Roadtrip Floridast New Mexicosse

Kohe pärast vaktsiini saamist sõitsime koju tagasi ja leidsin enda ukse tagant paki ja üllatuse. See küll oli sünnipäevaks mõeldud, mis oli järgmisel päeval, aga Liss ei jätnud Brigile piisavalt juhendeid, nii et ma avasin selle kohe ja see oli nii äge! Väike karp, mille peal olid pildid minust-Sigridist-Lissist ja Bellbellist ka. Pluss kui ma karbi lahti tegin, lendas igast tükikesi ja pakikesi sealt välja, pakk konkreetselt plahvatas, haha. Ja karbi sees oli kook, imearmas pisikene. Nii, et megaäge üllatus ja megaäge, et mul nõnda nummid sõbrad on, kes mind ära ei unustanud.

Pärast armsat üllatust pakkisime veel viimased asjad autosse (see vist on maailma kõige ebameeldivam tegevus minu jaoks, mahutada kõik asjad ühte väikesesse autosse) ning läinud me olimegi. Esimesed paar tundi olin ma väga emotsionaalne, nutsin lahinal, sest hüvastijätt Brigiga oli nii raske ja nii valus ja nii õnnetu. Esimest korda elus jätsime niimoodi hüvasti, et kindlat kuupäeva meil polegi, millal jälle näeme. 

Meie Norbiga aga asusime teele ja sihtkohaks oli kolme tunni kaugusel asuv Clearwater. Me jõudsime sinna umbes nelja tunniga, sest poole tee peal oli üks rekka ennast keeranud risti üle tee ja nii seisis liiklus ligi 45 minutit lihtsalt paigal. Meil polnud otseselt kiire ja keegi ei stressanud sellepärast, nii me seal siis olime. Lõpuks, kui Clearwaterisse jõudsime, tundsin kohe seda sooja tunnet enda sees, mis ma ka 2013 tundsin, kui andsin endale lubaduse, et kolin kunagi Floridasse. 

Leidsime hotelli kiiresti üles, viisime asjad tuppa, hotell oli väga nummi ja basseini- ja puhkeala oli nii nii nii ilus. Läksime kiirelt randa, sest päike hakkas just loojuma ja Clearwater asub Florida läänerannikul ehk seal loojub päike merre ja see on nii ilus. 

Edasi otsisime kohta, kuhu sööma minna ja valisime miskisuguse spordibaari, kus toit oli täitsa okei, aga mu esimene kokteil oli täiesti maitsetu, nagu maitsega vett oleks joonud ja kui ma seda serverile mainisin, ütles ta “mhm, bartender eelistab teha puuviljaseid kokteile, mitte alkoholile põhinevaid.” Eee, what? Ma eelistan, et kui ma tellin kokteili, siis ma saan kokteili, mitte smuuti.. õnneks manager oli minu poolel ja vahetas mu joogi välja ja teine kokteil oli väga mõnus, nii et lõpp hea, kõik hea. 

Järgmisel hommikul oli minu sünnipäev, suur 30 lõpuks käes. Esimese asjana tõi Norbi kõik kingitused mulle voodisse, kaks tükki temalt ja üks Brigilt ja tegelikult ka Lissi ja Sigridi saadetud kook. Brigi kinkis mulle uue Pandora ketikulina, numbriga 30 ja kommi ja kaardi, et edasised instruktsioonid eluks on juua margariitasid ja sealt vahelt kukkus veel 10$ raha välja, et ma läheks margariitat ostma. Norbi kinkis mulle suure Yoda baby, sest nagu ma varasemalt maininud olen, see mu lemmiktegelane viimasel ajal + Yodaga tassi ka, mis on musta värvi, aga kui kuuma saab, siis tuleb Yoda pilt sealt välja. 

Hommikusöögiks tellisime Dunkin Donutsist donutseid mulle ja võileiva Norbile, ma kogu aeg rääkisin, et sünnipäeva hommikul mina tahan donutseid! Kui kõht täis sai, panime rannariided selga ja läksime randa, ilm oli imeilus, helesinine taevas ja sigakuum ja isegi vesi rannas oli jumala soe, kuigi eelmisel korral empsiga käies oli jääkülm. Ujusime vist mingi tund aega, päevitasime teise tunni ja tundsin järsku, et mu olemine läheb väga kapsaks. Läksime tagasi hotelli, lebotasime veel leboalal veidi ja tulime siis tuppa, kus kraadiklaas kinnitas mu kahtlusi ja olin jälle 38,3 palavikus. Jäin magama. Paari tunni pärast, kui ma ärkasin, tundus olemine palju parem ja läksime kiirelt Cheesecake Factorysse, kus pidime mu sünnipäeva tähistama, aga kohe kui teenindaja pani toidud lauale, oli selge, et siit asja ei saa. Sõin kolm ampsu ja pakkisime asjad kaasa, tulime hotelli ja ma värisesin nii hullult, et kraadiklaas näitas juba 101.4F (38.5C) ja jäingi magama. 

Siin pildil ma juba värisesin seal toolis

Väljas oli 30 kraadi ja ma tellisin teed

Palju õnne sünnipäevaks! 

Emps saatis sünnipäevaks paar meenutust lapsepõlvest, nõnda nummid pildid:

Ja tegelikult ajast natuke ette rutates, sain ma ka kaks pakki Eestist, ühe saatis emps (kaardile küll oli isa nimi ka kirjutatud, haha), teise saatsid Allar ja Liisi ja ma olin nii elevil nende mõlema pärast. Täiega naljakas oli fakt, et nad panid need teineteise teadmata teele samal päeval Eestist ja nad ka jõudsid USAsse korraga, küll mingi kuu aega hiljem, täiesti normaalne. Skoorisin endale hunniku kommi, šokolaadi, maitseaineid (kartulimaitseaine ja sidrunipipar, mmmmm) ja armsad kingitused ka. Emps oli kirjutanud mulle ise luuletuse, mis ikka tõsiselt pisara silmanurka võttis ja iga salmiga oli ka seotud üks pandera käeketikulin, nii et neid oli ka veel kolm tükki seal pakis, ulme! Ja isegi Liisi ja Allari kass Simba (kes mind vihkab), oli pakki väikese hiire pannud, meganummi. 

Meil Allariga on oma lugu selle Eesti lipuga, nii, et nüüd sain endale uue ja meie pildi ka

Pakist sain kodukulina, rebase kulina (siniste silmadega, see olen mina) ja elevandi kulina, mis toob õnne

29.aprill – esimene päev. Florida, Alabama, Missisippi, Louisiana.

Meie teekond algas New Mexico suunas. Esimene ja kõige pikem päev oli meil planeeritud 1095km sõitu ja pidime õhtuks jõudma välja New Orleansi, Louisiana osariiki. Teed siiapoole olid oluliselt paremad kui näiteks Maine’i sõites eelmine aasta, nii, et see 10-tunnine päev oli täiesti käkitegu, muudkui sõitsime ja sõitsime ja sõitsime ja lõpuks jõudsimegi sihtkohta. 

Hotellis tegime kiire check-ini ja läksime siis ruttu New Orleansi kesklinna, mida mina isiklikult olin palju 90 days fiance’i sarjast näinud, sest just sealt on üks selle hooaja paar pärit ja noh, eks ta üleüldiselt on üsna kuulus. Kesklinnas saime veidi ringi vaadata, aga pean tunnistama, et me kumbki ei olnud eriti vaimustuses. Esiteks, pea kõik vastutulevad inimesed olid kas pilves või purjus. Teiseks, kogu see tänav tundus selline, et keegi kohe röövib Su paljaks, ma ei tea, kui mul oleks seljakott olnud kaasas, ma oleks pooleks muretsenud ennast, aga õnneks mul olid autovõtmed taskus ja pangakaart teises taskus. Ja kolmandaks, tänav oli megalärmakas ja räpane. Tore, et sai käidud, aga rohkem ma küll sinna tagasi ei läheks.

Tulime hotelli, tellisime Uber Eatsiga süüa, kogu tellimus aeti sassi ja keerati jama kokku, nii et saime pool raha tagasi, aga kõhud olid ikka tühjad. Kurb. 

Hommikusöök Ihopis

Parim roadtripi snäkk

Hotell oli meil veidi kesklinnast eemal, aga ainult 10 minutit, seega endiselt kõiksuguste asjade vahel. Tahtsin sinna minna just see-tõttu, et neil oli bassein, aga see oli katki, sest keegi võttis söögi kaasa ja konkreetselt viiner läks torudesse ja ajas kõik sassi. Kes läheb hotdogiga basseini? Hotell oli GreenTree ketist, kus ma polnud kunagi varem olnud, aga kuhu ma edaspidi kindlasti tahaks iga kord minna, sest kõik oli nii puhas ja ilus ja ökö. Isegi hotelli poolt pakutavad šampoonid-dušigeelid olid puulõhnaga, ma lõhnasin nagu mänd järgmised kolm päeva. Tavaliselt ma kunagi ei kasuta neid hotelli asju, aga ma ei plaaninud pead pesta tollel õhtul, nii, et pesuasjad olid kõik autos. 

Miks ma aga pidin pead pesema? Saime hotellist hea soovituse minna barbeque restorani, mis on väga Texase värk ja muidugi me tahtsime tõelist asja, eksole. Ainuke probleem oli selles, et pärast lõhnasid kõik riided kuni aluspesuni välja selle bbq küpsetamise järgi, rääkimata juustest, mis oli katastroof. 

Kogu sisustus oli siuke tõeline ameerika värk

1.mai, kolmas päev – Texas, San Antonio, Bandera.

Kuna see Texas tõesti on suur, võib seal sõita lausa mitu päeva ühest otsast teise. Esialgu me plaanisime jääda Houstonisse veel terveks päevaks, aga hommikul ärgates sadas väljas paduvihma ja nii pakkisime asjad kokku ja võtsime suuna hoopis San Antonio poole. Tee peal käisime ka First Watchis söömas, kus on minu lemmik ja riigi parim eggs benedict. San Antonio oli üksnes kolme tunni kaugusel, see oli lausa nuusata. 

Tee peal sadas nii kõvasti vihma, et vahepeal 100km sõitsime umbes 50km/h, mitte midagi ei näinud. Seega jõudsime kohale veidi hiljem, aga õnneks, kohalejõudes vihm lakkas ja saime kiire tiiru linna peal ka ära teha. 

San Antonio on teisel kohal Texases populatsiooni suhtes, seal elab 1.5 miljonit inimest ja see on 1300 ruutkilomeetrit suur. See on enimkülastatud linn Texases, omades suurimat Mehhiko turgu väljaspool Mehhikot ja seda nimetatakse kõige enim kummitavaks linnaks USAs. 

Eelmisel päeval helistasin Arvile, kes elab Texases, et ta jagaks mulle vaatamisväärsuste infot ja tema käskis San Antonios minna Riverwalkile, mida me ka tegime ja tõesti oli super ilus seal. Kindlasti ilusa ilmaga oleks veel ilusam, aga praegu ajas ära küll. Kohtusime mõne oravaga, kes tulid meilt friikartuleid ja BBQ kastet nuiama, ostsime mõned magnetid, kõndisime veidi ringi ja läksime autosse tagasi. 

Sellised rahulikud mitmekümnekordsed kiirteed

See Whataburger on kohalike seas väga väga populaarne, aga meie tegime oma ühe ostu sealt ja kui Norbi oma burgeri peale oksele tahtis hakata, ei hakanud mina enda oma üldse lahti tegemagi. Friikartulid olid küll head, aga muus osas, ei kunagi enam.

Jäätisekohviku külalised

Kuna me aga Houstonisse kauemaks ei jäänud, oli meil hästi palju aega üle ja polnud mõtet lihtsalt San Antoniosse jääda, sest see oli plaan. Sõitsime hoopis tunnikese edasi, Bandera nimelisse linna, mis google sõnul pidi olema tõeline kauboi linn, kus inimesed sõidavad hobustega ja kannavad kauboisaapaid jne. Tegelikkuses kahjuks oli see üsna mõttetu ja hiljem selgus, et sellist “tsirkust” tehakse ainult nädalavahetustel kindlal ajal, mitte, et terve linn on kogu aeg selline. Õnneks aga ei olnud minek asjatu, leidsime imeilusa pargi ja kuna päev otsa oli jälle sadanud, siis õhtuks tuli päike välja ja nii nautisime lihtsalt ilma ja seda vaikust, mida see linn pakkus. 

Edasi otsustasime tunde järgi sõita veel kolm ja pool tundi, et jõuda võimalikult lähedale sihtkohale ja jätta endale üks taastumisepäev, enne kui kohale jõuame. Valikuks sai üks kiirtee ääres olev hotell, mille tuba oli nagu korter, koos magamistoa ja elutoaga, suure vannitoa ja basseiniga. Ja meganõme on see, et ma ei läinudki basseini, sest mulle ei meeldi märg olla. Täitsa loll. Õhtul tellisime endale Dominosest pizza, sest olime päris läbi. Aga antud hotellis saime esimest korda lõpuks süüa hommikul (lubasid seda muide kõik hotellid, lihtsalt kohalejõudes selgus, et a ups, sorry, meil pole praegu) ja lausa buffees, nii et tõmbasime mao ikka korralikult pingule. 

Isegi vahvel oli Texase kujuline

2.mai, neljas päev – ikka veel Texas, El Paso.

Täiesti lampi keset maanteed on piiripunkt, kus kontrollitakse, kas oled legaalselt USAs.  Kui esimene kord lasti meid sealt lihtsalt minema, siis teist korda saime ikka piiriametnikult suure peapesu, et peame passe ja viisasid endaga kaasas kandma ja ei saa nii, et lihtsalt tuleme ja oleme.