Suure sööma pühapäev

Väga hull pühapäev oli täna, ma pole vist elu sees nii palju söönud kui täna. Tõesti oli selline tunne lõpuks, et palun Jumalat, et mul kergem hakkaks. Aga midagi söömata ka ei saanud ju jätta, no ei. Selles mõttes, et söök jagunes terve päeva peale ära, aga viimane oli NII SUUR, et oi-oi-oi.

Öösel sai jälle pool ööd üleval passitud, niisiis hommikul ärkasin minut enne äratuskella, see oli 11.59. Ilmselt oleks põõnanud poole õhtuni veel. Mis teha, kui töönädal kohe soodustab seda kauast üleval olemist, haha. Igal juhul käisin siis pesus ja panin end valmis, kella ühest algas Evie sünnipäevapidu.

Kui alla läksin, olid seal Amee vanemad, Terry ja oioi, vanaema nimi läks meelest ära ja Amee õde Ashley oli ka. Varsti pärast seda tulid Adami vanemad ka, nende nimedest ma ei tea üldse midagi. Kui Adam ütles, et ma olen Eestist, olid kõik selliste nägudega, et misasja, mis see on, kus see on? Amee isa pani üpris lähedale, küsides, kas see on kuskil Rumeenia kandis. Noh, okei, saab andeks, parem Rumeenia kui Venemaa. Järgmine nali muidugi oli minu nimega. Hääldasin, mis ma hääldasin, no ei tulnud sealt Gerlit kuidagi ning lõpuks Adam õpetas neile oma nipi mu nimega, ütles, et nagu nii ma juba harjunud oma “uue” nimega. Üritasin Kristole seletada, kuidas nad mu nime ütlevad, aga see on ikka keeruline, seda peab ise kuulma, haha..

Peo söögid olid üsna ameerikapärased, mac&cheese, pizza ja mingid seened juustude ja värkidega, mu ema teeb umbes taolisi asju ahjus, seentenimi ei tule meelde, igal juhul see kraam minu suhu ei jõudnud. Muid asju sõin, pizza oli mitte pehme põhjaga, vaid krõbe nagu mingi kreeker vms oleks põhjaks, noa ja kahvliga süüa ei saanud. Ja see mac&cheese pole ka mul mingi eriline lemmik. Võin süüa, aga mitu portsu ei tahaks. Ja lõpetuseks muidugi oli kook, see sama, mida me eile õhtul ehitasime. Hommikul Amee kaunistas seda, superilus tuli.

Laulsime sünnipäevalaulu ja siis nad laulsid mingi teise laulu veel otsa, millest mina aru ei saanud, aga mille lõpp oli umbes, et puhu nüüd küünlad üks-kaks-kolm.. Keeruline värk mu jaoks, haha.

Mac&Cheese, pizza, seened, saiakuklid ja tort

Tort lähemalt

Päevastaar

Phuuuhh, puhutud

Eviel oli sini-must-valge kook

Väike printsess!

Ja mehed ikka vaatasid kõik diivanil sporti.. Taga paistab Adami ema ja Evie, siis Adami isa, Adam ja esiplaanis Amee isa ja Gram.

Pidu iseenesest oli tore, ma olin nagu mingi vaatamisväärsus, kõik küsisid küsimusi, sain oma lemmik lumejutu rääkida, kuidas meil ikka oktoobrist aprillini kogu aeg paks lumi maas oli ja uue huvitava küsimusena küsiti mult, millal ma oma pere viimati nägin ja kas ma igatsen kah. Päris armas. Igal juhul seltskond oli sama, kes tänupühade ajal külla tulevad ja teatavasti on mu ema ja vend ka tänupühal meiega, seega ma siis tegin eeltöö nende jaoks ära, Eesti kohta küsimustele vastamisega.

Pärast pidu, läksin mina välja. Adami vanemad olid siis veel siin, nendega jätsin kenasti hüvasti, nad olid imearmsad lihtsalt. Kõik külalised olid, aga Adami vanemad suhtlesid minuga rohkem ja jätsid siukse ekstrasõbraliku mulje. Väga tore ja ei mingit pinget suhtlemisel, väga tsill. Õue minnes avastasin esimese asjana, et paduvihma sajab, räige torm. Mingi seos vist vihma ja minu kinoskäiguga, sest sõitsin mina Masonisse, kinno, jälle, ja jälle sadas vihma. Seal kohtusin seal Christini ja Paulaga. Christin on üks tšehhi tüdruk, kellega ma juba kaks kuud olen netis suhelnud, aga saime alles esimest korda kokku ja Paula on mehhikost. Mind kohe tõmbab nende mehhiklaste poole, haha.

Saime natukene jutustada, siis saabus Madelene ka ning siis läksime kinno. Filmiks uuesti Pitch Perfect, kuna teised polnud näinud ja mina tahtsin ka uuesti näha. Teatavasti on asjade alla laadimine ameerikas väga-väga paha tegu, seega ma võin küll kinos käia mitu korda vaatamas.

Pärast kino tegi Madelene ettepaneku minna frozen-yogurtit sööma, mis siis on nagu jäätis, aga jogurt. Ja erinevaid maitseid saab võtta ja pärast veel igasugu kraami sinna peale panna. Ma mõtlesin, et tavai, see on mu esimene kord, tulgu siis täiega. Võtsin šokolaadi, apelsini, maasika, vanilje ja ee.. üks oli veel, ka pruunivärvi, jumal teab, mis asi, need jogurtid siis igal juhul ja siis panin peale maasikaid, kiivisid, M&M komme, šokolaaditükke ja pähkleid.

Seal need jogurti automaadid ja maitsed

Lisandid

Minu ekstrasuur frozen-yogurt

No see viimane nüüd oligi see, millest alguses rääkisin, et seda sai liiga palju ja mul oli süda väga paha. Järgi ka jätta ei tahtnud. Maitse igal juhul oli lihtsalt super ja ma ei jõua oodata, millal sinna uuesti minna, imehea lihtsalt. Ahjaa, hinna määras kaal.. Oma hinnast ei hakka üldse rääkima, hahaha.

Jutustasime Paula, Christini ja Madelenega hästi pikalt ja asjadest, millest ma varem ei olnudki rääkinud ja sain uusi asju teada kõikidelt tüdrukutelt ja rääkisin oma kogemusi ja muidugi rääkisime Madelenega Allanast. Kui Allana siin oli, oli ta Madelene üks parimatest sõpradest ja Madelene oligi see, kes mulle alguses kohe ütles, et midagi ei klapi minu ja tema teadmistes, mille peale mina siis kõhklema hakkasin. Kokkuvõtvalt oli väga lõbus õhtu, tõepoolest, sai naerda palju ja hea tunne oli uusi sõpru ka saada, eriti just selliseid, kellega ma terve aasta saan koos olla.

Selle viimase lausega seoses ütleksin, et kõige rohkem siin loodud sõprussuhete juures sakibki see, et sisuliselt sõlmid sõpruse, aga iial ei tea, millal see otsa saab. Selles mõttes, et muidugi me suhtleme internetis edasi ja tutvus on kogu eluks, aga just selliste lähedasemate suhete loomine, näiteks minu ja Madelene sõprus. Mul on lihtsalt nii kahju, et ta ära läheb. Täiesti kindlalt tema äramineku peol nutan lahinal. Me küll juba panime paika, millal me jälle kohtume, aga ausalt, see tunne lihtsalt sakib. Seda ütles kunagi üks vahetusõpilane ka hästi, et eestist ära minna on kerge, sest tead, et näed neid 9 kuu pärast (mina siis 12 kuu pärast) uuesti, aga usast ära minnes ei pruugi sa neid sõpru enam iialgi näha. Tänapäeva internet on küll kõikvõimas, aga internet ei asenda sõprust. Ja sellepärast mul ongi nii nii kahju.. Oeh. Mõtlesin selle peale terve tänase autosõidu, kui koju tulin, see sakib. Sakib, sakib, sakib.

Üks pessimistlik lõik sai nüüd kah siia kirja pandud. Üldiselt olen ma ikka õnnelik ja megarahul siin, nii, et sellest ühest lõigust ei tasu end kõigutada lasta. Ühest asjast ma pole veel rääkinud. Kui me käisime klubis, siis seal oli mingi rahvusvaheline õhtu või üritus ja pidi paberi peale oma nime kirjutama ja riigi, kust pärit oled ning siis mingi hetk kutsuti mind sinna lava peale, öeldi, et ma laulaks midagi. Haha, hea töö. Ütlesin siis, et ma võtan oma sõbrad lisaks, et nad Rootsist, see peaaegu sama kui Eesti. Ja laulsime kolmekesi. Mingi aeg siis helistati Madelenele, et me meeldisime neile ja kui meile sobib, siis me võiks Chicagosse minna mingile konkursile või tutvustusele (ta ei saanud päris täpselt aru millestki peale selle, et laulma peab), et makstakse kinni, peaasi, et me tuleme. Väga lahe pakkumine. Kahjuks ei ole meil ei Henrikut, kes läks juba Rootsi tagasi ega ka sel hetkel ka enam Madelenet, sest tema juba on siis Rootsi läinud. Igal juhul väga lõbus juhtum ka siin USAs.

Lõpetuseks, nagu juba traditsiooniks on saanud, panen mõned pildid, mis täna tegin.

Vikerkaar!

Halloween jätkub

Veel Halloweeni