Re-match ja minu lugu
Esmaspäevane vestlus perega jõudis punkti, kus nad seletasid, et neil on rohkem hoolt vaja ja au-pairi programm lubab seadusega teha 45 tundi nädalas tööd. Pereema sai reede õhtul teada oma uue töögraafiku ja sellest sai ka tehtud otsus loobuda au-pairist. Ehk siis minust. Mina sain kinnituse selle kohta teisipäevaks ja siis olin emotsionaalselt nii läbi kui veel annab olla.
Et esmaspäevane tööpäev kestis 12 tundi, teisipäevane 11 tundi, olin kolmapäeval väga läbi. Ei teagi, kas sellest, et pikad tööpäevad ja magamata või sellest, mida olin teada saanud. Kolmapäeva hommikul ärkasin ja tundsin, kuidas mul on nii nõrk olla ja nii paha. Sellest hoolimata käisin perega loomaaias, aitasin lapsed ära sööta ja kella kahe ajal (ehk mul oli siiski ligi 7 tunnine tööpäev juba olnud) läksin oma tuppa voodisse magama. Ja magasin kohe korralikult.
Kolmapäeva õhtu osa jäigi siis töö suhtes olematuks, sest minu enesetunne polnud kiita ning ma üritasin pigem ennast korda saada kui mingit muljet avaldada ja olin ju siiski peaaegu täispika päeva tööd teinud. Neljapäeval ehk siis eile (nii teie kui ka minu kellaaja järgi) alustasin jälle rõõmsalt tööd, olime ära teinud hommikusöögi ja veidi lastega mänginud.
Mingi hetk küsisin oma hostemalt, Giovanna, et kas ta on Seaniga, mu tugiisikuga, rääkinud. Mul oli iga päevaga järjest ebamugavam seal peres olla, kui midagi ei räägita, ootusi ei paljastata ja endalgi motivatsioon puudus. Giovanna ütles, et pole rääkinud ja ma peaks talle helistama. Esimese hooga ei saanud ma Seani kätte. Teisel korral juba sain. Meie vestlus kestis 36 minutit.
Minu hostema oli talle rääkinud, et ma ei oska laste eest hoolitseda. Ma ei tegelevat nendega, vaid vaatan televiisorit ning ei pööra tähelepanu, kui beebid nutavad. Telekat vaatasin ma laste ülevaloleku aja jooksul 5 minutit, seda ka hommikuste uudiste ajal, samal ajal neid söötes ning kui beebid nutsid, võtsin nad 99% juhtumitest sülle või läksin niisama nägusid tegema, et nad naeraks. Lisaks ütles ta, et ma ei vaheta beebide mähkmeid, hiilin kohustusest kõrvale. Johhaidii! Ma olen viis aastat lapsehoidja olnud, neist viimased kaks täiskohaga ja ta väidab, et ma ei julge seda teha? Ei, lase edasi.. Paremaks veel läheb. Ta väitis, et kui Stef tahab raamatut lugeda, ei loe ma talle, vaid panen raamatu riiulisse. Ta nägi mind täpselt ühte raamatut riiulisse panemas ja seda siis, kui me koristasime. Võin praegu peast ette lugeda 8 erinevat raamatut, mida me koos Stefanoga lugesime.
Minu emotsionaalsust teades ning ülereageerimist arvestades, nutsin ma selle telefonikõne lõpus nii lakkamatult ja ahastuses olles, et ma helistasin koju, et ema tuleks ja räägiks minuga. Õnnetuseks oli mu ema kodust eemal ja kuulis ainult seda, et ma nutan. Tema soov koju jõuda muutus väga kiireks. Me rääkisime, pikalt ja laialt, ta lohutas, ta aitas, ta mõtles minu eest.
Jõudsime järeldusele, võinoh tema jõudis, et ma peaks siiski minema Giovannaga rääkima. Minu tugiisik ütles sama. Teisipäeva õhtul pakkus eesti tüdruk, Reelika, kes elab Stamfordis, on ka au-pair ja kelle pereema on eestlane, et ma võiksin nende juurde tulla ajaks, kui uue pere leian. Niisiis, küsisin pärast kõnet, kas see pakkumine on jõus ja saanud jaatava vastuse, läksin seda sama ka oma pereemale serveerima. Vaatasin talle otsa ja küsisin, et miks ta ütles, et pole Seaniga rääkinud, kui ta tegelikult seda tegi? Miks ta rääkis asju, mida pole olnud, laimas mind? Ta kehitas vaid õlgu ega osanud midagi vastata. Jah, ilmselt üritas ta lihtsalt enda pealt süüd ära saada, et programm mingit hullu trahvi kaela ei määriks.
Olles saanud Giovannalt jaatava vastuse lahkumise suhtes, läksin alla tagasi ja lõpetasin pakkimise. Üles läksin vaid lõunat sööma ning kui hakkasime õhtul ära minema. Jätsin kaksikutega ilusti hüvasti, Stefanole ei saanudki head-aega öelda, kuna pere viis ta millegi pärast üles. Joele tegin head aega. Giovanna viis mu rongijaama ja ütles ainult “good luck.” Vot, selline vahva situatsioon.
Minu lugu ei ole veel lõppenud, sest mul ei ole uut peret, kuhu au-pairiks minna. Sean teeb selle nimel tööd ja ta on kohutavalt hea tugiisik! Kui Staten Islandilt lahkusin, uuris ta isegi kell 11 õhtul, kas ma ikka jõudsin ilusti kohale ja kas minuga on kõik korras.
 |
| New York |
 |
| New Yorgis sõidadki kogu aeg niimoodi suurte majade vahel |
Rongijaama jäin ma päris üksinda, tegemist Grand Central Stationiga, mis filmidest paljudele tuttav. Inimesi oli miljoneid, mina üksinda. Ei leidnud piletiaparaategi üles, kiskus nutuvõru ümber suu küll.. Vähemalt sain lõpuks omadega hakkama, ostsin pileti, leidsin õige perrooni ja rongigi.
 |
| Oh need ameeriklased oma lippudega… |
 |
| No kui ikka nii igav hakkas seal põrandal maas |
Rongiga sõitsin Stamfordi. Linna, kust ma oma teekonda alustasin. Mõnes mõttes isegi nostalgiline. Reelika oli mul kenasti vastas ja saime kohvrid ilusti autosse ja sõitsime mingil määral süüa otsima. Üritasime seda saada Subwayst, aga see oli juba kinni ja me pidime all-linna tagasi minema, toidupoodi. Sealt ostsin endale smuuti, bageli õhtusöögiks ja Cheeriosed hommikusöögiks.
 |
| päris kallis kraam see milka |
 |
| Euroopa ja Ameerika suurused |
 |
| Alkoholi pakid randa – sest klaaspudelit ei või võtta |
 |
| Minu õhtusöök – väga toitev ja imehea |
Kui saime poes käidud, läksime lõpuks Reelika ja tema pere juurde. Kõik ootasid meid. Ema ja isa tulid end mulle tutvustama ja tüdrukud tulid ka. Siin miskid suured tüdrukud – Liisa ja Kirsi. Täitsa eesti neiud. Igal juhul väga hea tunne on, soe ja kodune. Tüdrukud käisid isegi spetsiaalselt head ööd soovimas ja naeratasid ja soovisid nimepidi mullegi. Hea, et vähemalt keegi oskab mu nime õigesti hääldada.
 |
| Miski Choco või miski säärane oli ta nimi |
 |
| Eesti tunne – Reelika tuba |
 |
| Minu voodit tegemas |
 |
| Varjupaiga voodike (hiljem pumpasime ikka täis ka, nüüd täitsa hea) |
Mis edasi saab? Minu tugiisik otsib uut perekonda, New Yorgi või New Jersey piirkonda, suuremate lastega minu enda soovil. Senikaua olen siin peres, ilmselt. Tumedad pilved minu helesinises taevas, aga loodan, et läheb paremaks.
Õppisin seda, et olen nii naiivne ja usun kõikidest alati parimat. Ei tahtnud ka olukorras, kus pere konkreetselt mulle haiget tegi, uskuda, et nad on õelad inimesed. Ka siis, kui nad minust seljataga halvasti rääkisid, mõtlesin ikka, et oeh jah.. Kuid nagu mu ema armastab öelda: “Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks!”
Peadki õnnelik olema, sest see pere ei tundu eriti elamiskõlblik, liiga palju eelarvamusi ja hirme, neile ei sobi ükski lapsehoidja ja ema peabki kodune olema. Kuidas sul uue pere otsingud lähevad? Kas sul ei ole sellist asja, et kui 2 nädalat uut ei leia, siis pead koju tagasi minema? mu agentuuril siuke seadus
Eks Sul ole õigus jah, selle halva-hea koha pealt. Enam ma pole nukker, tol päeval olin tõsiselt, ja mõned päevad enne, sest see oli minu jaoks selline šokk. Nüüd aga olen aru saanud, et mina ei saanudki midagi valesti teha, kogu mu programm on praegu šokis, et kuidas niimoodi saab käituda. Pidi esmakordne juhtum olema, kus pärast ühte päeva pere teatab, et tahab programmist lahkuda.
🙂 🙂 Sa oled armas.
No jah, blogis ma üritan rääkida nii positiivselt kui võimalik, sest.. vaata filmi the Secret ja saad aru miks. Ma ei taha mämmutada kõike halba, sest ma olen ise aru saanud, et mida rohkem ma endale seda süvendan seda halvem köik on. Panen jah hullu, pidin kõik südamelt ära ütlema, sest tundusid õnnetu.. Skype muidugi aitab, aga küll sa varsti saad aru mida ma selle köigega öelda tahtsin 🙂
Oh jessas, Camilla, Sa paned ikka hullu 😀
Ma võin enda õigustuseks öelda seda, et kuna alguses oli jutt, et augustis harjutame ja edaspidi septembris saan hakkama, võtsingi ma selles mõttes leebemalt, et ma jälgisin pere käitumist ja üritasin sarnaselt käituda. Nad teatasid mulle re-matchi soovist esimese tööpäeva õhtul. Ma ei jõudnudki midagi näidata ega tõestada.
Seoses Skype'i ja koduigatsusega – ausalt öeldes, see aitabki selle peale mitte mõelda. Kuna ma saan suhelda, siis kaob see tunne ära, et ma kuskil teisel pool maakera olen ja on hea tunne. Mind ei pane igatsema see, kui ma inimestega rääkida saan.
Hahhahaa, selle shoppamise peale. 😀 Mu ema lihtsalt arvas, et ma võiks hoogu maha võtta, et ei ole vaja kogu raha, mille kätte saan, tuulde lennutada. Nüüd juba parem seis, kuna palka ei saa, oskan raha rohkem lugeda ja hinnata. Vast läheb juba paremaks. 🙂
Aga suur-suur-suur aitäh Sulle tumedate taustade tagamaade eest, sest ka Sinu blogist jääb mulje, et Sul kõik ainult hästi ja kõik super. Ja muidugi oleme me ülitugevad, et me sellise asja ette võtsime. 🙂 Edu Sullegi.
Nii. köige alustuseks ütlen, et olen Camilla ja kuna mul und ei tule täna üldse kohe otsustasin su blogi lugeda, sest alati huvitav enda saatusekaaslaste elusid jälgida:D
Kõigepealt sa pead alati panema end pereema ja pere olukorda, kui sina oleksid ema ja palkaksid lapsehoidja siis mida sina ootaksid.. Mul näiteks hakkasid 3ndast päevast 11 tunnised tööpäevad ja mul pere nagu väga ei süvenenud nendele tundidele, on jah 10h päevas aga ma ei hakanud nokkima ka selle kallal.
Sa ei kujuta ette.. mul oli TÄPSELT sama seis, mis sinul. esimene paar nädalagt oli möödas.. istusime pereema ja tugiisikuga laua taga ja mõlemad nutsime, see on nii emotsionaalne, et keegi ei mõista seda kes selles olukorras on olnud! pärast seda vestlust sain aru, mida pere ootab ja lubasin endale, et isegi kui ma tunnen, et murdun siis pean vastu ja võtan ainult positiivset sellest aastast. (isegi kui sinna hulka kuulub niiöelda pere tallalakkumine)
ma ütlen sulle täiesti südamest, et esimesed 2-3 kuud on väga rasked, päeval kergem aga õhtul voodisse minnes jälle nii masendav, tahad nutta, tahad koju, mõtled kõige hea peale mis eestis ja mõtled, et miks sa üldse tulid siia.. AGA siis mõtle, et sa oled tegelikult nii tugev inimene, et selle sammu üldse võtsid ja kõik kadestavad sind, et nii julge oled ja lõpuks oma unistusi täidad. Muidugi kakaste mähmete vahetamine jne ei tundu unistusena, aga kui sa natuke laiemalt mõtled ja aru saad, mis elu võimalus ja silmaringi avardamine see on, siis on kõik see seda väärt. Ma nutsin alles nädal aega tagasi, sest ma olin nii väsinud, olin 3 päeva töötanud 12 h järjest, pereisa sõimas mind, sest ma ei vastanud telefonile jne. Aga lubasin endale, et ma neelan selle kõik alla ja teen suu lahti siis, kui ära hakkan minema:D Saan kõik sitad asjad välja öelda haha 😀 Ja rääkisin pereemale ka, et mulle ei meeldi see ja see… Ja olen nende kuudega õppinud, et kõige olulisem asi on SUU LAHTI TEGEMINE,isegi kui pead end alandama või väga vastik tunne öelda asju, mis sind häirivad siis tee seda kindlasti!!
ja üks soovitus veel.. proovi esimestel päevadel enda parim anda, ära ole enda toas, ära maga, proovi skypest ja muudest asjadest eemal olla (see kusjuures vähendab koduigatsust ka, ma ei tea kas mäletad et seal koolitustel räägiti ka) proovi perega aega veeta, et nad näeksid, et tõesti tahad osa nende elust saada jne.. lollita lastega, mängi lolli, tunne end nagu väike laps.. mu pere ütles, et mul puudus see asi esimestel nädalatel aga et see pidi nii oluline esmamuljel olema.. just nannydel.. niiet..
loodan, et suutsin sulle nippe enda vigadest anda. Ja sa ei kujuta ette, kui kiiresti mu viis kuud on läinud, väga hullumeelne!
Ja su ema soovitus mitte shopata.. ma ei tea.. minu jaoks on see üks ainsaid lõõgastusi siin.. Sa oled ühe korra elus võibolla siin ja ära sea endale piire enda hellitamises:) Ma loodan, et su ema nüüd mu peale kuri ei ole, aga nii on, kui sa oled hullus depressioonis ja mõtled veel, kuidas raha koguda ja ei luba endale asju, siis ma ei tea.. Ma oleks ammu eestis tagasi 😀
EDU SULLE!
Pere käitumise mõttes ilmselt jah pigem erand kui reegel, re-matchide suhtes ei ole erand, meie programmis tehti eelmisel nädalal 15 re-matchi. See on üsna tavapärane, et pere ja au-pair ei klapi omavahel.
Ma loodan, et need head uudised tulevad kiiresti, muidu on endal ka selline segane ja keeruline tunne.
Ma arvan ka, et kuigi olin tapmise tundele lähedal, teeb see mu ikkagi tugevamaks. Väikeseks see kivi just ei jäänud, aga siiski komistasin kõvasti üle ja läheb paremaks. Aitäh. 🙂 :*
Ütleme nii, et ka mina olen neis pidanud siiani kõvasti pettuma. Loodan, et edaspidi läheb paremaks.
Issand, kui halb. Ma ikka elan Su blogile kaasa ja imestasin, et nii tore pere. Ja nüüd niimoodi. Aga mis ei tapa teeb tugevaks ja ma olen kindel, et leiad omale pere, kes on Sinu vääriline :). Ära lase tagasilöökidest end heidutada, ma usun, et see on lihtsalt väike komistuskivi :*
Täiesti uskumatu! Kusjuures mul on juba varasemast ameeriklaste suhtes selline eelarvamus, et nad on kahepalgelised ja reetlikud ning see on ehe näide sellest. Samas pole kindlasti kõik sellised ja enamikel au pairidel läheb hästi siiski. Loodan, et leiad parema pere endale nüüd.
Mari
Hoian ka pöidlad pihus, et saad kiiresti sobiva pere juurde. Nende poolt muidugi väga halb käitumine, samas eks igaüks ongi enda eest väljas. Mis seal ikka. Senikauaks tugevat närvi ja ma usun, et kõik lugejad ootavad juba häid uudiseid kuulda! Palju edu Sulle (:
Väga-väga kahju on lugeda seda, aga loodan, et saad parema pere juurde. Arvan, et sellised on siiski erandid..
On ikka kahe nädala seadus siin ka. Uue pere otsingud lähevad täitsa edukalt, päris mitu kandidaati on, kes mu andmeid küsinud, ootan nüüd, et ühendust võetaks. Loodan ise nädala lõpus uues peres olla 🙂