Reis laevale

Viimane õhtu läks mul nii nagu alati, kui oli vaja magama minna, hakkasin mina oma kohvrit pakkima. Magama sain lõpuks poole kahe ajal ja äratuskell helises 4.45. Päris unine tunne oli, ausõna. Kodust minema läksime 5.15, isaga jätsin eelmisel õhtul hüvasti, vennaga ja koertega hommikul. Lennujaamas läks libedalt, sain oma koti antud, see kaalus 16.8kg. Pole kunagi nii hästi läinud, aga no kott oli nii väike, et sinna lihtsalt ei mahtunud mitte midagi. Hommikul veel ema küsis, et kas mul on mingid muud jalanõud ka kui need, mis jalas olid ja no ei olnud! Ei mahtunud. Haha! Tegelikult on ühed kingad ja kahed baleriinad ja kahed jooksutossud ja plätusid ka, seega peaks hakkama saama.

Turvakontrollis oli üsna pikk järjekord, aga ma olen nii pro reisija juba, et ma seisin järjekorras arvuti ja vedelike kott peos ja läksin läbi umbes 10 sekundiga. Turvamees isegi kiitis, et nii hästi orgunnitud. Edasi jalutasin oma värava juurde, helistasin vanaemale, kes oli mulle 5 korda juba helistanud ning panin Facebooki ja Instagrami üles teate sõpradele. Rohkem ei jõudnudki midagi teha, kohe lennukisse ära.

Lennukis istusin kolmesel istmel kahekesi, keskmine iste oli tühi, seega sai rahus laiata. Kui lennuk õhku tõusis, tõusid ka minu emotsioonid. Ma olin nii kurb, et ma olen üksi kurb ja keegi ei teagi, et ma ära lähen ja siis et ma ära lähen ja lõpuks nutsin sellest, et ma olin niiiiiii väsinud. Lennukis jagati süüa, ma võtsin saiakese ja jäin see peos magama. Minut hiljem tuli joogilett ja seda ma enam ei saanudki. Magasin kuni maandumiseni (saiake oli ikka peos ja) ja siis tuli rõõmus meel ka. Lennukist läksin välja viimasena, mul oli värav A24 ja teine lend läks A26’st, seega oli väga hea. Frankfurdi lennujaam on päris suur, jalutasin veidi ringi ja suhtlesin sõpradega, kes nüüdseks kõik olid siis teada saanud, kui palju ma valetasin. Ma arvan, et paari aasta norm on raudselt täis. Jalutades sain aru, et kõht on tühi ja tahaks värsket, seega ma ostsin viie euro eest endale puuvilju ja ooooooo kui head need olid. Smuuti ostsin ka. See oli ka viis eurot. Röövlid. Õnneks selle raha saab tagasi, kuna laevafirma poliitika on selline, et hetkest, mil ma koduuksest välja astun, olen nende hoole all. Armas. Lennukisse ostsin veel ühe panini ka kaasa, sest no jumal teab, millal süüa antakse. Tegelt anti lennukist ka saia, aga ma magasin selle maha ja pärast polnud enam isu kah.

Reis Maltale kestis 2,5 tundi ja kuigi mul oli jube kaval poliitika panna ennast taha otsa istuma, et kedagi teist ei tuleks mu kõrvale, sattusin ma mingite saksa õpilaste sekka, kellest enamik lendas esimest korda. Nii nad siis rääkisid, kilkasid, kisasid, hüppasid toolide peal, naersid jne. Nii palju sellest minu poliitikast. Kui lennuk õhku tõusis, läks mul süda pahaks. Viimasel ajal üldse läheb mul süda kogu aeg pahaks, küll lõbustuspargis, küll autos, küll verd andes, küll lihtsalt tööl ja nüüd siis lennukis ka. Õnneks häirivalt paha olnud, lihtsalt väga uinuda ei saanud ja üldse raputas seda lennukit nagu puupilbast terve aja. Esmakordselt oli terve Euroopa kohal megailus ilm, kogu aeg nägin alla, pilvi üldse polnud. Seega kui me siis üle vahemere lendasime ja lennuk rappus ja tiirutas vasakule-paremale, siis ma küll mõtlesin, et pagan oleks pidanud alguses vaatama, kuidas selle lennuki päästevestid töötavad. Mul see saatusesse uskumine on väga tõsine värk, aga kui võimalik, siis ma ikka päästaks ennast. Haha.

Lennukist välja minnes sain kohe aru, kui palav seal oli! Mul oli kole palju riideid ka muidugi seljas. Lennujaamas oli juba sadama agent vastas ja temaga koos Poola tüdruk Marlena ka. Ootasid mind. Auto tõi meid läbi Malta sadamasse ja no see liiklus on ikka küll fantastiline. Esiteks, valel pool teed ja teiseks, teed on nii kitsad nagu meie külateed ja kolmandaks, sõidavad autod keset teed ja ilma ühegi loogikata. Ma ei näinud mitte ühtegi valgusfoori!!!! Muidu nägi minu meelest Malta välja nagu Kreeka, siuksed kollased majad ja vanaaegse välimusega ning ühtegi mingit uut ja fancyt ehitust ma küll ei näinud. Ps! Autos näitas termomeeter 31 kraadi.

Sadamas oli parajalt jamamist, meid peeti mitmeid kordi reisijateks ja kohvrid otsiti läbi ja meid ka. See onuke, kes meid läbi otsis, pani mulle kohe silma peale, ta isegi kutsus mu välja, aga ma jätsin vastuse õhku rippuma. Hiljem pidime bistroos ootama housekeepingu tädikest, kes juhatas meid kajutitesse ja jagas kätte mingid esialgsed paberid. Paar reeglit ja Welcome letter ja esimese päeva kajutikaart. Teisel päeval kolisin oma kajutisse, kuhu jään järgmiseks viieks kuuks. Kui olin kajutisse üksi jäänud, lugesin paberid läbi ja läksin laeva avastama. Ma ei jõua äraoodata, millal ma selle selgeks saan, sest praegu olen ma stabiilselt lost siin kogu aeg. Koridorid on täpselt siuksed nagu Titanicus, kui Rose Jacki otsis, lõputud ja loogikata. Eriti kasu pole lõunasöögi kellaajast, kui kohtagi üles ei leia. Jalutasin terve tunni, laeva meeskond muudkui aitas ja juhatas mind, sest ma ikka stabiilselt olin täiesti valedes kohtades. Vähemalt jõusaali leidsin kohe üles. Pärast pikka jalutust tudusin veidi.

Õhtul oli meil housekeepingu koosolek ehk siis nagu osakonnakoosolek, seega ma tutvusin kahe neiuga, kes ka alustavad minuga samal päeval. Üks neist on Brasiiliast ja teine Poolast. Brasiilia tüdrukul on juba kaheksas leping, sellel laeval esimene, aga ta on orienteerumises kuradima hea, seega ma klammerdusin tema külge. Käisime õhtust söömas, kus see sama kutt, kes mu välja kutsus, istus mu kõrvallauda võinoh vastaslauda ehk ta luges põhimõtteliselt mu ampse. Naljakas. Ja üks pruun poiss tuli meiega rääkima, et nad juba tükk aega vaatavad meid (selle teise kutiga) ja et ta tahaks öelda, mis arvamuse ta meist kuvas. Ja mulle ütles, et ma sweetheart, aga ilmselt löön valusalt. Oh jaa, Sinu sweetheart ma võin olla küll.

Endal isu polnudki. Toit oli väga hea, liha, kala, kartulit, riisi, salateid, puuvilju, krõbinaid ja mingid koogid vist olid ka. Ma sõin kaks ampsu riisi, tomatit ja kurki ning veidi krõbinaid. Isegi see limonaad ei erutanud, mida ma muidu kruiisidel armastan. Natuke tühi tunne on sees.

Pärast käisime laeva peal jalutamas ning seal ninas ära, kus ka bassein on ja kust avanes hingemattev vaade Maltale. See ikka tõesti ilus koht! Rääkisime juttu, tutvusime. Jennyfer on Brasiiliast, 28-aastane, tal on 13-aastane tütar ja ta tuli kruiisilaevale tööle, kui ta oli 21. Ja Marlena on Poolast, 32-aastane, töötas enne kahes teises kruiisifirmas ning on ka esimest korda Serenityl. Ühe Brasiilia kutiga tutvusime ka, kes oli uskumatult õnnelik, kui ma ütlesin, et ma pole kunagi varem laeval töötanud. Kilkas, et ma ju olen süütu! Selle peale Jennyfer ütles, et süütu ja beebi kah. Et nad hoolitsevad Marlenaga minu eest. Nii nunnu!

Magama sain poole ühe ajal ja oma segast kajutikaaslast ei kohanudki. Hommikul algas töörütm.