Reede ja laupäev

Kuna neljapäeva õhtul murdis Une-Mati mu pooliku öö pärast juba kella üheksa ajal, ärkasin reede hommikul enne kella kümmet täitsa ilma äratuskellata. Tööpäev algas alles kell 12, seega ma panin ruttu omale plaanid paika ja käisin mõnes kohas, endal tuju paremaks muutmas. On ju teada tuntud tõde, et naistel läheb shoppates tuju paremaks.

Ilm oli nii sompus lihtsalt, et kuku pikali

Reede hommikune energiasüst

Koju tagasi tulles panin oma asjad ära ja alustasin kohe tööpäevaga. Evie arvas, et hea plaan oleks musta ja valget koera vaadata uuesti, sest no ega esimene kord ju ei jää nii hästi meeldegi. Seega siis tegime kordusvaatamise sellele, päris lõpuni ei jõudnud, uneaeg tuli enne peale. Laste uinaku ajal rääkisin sõpradega juttu ja häälestasin ennast õhtu lainele, sest üle tüki aja oli ju jälle praaznik plaanis.

Mõlemad lapsed magasid suisa neljani ning siis ajasin nad üles ja seadsime oma sammud McDonaldsisse, sest reede on ju meie päev. Pidasin veidi hostisaga aru ning käisime lastega koos pärast veel poes ka ära (sest väga mõttetu oleks mul olnud sõita koju ja siis tagasi sinna, kus me olime). Poes sai korralikult möllu, kõigepealt oli tädil mu juhiluba vaja, mis oli mul autos, ainult pangakaart oli kaasas. USAs ei piisa sellest, kui müüja usub, et Sa oled 21 täis, nad konkreetselt skännivad dokumendi sisse. Mõtlesin veel naljaga pooleks, et äkki riik teeb statistikat, kui palju alkoholi keegi ostab, haha. Kui olime oma ostud tehtud saanud, selgus, et kinkekaart, mille oleksin pidanud poelt tasuta saama, pandi mulle arvele. Ja seletasin ma, mis ma seletasin, aru nad ei saanud, mis valesti on. Lõpuks ütlesin, et no arvuta palun kõik asjad kokku ja Sa näed, et ma maksin kinkekaardi eest, mille eest ma poleks pidanud maksma. Sain korda, aga ajaliselt olime kulutanud ligi 30 minutit poes. Masendav.

Koju jõudes avastasin, et maja on kottpime. Teadsin 150%, et Adam peab kodus olema, seega siis ütlesin lastele, et võtame riided ära ja lähme siis vaatame, kus issi on. Issi tuli muidugi sealt, kus me teda kõige vähem ootasime ehk muidugi hüppas sahvrist välja ja karjus BOOOO!!! Täiesti segane, ma röökisin täiest kõrist, temal jälle lõbu laialt. Ütlesin, et ta ei meeldi mulle enam.

Andsin siis lapsed üle, läksin ennast peoks valmis sättima ja mingi hetk tuli Joanna ka siia, siis rääkisime juttu ja mina sättisin ja muidugi nagu alati, Ameerikas ei tööta ükski plaan. Alguses olnud 10st tüdrukust oli hoobilt järgi 4, kes klubisse tulid. Mitte, et see oleks kuidagi lõbu vähemaks võtnud, aga see näitab, kuidas siin kellegi peale kindel olla ei saa. Mina alustasin juba kodus tuju paremaks muutmisega, vaene Joanna, pidi mind terve õhtu taluma. Kui lõpuks teele saime, olin suurepärane kaardilugeja ning jõudsime klubisse, leidsime Christini ja Tereza ka kohe kiirelt. Tereza on uus tüdruk meie clusteris, Tšehhist pärit, nägime teda esimest korda. Klubisse sisse astudes nägin kohe esimese asjana Matthewi ka, see vend on nii silmapaistev seal lihtsalt, haha. Ülejäänud õhtust detailselt rääkima ei hakka, lõbus oli küll ja nii nii hea meel oli üle tüki aja jälle klubis olla. Eriti sellises konditsioonis nagu ma olin. Ja tuleb lihtsalt uuesti üle mainida, et siin on meeletult oluline, et need, kellega klubisse lähed, on Sinuga terve aja ja lahkud ka nendega. See on lihtsalt jube, mismoodi siin tüdrukuid rajalt maha võetakse, meil oli eile täiesti turvaring, tantsisime neljakesi ja nagu üks jälle ära krabati, päästsid teised välja.. Tähelepanu on hea küll, aga mingil hetkel saab seda lihtsalt liiga palju.

Peo algus kodus, juustuburger on põhiline

Joannaga

Joanna ja Tereza

Joanna ja Christin

Christin ja Tereza – Tšehhi tüdrukud

Joanna, mina, Christin, Tereza

Joujou, ma üle 21, haha

Autojuhtide ja pidutsejate joogid

ja veel üks klõps

Klubist läksime ära vist veidi enne kahte, meie Joannaga käisime veel öösööki otsimas, sest tal oli kõht niii tühi pärast klubi. Mina tellisin omale coca ja uskuge või mitte, see maitses ka nagu rummikoola, haha. Ja meie tellimus unustati ära, mingi 20 minutit hiljem Joanna läks küsima, et olete kiirtoidurestoran või ei ole ja kutid isegi ei mäletanud, mis ta tellis. Haha, meganaljakas.

Koju jõudsin veidi pärast kolme, ise jube õnnelik, tervist jätkus veel eestlastega rääkimiseks ja isegi uudised lugesin ära ja ühe uurimustöögi, millele lubasin inglise keelse kokkuvõtte teha. Seda õnneks lubasin siiski hiljem teha.

Täna hommikul ärkasin keskpäeva paiku ja sain esimese asjana aru, et maailm ei ole happy place täna. Üritasin end kiirelt kokku võtta, sest ma olin juba plaanid tänaseks ära teinud ning neid muuta ei saanud. Seega poole kahe ajal sõitsin poodi, ostsin mõned snäkid ning siis Subwayst läbi ja tee Lebanoni, kus Joanna elab, sest täna on ju laupäev ehk täna on eurovisiooni päev. Jõudsin kohale napilt enne Eesti Laulu algust, seega saime kohe vaatama hakata. Meile meeldisid täna täitsa samad laulud ning viiest edasipääsejast panime mööda ainult ühe ning minu kolm lemmikut said edasi, seega ma olin ikka väga rahul.

Tänane superilm

Welcome to the Lebanon

Eesti Laul alaku!

Joanna ja Subway, stseen ei mäleta mitmes

Peojärgsel päeval ikka parim sõber ju

Pärast Eesti Laulu oleks me pidanud teoreetiliselt kohe Melodifestivali vaatama, aga rootslastel tekkis mingi probleem saate üleslaadimisega ning meie otsustasime siis minna ilusat ilma nautima kuniks saade netti üles pannakse. Mõtlesime, et võtame fotoka kaasa, äkki teeme mõne ilusa pildi, lõppes see muidugi 200 pildilise fotoseeriaga. Väga lõbus oli, mõistsime üksteist poolelt sõnalt, mida teha ja kuidas teha ning ma reaalselt naersin pisarad silmas vahepeal, nii lahe lihtsalt. Nüüd tuleb sada pilti meie tehtud piltidest täna.

Vabal ajal lendan

Uus juuksevärv, sitaks lahe mu meelest

Vabal ajal lendan vol 2

Vabal ajal lendame vol 3

Kui tuppa tagasi läksime, olid rootslased oma eurolaulu üles saanud ja vaatasime seda küllaltki vaikuses. Eelmise päeva pikale veninud õhtu hakkas järjest rohkem tunda andma. Ühtegi ekstrahead laulu ka ei olnud, meie favoriidid vähemalt said edasi, näis siis, kuidas läheb. Eelmine nädal oli minu meelest kõvem saade. Igal juhul saime omadega valmis kella seitsme ajal ja siis sõitsingi mina koju.

Kodus paistis, et lapsed on juba segaseks mind igatsenud, piinasid mind tükk aega. Mängisin siis nendega, pesin oma jalanõud ära, tegin toa korda (sest me teame kõik, milline on tüdruku tuba pärast klubiõhtut) ning kui lõpuks voodisse pikali heitsin, et lõpuks ometi puhata, tekkis uni silma ikka päris kiiresti.

Õhtuseks plaaniks on nüüd siis lubatud uurimustööga tegelemine ning siis ehk saab täna varem magama kui eile. Lõpetuseks ütleksin, et minu kurvemad emotsioonid on ennast ammendanud ja tundub, et saan ka sellest  madalseisust üle, mis mind kuidagi viimasel ajal rõhus. Tundub, et peab paika lause, et ainult aeg parandab haavad ja näitab, mis tuleb või ei tule. Vähemalt ise olen rahul.