San Francisco ehk päev 8-10.

Neljapäeval algas siis meie teekond San Franciscosse, kuhu pidime ka lõpuks välja jõudma. Tee peal sain sõnumi Nicolt, et ta sõbrad ei tule tema juurde ja me võime sinna minna. Huh, kivi langes südamelt. Nico on üks ameeriklane, kelle juurde me alguses pidimegi minema, aga kuna me saime parema pakkumise, tühistasime selle ära. Kui siis meie parem pakkumine vastu taevast lendas, kirjutasin talle uuesti, et kas ta saaks endiselt aidata. Õnneks sai. Tee peal pildistasin maastikku ja ühel hetkel arvas Allar, et paras oleks tagumine aken lahti teha, et ma saaks parema pildi ja siis muidugi lendas ju Eesti lipp ka auto pealt lihtsalt minema. Appi, ma olin nii kuri, kuradi jobu noh.. Ei jõudnudki San Franciscosse. Tee peal sattusime me ka veel ühte Hispaania külakesse, kus müüdi värskeid puuvilju, me muidugi ostsime ka kohe kaks kotitäit, maasikaid ja ploomi ja viinamarju, APPIKENE kui head need olid. Ja me maksime mingi 4 dollarit nende eest vist. Ahjaa, hobustele andsime ka süüa, imearmsad olid. 

Jõudsime linnakesse kohale umbes kuue ajal, kogu tee oli maastik megailus, mäed, järved, metsad ja majad. Ülimõnus. Otsustasime esimese asjana Golden Bridge’le minna, hea oli, et läksime, sest rohkem meil selleks aega ei olnudki. Kui autost välja saime, panime pikad riided selga, temperatuuri vahe oli ikka meeeeeeletu. Nii külm oli, huh. Käisime ühel vaateplatvormil, mis on vast kõige lihtsam ja tavalisem ning üritasime siis aru saada, kuidas saaks mäe otsa, kust oluliselt paremad kaadrid. Välja mõtlesime ja sõitsimegi siis sinna. Tuul oli nii tugev, et tahti pea otsast ära puhuda, aga vaade oli seda väärt. Tõesti ilus!

Sild nähtud, sõitsime kesklinna, kus üritasime Joanna ja Candace’ga kokku saada. Joanna mäletatavasti oli Rootsi tüdruk, kes minuga samal ajal Ohios au-pair oli. Hakkasime ükspäev lambist rääkima oma tulevikuplaanidest ja tuli välja, et mõlemad reisime läände ja mõlemad samal ajal San Franciscos. Väga põnev värk. Ja Candace oli siis tema sõbranna, kelle juures ta megakaua elas (nagu Candace tegi nalja, et ta kutsus Joanna nädalaks, aga ta jäi üheksaks kuuks, haha), tema oli Uus-Meremaalt pärit. Seega mul jälle üks riik juures, kus mul sõber on, jee. 

Kui kokku saime, sõitsime bowlingusse, kus Nico töötas ning ootasime seal mingi tunnikese kuniks mängima saime. See selline tüüpiline ameeriklaste hängimise koht, megalärmakas, toidud tüüpilised rämpstoidud ning vali muusika ka muidugi. Me mängisime kaks mängu, mõlemad võitis ilmselgelt Allar. Kuna kell oli lõpetades 11, aga Nico töötas 12ni, sõitsime kesklinna tagasi, viisime Joanna ja Candace’i nende hotelli ning jutustasime selle ees keskööni. Meganaljakas oli lihtsalt, ma naersin pisarad silmas, need kaks on ikka legendaarsed tüübid. Kusjuures, üks asi, mis mind alguses ajas meeletult närvi selle linna juures, oli see, et autod pargivad seal, kus nemad tahavad. Kui nad otsustavad, et neil on JUST NÜÜD vaja poodi minna ja nad on parasjagu neljarealisel teel teises reas, siis nad jäävadki seisma, panevad ohutuled vilkuma ja lähevad poodi. Ilma naljata. See on jõhker, mismoodi tuli seal siblida ja tõmmelda, et kellelegi otsa ei sõidaks ja ise sõidetud saaks. Teisel päeval ma muidugi olin ise samasugune, sest no miks ma loll siis parkimiskohta otsin, kui ma pargin lihtsalt sinna, kuhu mul on vaja. Lihtne.

Kesköö paiku siis sõitsime Nico juurde, rääkisime veidi juttu ja läksime magama ära, hull väsimus oli peal. 

Hommikul ärkasime esialgu enne seitset, kuna me pidime oma auto ringi parkima. Tähendab, mina ärkasin, peksin Allari üles ja magasin siis edasi. Uuesti ärkasime nõks enne ühtteist, kuna kell 11 pidi auto ära ajama ning me linna minema. Sõitsime uuesti kesklinna, esialgne plaan oli panna auto kuskile parkima ja edasi busside-trollide-trammidega trippida, aga me matsime selle idee kohe, kui nägime, palju parkimine maksis. Võtsime Joanna ja Candace’i peale ja sõitsime hoopis kuskile kuhuiganes ja kõndisime reaalsest mäest üles, et Lombard Streetile saada, no see oli ikka REAAAAALSEST mäest. See oli kohe siuke mägi, et seal sõitis spetsiaalne tramm üles-alla ja üheotsapilet maksis 6$. Vot selline mägi. Pole naljaasi, ma ütlen.

Meie järgmine turistipeatus oligi siis Lombard Street, mis on kõige käänulisem tee maailmas. Vist. Ma võin eksida ka, aga vist oli nii. Igal juhul oli see mingi hullult võssa kasvanud, põõsad, puud, lilled, värgid särgid, peaaegu ei saanud arugi, et see ongi see tänav. Tegime kohustuslikud pildid, kõndisime ülevalt alla ning jalutasime siis autoni tagasi.

Kuna hommikusöök jäi meil kõigil vahele, sõitsime edasi Pier 39 ja 40 vahele, parkisime auto ära ja läksime kolama. Otsustasime sööma minna Applebees’i, kus ma polnud kunagi käinud. Keegi teine ka polnud. Seal oli mingi hull max-level tehnika, said lauas ise iPadist omale toidud valida ja tellida, kelner tõi lauda. Lõpuks said maksta ka seal, tõmbasid kaardi läbi ja kaboom, oligi makstud. VÄGA HULL. Ma olin nii vaimustatud sellest, ise IT-riigi laps, aga vot see oli küll midagi ägedat.

Kõhud täis, reisisime natuke edasi, otsisime parimat kohta auto jaoks ning jalutasime siis Pier 33 juurde, sest sealt läks laev Alcatrazi vanglasse. Minu jaoks oli see megahuvitav juba enne, kui ma kohale jõudsin, sest mulle hullult meeldivad sellised asjad, mis on kunagi olnud tõelised ja nüüd siis lihtsalt muuseumid. Teadlikult üritasin ma selle kohta mitte eriti palju lugeda, sest ma tahtsin kõike kohapeal ahmida ja avastada. Minu plaan töötas. Laev saarele sõitis umbes 15 minutit, sealt edasi tuli ronida mäe otsa vanglasse, kust anti kõrvaklapid ja pleier ning siis sai mööda vanglat ringi jalutada ja kuulata, mis seal siis õigupoolest ikkagi toimus.

Ausalt öeldes, terve aja, mis me ringi käisime, oli mul siuke imelik tunne sees, siuke kõhe. Mõtlesin, et nendes kongides on ju tõesti inimesed olnud, pimedates kongides neid karistatud, dušširuumides nad pesemas käinud ja söögitoas nad söönud. Haiglaruumid on olnud kasutusel. Õõõh, ma ei oskagi kohe seletada, oli lihtsalt selline külm tunne terve aja sees. Kuigi audio-guide oli megahuvitav, seal oli endiste vangide monolooge järgi tehtud, kujutatud olukordi, kus näiteks vangid mässasid või kui näiteks vang karistuseks pimedasse kongi saadeti. Tõesti oli väga huvitav. Minu jaoks kõige huvitavamad olidki faktid, et näiteks külas tohtis käia 1 inimene 1 kuu jooksul ja see pidi olema otseselt pereliige. Mõned erandid olid ka, aga jah, põhimõtteliselt nii. Siis näiteks fakt, et nad käisid pesemas 2 korda nädalas ja kui selles pimedas kongis olid (ehk olid midagi halvasti teinud), siis ainult ühe korra. Süüa muidugi said kolm korda ja seda nimetasid vangid parimaks osaks seal vanglas. (Siinkohal ma võiks umbes miljon pilti panna sellest vanglast, aga ma piirdun mõnega, et ülevaade lihtsalt oleks).

 

Pesuruum, riided pandi niimoodi riiulisse pesemise ajaks

Lõpuks, kui tuur tehtud sai, oli raamatupoes mingi raamatuesitlus ning lähemal uurimisel selgus, et autogramme jagas ei keegi muu kui endine Alcatrazi vang. Wow. Ma ei osanud kuidagi seisukohta võtta, et miks ta väljas on või miks ta siin või miks miks miks.. Ta on 80-aastane, Alcatrazi sattus ta 23-aastaselt, sest ta oli üritanud neli korda mujalt vanglatest põgeneda. Vanglasse läks ta lapsevarguse pärast. Vanglas õppis ta valetšekke tegema ja suutis neid seal ärida või ma ei teagi, mis värk täpselt oli, igal juhul mõisteti ta veel 50ks aastaks vangi. Ehk siis tehke kiired arvutused, ta on ikka väga väikest aega alles vangist väljas olnud. Igal juhul kirjutas ta raamatu oma elust Alcatrazil ja nii palju kui ma seda seal järjekorras lugeda jõudsin, tundus see ülipõnev. Ma ei teagi, miks me ei ostnud, pärast ka veel mõtlesime, et oleks ikka pidanud äkki.

 

Pärast tuuri, kuhu me kulutasime kolm tundi, sõitsime laevaga tagasi mandrile, jalutasime autoni ning tegime siis nalja kuniks Joanna ja Candace ka jõudsid. Nad nimelt olid üks tuur hilisemad kui meie. Kõik koos, otsustasime sõita saate “Lastega kodus” majade juurde, et seal jälle siis kohustuslikud pildid teha ja edasi minna. Vot see oligi see koht, kus ma parkimiskohta ei leidnud, seega ma jäin lihtsalt sinna seisma, kuhu oli vaja, panin ohutuled peale ja uskuge või mitte, aga kõigil oligi täiesti pohhui. Jõhker, kui ära harjunud nad on.

Kui pildid tehtud said, pisut lollitatud kah, istusime autos päris kaua, kus me muidugi edasi lollitasime ning suhtlesime Nicoga, et õhtust koos sööma minna. Nico leidis meile mingi koha, me sõitsime sinna ning minu suurel suurel soovil läksime Itaalia restorani, aga see oli mingi jama resto, üldse ei olnud head toidud. Hinnad ka polnud head. Istusime seal kuni sulgemiseni ehk poole kümneni (no tegelt kümneni) ja sõitsime siis jälle kesklinna, et Joanna ja Candace saaksid koju minna ja meie ka tagasi Nico juurde. Jätsime hüvasti, musid-kallid ja läinud nad olidki. Mul on nii heameel, et me nendega kohtusime, sest nagu öeldakse, kahekesi reisides on vaja vahepeal muud seltskonda, et mitte üksteisest väsida. Me küll ei väsi üksteisest, aga samas värske veri oli väga mõnus.

Meie läksime tagasi Nico juurde, pidasime jälle maha ühe mõnusa vestluse ning veidi pärast keskööd suikusime unne.