September

Wolt kontor korraldas kulleritele aasta peo, kus oli DJ (kellelt ma purjus peaga 5x küsisin Despacitot, jeerum), oli söök, oli tants ja möll ja kuigi firma pakkus alkoholivabasid jooke, otsustasime meie Maarjaga napilt enne pidu, et nii ei lähe kuidagi ja otsustasime ise alkoholi kohale sebida. Ülejäänud on ajalugu. 

Ühel õhtul kogunesime Alexey juurde, oli hästi vihmane ja külm päev ning tellimuste mõttes üsna nõme päev olnud, seega jõime teed ja rääkisime juttu ja sõbrunesime veel rohkem. Ja tootsime draamat ja kuulujutte ka. 

Hedon Spa – ühel nädalavahetusel viis mu tee mind ootamatult Hedon Spasse. Lausa nii ootamatult, et napilt alles tund enne minekut asju pakkisin. Reis oli koos Kelly, Arvo ja Annabeebiga ja mina läksingi kaasa kõige rohkem just viimase pärast. Mind on väga lihtne ära osta, ütle ainult, et asjad on vaja pakkida ja kuskile minna, kohe tulen. Veetsime spaas reede-laupäeva-pühapäeva. Esimesel õhtul käisime spaas ringi vaatamas ja vett nautimas ja ma pean ütlema, et kuigi tegemist on äärmiselt armsa kohaga, teenindus on lausa 11/10 (Eestis lausa uskumatu saavutus), siis ainuüksi spaa osa võib-olla jäi minu jaoks pisut lahjaks. Isegi Lavendel spaas Viimsis on rohkem “asju,” mida teha. See, mis seal oli, oli aga armas ja puhas ja ilus ning reede õhtul käisime ka restoranis söömas, kus iga asi oli IMELINE. Iga amps, iga lonks, kõik lihtsalt. Pärast söömist tuli Kelly minu tuppa, tegime näomaske, jõime veini ja sõime rummipalle ning rääkisime tund aega kõigest, väike mõnus sõbrannade kvaliteetaeg.

Hedoni hommikusöök vajab aga eraldi lõiku. Kelly ja Arvo küll “hoiatasid” mind juba eelmisel õhtul, et see on hea, aga et see nii hea on, ma ei osanud isegi unistada. Pakuti reaalselt kõike, mida oskate ette kujutada, alustades munast-peekonist, lõpetades kohupiimakreemi ja pannkookidega, sinna vahele tomati-mozzarella salat, hashbrownid (endiselt ma ei tea nende eesti keelset nimetust), lõhe, puder, krõbinad, võileivad, croissantid, NUTELLA ja lisaks kõigele mimosad. Jah, sõna otseses mõttes pakuti hotelli hommikusöögil mimosasid. Viimasel hommikul mul oli lausa kahju, et ma sõitma pidin paari tunni pärast, ma oleks terve pudeli seda vahuveini ära joonud. 

Laupäeva õhtul olime Annaga kahekesi, siis reisisime Steffani pizzasse ja kohtusime seal Allari ja Liisiga, sõime maitsvat toitu ning lõpuks otsustasime kuidagi vankri kokku panna (mida me ei suutnudki) ja autoga nende juurde sõita, sest ilm oli liiga halb jalutamiseks ja me tahtsime ju ometigi kiisut näha. Niisiis, käisime veel külas ära ja tulime siis hotelli tagasi, kus nunnutasime natuke voodis ja varsti Anna vajus ja hiljem mina ka. Ja kui ma pühapäeval ärkasin, mõtlesin küll, et issand, mis elu see on, tšillin kuskil Hedon spas, valgete linade vahel ja ei ole mingeid muresid. Imeilus on elu! 

Annabeebi – lähme siinkohal Anna teemadega edasi, aga seda ainult nii põgusalt, et nagu ma Kellyle lubasin, aitan neid hädast välja oma suurepäraste lapsehoidmise kogemustega aeg-ajalt ja nii me olemegi teinud, paar korda nädalas veedan oma aega Annaga. Ja kuigi me saime hästi läbi juba esimesest päevast, oli siin ka raskemaid aegu, aga tuleb tunnistada, et tänaseks päevaks on Anna mul ikka täielik meelelahutus. Mis nii viga elada? Mega armas on see, et ka tema arvab, et ma olen maailma kõige naljakam inimene, kui me kahekesi oleme ja ausõna, laste siirus ja armastus on nii ilus, et seda ei saagi kirjeldada.

Kuniks nad Sinu enda omad pole.

Lola Maria sünnipäev – 9.septembril sai jälle aasta vanemaks meie armas Lola Maria, kellel nüüdseks vanust juba 3. Sünnipäeva enda pidamisega läks selles mõttes kehvasti, et Lola saabus rõõmsalt peole ning vajus tunni aja pärast 38 palavikuga voodisse magama, aga sellegipoolest sõime head salatit, pontsikuid ja mu lemmikut (ja ka Lola lemmikut) hapukoorekooki ning avasime kingitusi ja nautisime päeva. 

Korea kommete järgi lapse esimesel sünnipäeval antakse talle hunnik ametitega seotud mänguasju ette ja see, mille laps valib, saab tulevikus tema ametiks. Väga armas komme, mu meelest. Igal juhul oma sünnipäeval siis Lola läks kabinetti ja hakkas seal kalkulaatoriga hoolega nuppe vajutama, naersin, et ta valis ka omale ameti ära. 

Ühel päeval tuli Lola meie juurde, siis käisime empsi ja temaga ujumas. Eelnevad kogemused Lola ja ujumisega on olnud üsna katastroofsed, näiteks Balil ta basseinis kisas ja suvel rannas keeldus ta isegi liiva peale tulemast. Seega, keegi meisse eriti ei uskunud, aga meie ise olime väga hoos. Oodatult trikood nähes pistis Lola täiega kisama, aga kui meie ka panime riided selga ja puhusime täis ta palli ja ujumisrõnga ning ka kätised, tekkis preilil ka huvi, et mis ikkagi saama hakkab. Ja lõppes see alles tund aega hiljem, kui me üliväsinud tegelase basseinist välja tõime, sest tema ei tahtnud üldse lahkuda. 

Trennis – augustis tagasi tulles liitusin kohe ka jälle MyFitnessiga, et trennidega ree peale saada. Kahjuks tabasid mind järjest erinevad haigused, nii tekkis sagedus, et nädal trennis, nädal haige, nädal trennis ja nii edasi. Õnneks on mul aga tublid trennikaaslased, kellega koos oleme siiski üsna palju saanud seal käia ka. Endiselt on lemmikuteks bodypump ja stuudio X, kuigi viimasel on mu lemmiktreeneriks konkurentsitult Rein Kahro saanud ja tema teeb seda ainult Mustamäel, kuhu saab ainult autoga minna. Mis omakorda seab mõned piirangud. Oleme ka niisama jõusaali trenne teinud, basseinides solberdanud ja tunde koos veetnud. 

Arstid, arstid, arstid – ja kui ma juba tervisest rääkima hakkasin, siis lähme sellel teemal siinkohal ka edasi. Ma väga kaua ei jõudnudki Eestis olla, kui ma jälle kõhuvaluga EMOs olin ja kuigi ma sealt abi ei saanudki sel korral, siis perearsti juurest sain küll ja nii sain jälle omale terve hunniku antibiootikume, mida kaks nädalat süüa. Kogu see kõhuvalude teema oli mu juba korralikult paanikasse ajanud ja õnneks oli ka perearst ülimõistlik ja ütles, et ta ei lase mind enne tagasi USAsse, kui on selge, mis seda põletikku tekitab ja nii käisingi ma andmas pea igal nädal mingeid proove ja analüüse kuniks lõpetuseks käisin veel ka kompuuteruuringus gastroenteroloogi juures, kus siis kõik ka haigusloosse kirja sai pandud. Ja tegelikult on põhjus isegi lihtsam, ei pea operatsioonile minema (võinoh, põhimõtteliseks peaks või saaks, aga sellel pole hetkel mõtet), mida ma nagu tuld kartsin, sest see oleks kõik mu Ameerika plaanid pea peale pööranud, küll aga määrati mulle range dieet. Ja range mitte selles mõttes, et ei tohiks nüüd halbasid asju süüa, vaid ootamatult range fruktoosi, laktoosi, kastmete ja vee joomise suhtes. Ma ei hakka kogu haiguslugu siia ümber jutustama, sest see on 30lk pikk, aga pikk jutt lühidalt seisneb selles, et ma tarbin liiga palju vedelikku, mis koormab mu neere, kes siis on hädas sellega ja jätavad sooled üksinda ja sooled siis võitlevad laktoosi ja fruktoosiga, mida mu keha üldse ei talu ja kuna nemad ka ei jaksa üksinda, siis viskavad nad ennast põletikku ja nõuavad antibiootikume. 

Kui ma esimesel päeval arvasin, et ilma puuviljadeta pole võimalik elada, siis tänaseks päevaks on selge, et hoopis suurem katsumus on hoida ennast veejoomise eest, kui see harjumus nii sees on. Aga küll ma hakkama saan, peaasi, et enam kannatama ei peaks. 

Tänavatoidufestival, foodcoma, Sigrid – Sigridiga koos käisime me Uuemaailma Tänavatoidufestivalil, mis tegelikult oli minu jaoks päris pettumus sel aastal, kuivõrd eelmised aastad on asi olnud nii palju suurem ja võimsam. Küll aga saime omale skooritud sõõrikud, kummikommid, bataadifriikad ning hiljem poest veel brokkoli ja snäkid ning istusime Sigridi juures kella üheni öösel ja vaatasime Investigation Discovery kanalit, kus on kõik saated põhimõtteliselt kellegi tapmisest, kadumisest ja asjade uurimistest. Mega põnev! Ja ma polnud mitte kunagi varem kellegi juures käinud lihtsalt söömas ja telekat vaatamas ja ma olin sellest nii sillas! 

Lisaks ühel õhtul tegime Sigridi juures lauamängude õhtu, koos Oliveri, Alvari ja Karoliniga, mängisime Kataani, milles ma endiselt olen nii koba, et see on naljanumber ning viite sekundit, mille ma võitsin. Napilt, aga kindlalt. Ma olen selle viie sekundi lauamängu suurim fänn, see minu meelest täiesti geniaalne mäng, kus keegi ei pea ennast lollina tundma ega häbist maa alla vajuma, sest see ongi nii jabur, kui tühjaks pea hetkega läheb. Näiteks oli Sigridil küsimus “nimeta 3 usa vaatamisväärsust” ja ta ei suutnud neid ära nimetada. Ise USAs elanud ja puha. Ja kui oli küsimus “nimeta 3 asja, mida on näha mänguväljakul,” käidi meie mängus välja variant “nutvad üksikemad.” Rääkimata kolme karuliigi nimetamisel väljatoodud metsakaru liik. Kuidas kellelegi, eksole. 

Aega restoranis Olaf – kui me Aega kokku saime, otsustasime, et läheks kuskile uude kohta sööma, et muidu kogu aeg sama süsteem, ikka Babyback ja ikka Sushi Plaza ja nii edasi. Valisime Ülemiste Keskuse uues osas asuva restorani Olaf. Esialgne mulje oli mul väga positiivne, atmosfäär on hubane, isegi kaubanduskeskuse kohta ning toidud ka sellised natuke erilisemad kui pasta bolognese. Ma tellisin pestoga pasta koos grillitud veise sisefilee, küüslaugu ja päikesekuivatatud tomatitega. Oli väga maitsev, aga minu jaoks tõesti natuke liiga fancy pancy ja ma jätsin päris palju järele. Küll aga oli täiega hea alguses lauda toodud leib koos määretega ja teenindus. Eestis ei ole hea teenindus igal pool, seega see paistab kohe silma. 

Ühel päeval käisime Lauriga kinos ja pizza Americanas söömas, need mõlemad on meie sellised, omad kohad, et ikka aeg ajalt teeme selle tiiru. Enne meile tegelikult meeldis Pizzapro ja nende pizzataskud, aga viimane kord pidime tõdema, et menüü on ringi tehtud, et meie taskud ei maitsenudki enam nagu taskud ja rohkem me sinna minna ei tahtnudki. Igal juhul käisime me vaatamas filmi Lionking, mida mina juba ammu tahtsin näha, sest ma olen üks neist, kes pole isegi seda multikat mitte kunagi näinud. Ja mulle nii meeldis see film ja see väike lõvikuningas oli täiega armsa näoga, nagu selline kiisumiisu noh. 

Teisel korral käisime me kinos Meelika ja Brigittaga, vaatamas filmi Angel has fallen, mis on täiesti tüüpiline ameerika action, ainult, et mulle hullult meeldis see, et lõpuni välja ei olnud arusaada (vähemalt mitte mulle), kes neist päriselt paha on ja kust see asi lappama läheb ja mul oli küll väga põnev vaadata. 

Ja veel käisime me Brigitta, ema ja isaga vaatamas filmi Hustlers, mis oli nüüd selline film, et treiler megakõva, näitlejad megakõvad ja üles haibitud ja siis film.. film ise oli selline, et ootasin ja ootasin ja ootasin ja ei juhtunudki suurt midagi. Silmailu oli palju, Jennifer Lopez on oh-my-gosh, kui ilus naine, aga minu enda jaoks oli Magic Mike koos palja Channing Tatumiga palju parem.