses öeldi ka, et kõik piletid ostetakse koos ja nii mõtlesin, et huh, päris kaua peab neid ootama.
Aga napilt paar päeva hiljem sain ma saatkonnast kirja “Täname, saime teie passi kätte, aga te ei kvalifitseeru mail-in teenusele, palun broneerige aeg intervjuuks.” Emps ütles kohe, et see oli raudselt pildi pärast, sest pilt võis max 6 kuud vana olla ja mina saatsin sama pildi, mis eelmise aasta viisal oli. Kirjutasin ilusti saatkonda ja küsisin, milles asi, et mitte intervjuul eksida ning nad vastasid lihtsalt “Teie viisatüüp ei ole selleks teenuseks sobilik.” Täielik naljanumber, nad ju nägid avalduses, mis viisat ma taotlen. Kuus aastat Ameerikaga asjaajamist on mulle aga õpetanud, et midagi ebaloogilisemat kui nende bürokraatia, ei ole siin maailmas olemas. Mis seal ikka, broneerisin viisaaja, millest esimene oli 25.09 ja läksin koos kahe teise eestlasega intervjuule.
Teistel olid kellaajad 9.30 ja 9.45, mul oli 10.30, aga kuna esimesed eestlased intervjuul said grupiga koos vestlema minna, taotlesime me sama ja nii ma 9.30 seal uste taga paugutasin, kuhu mind üldse sisse ei tahetud lasta. Tädi ütles kurvalt, et “Oi, te tulite küll natuke liiga vara.” Ma vuristasin uuesti oma jutu ette, et ma tahan teistega koos grupiga minna ja nemad juba kohal ja mul väga vaja, pliispliispliis. Lasti sisse. Kontrollis see-eest piinati topelt, kästi saapad jalast ära võtta, pea pesuni paljaks võtta, tühi veepudel oli kahtlane to the max, käekoti seest otsisime mingit kruvi ja ma lõpuks ahastunult ütlesin, et ma ei teaaaaa, äkki see on mingi koti sees, jubin, kogu kott oli ammu tühjaks kallatud. Lõpuks mind sealt läbi lasti ja intervjuusaalis läksin nagu vana proff esimese akna juurde, andsin kõik paberid ära, tädi ütles, et tema üldse ei saa aru, miks süsteem alguses ütles, et ma ei pea kohale tulema ning leidsin siis juba Mari ja Arturi, kes mind ootasid. Natuke jutustasime, siis kutsuti nad sõrmejälgi andma, mind mitte ja järgmiseks saime siis kolmekesi boksi, kus konsulaat meid oma küsimustega piinas. Minult küsiti aupairi töö kohta, wolti kohta, John’s Islandi kohta, küsiti, miks nii palju eestlasi see aasta tuleb, Marilt küsiti varasema kogemuse kohta restoranis ja Austraalia elamustest. Täiega naljakas oli see, et Artur ütles kaks sõna “me too” ja sai viisa. Lõpuks kinnitati meid kõiki ära ja elagu!
Kusjuures mingi nädal enne meie intervjuud said need viis eestlast omale lennupiletid, kellel juba viisa olemas oli. Meie kolmekesi saime neljapäeval, kohe pärast viisa saatmist Ameerikasse ning neljas, Brigitta pandi ka meiega ühte punti. Niisiis lendamegi 5 eestlast koos ja 4 eestlast koos, näis, milleks see hea on. Tegin sõbrannale nalja, et see on sellepärast, et kui lennuk alla peaks kukkuma, siis nad jääks kõikidest eestlastest ilma, aga kaks lennukit vaevalt et alla kukuvad. Must huumor, parim huumor.
Saadeti ka paberid, kes kus elada tahab ja nii võtsime mu sõpradega kohe sõnasabast kinni ja panime meie ühte korterisse, viiekesi. Kaks-kaks-ja mina üksinda. Oktoobri alguses saime ka kinnituse, et me viiekesi saame kindlasti koos olla, aga kas meid jääb viis või pannakse kuues ka, jäi sel hetkel veel lahtiseks. Sain mõned nädalad hirmuga mõelda, et ei tea, kes mulle sinna tuppa pannakse ja mis siis saama hakkab, kuniks siis täna hommikul saadeti meile kõigile meil, et korter on täpselt selline, nagu me tahtsime, viiekesi, sama korter, kus ma eelmine hooaeg elasin (küsisin seda ka) ning ma olen oma toas üksinda. Ajeeee!
Ja nii me homme hommikul enne kuute lennujaama vantsime, et taas järgmised seiklused vastu võtta.
Kuigi Alvar ütles “Kuul käiakse ka kiiremini ära kui Sina tagasi tuled,” siis tegelikult läheb see aeg ju jälle megakiiresti ja kuigi on teadmata, kas järgmisel suvel ma kodus olen, siis maikuu vähemalt olen kindlasti.
 |
| Meie gäng sel hooajal |