Raha on ei ole
Kui palju on palju? Millal me ütleme, et kulutame liiga palju raha?
Ma olen nõus, kui mul ikkagi on juba kolm valget kampsunit, siis neljandat pole mul kindlasti vaja ja ilmselt oli ka see kolmas üleliigne. Samuti olen ma nõus samade kriteeriumite järgi kõikide riideesemetega, mitut samasugust ei ole vaja. See kehtib ka kingade, mööbli, autode ja muude tarbeesemete kohta.
Väljas söömine on minu jaoks kindlasti suurim kuluallikas. Mul on väljakujunenud oma isiklikud lemmikud kohad, kus ma siis käin vastavalt isule. Ja, ma tean, et ma võiks kodus süüa teha ja tuleks palju odavam, aga ma lihtsalt ei salli kokkamist. Ma ei viitsi sellega tegeleda, ei viitsi poes käia asju ostmas ja mõelda, mida mul vaja on, samuti ei tea ma kunagi, mis isu mul järgmisel päeval täpselt on. Minu jaoks on palju lihtsam minna kuskile kohta, istuda maha, tellida ja süüa ning lahkuda hea enesetundega. Kas ma raiskan sellele liiga palju raha? Kindlasti. Kas ma tahaks seda muuta? Mitte eriti. Ma arvan, et ma olen väärt enda peale rahakulutamist.
Aga näiteks meelelahutus? Kas kinos käimine on ilmaasjata kulutamine? Kui palju on okei, kord nädalas, kord kuus? Minu üks suurimaid kuluallikaid lisaks väljas söömisele ongi kino. Sel lihtsal põhjusel, et Ameerikas elades harjusin ära uute filmidega, mida polnud netis veel olemaski kui mul juba kinos nähtud oli ning Eestisse tagasi kolides jäi harjumus lihtsalt sisse. Mulle meeldib kinos käia, see on teistmoodi, tuled ikkagi kodust välja, paned viisakamad riided selga, ostad paar snäkki ning naudid pehmet tooli. Pluss muidugi sõpradega ajaveetmise võimalus. Mõni teine ilmselt minestaks, kui kuuleks, mis summasid ma kino peale magama panen.
Siinkohal selgubki, et on asju, mille peale ma olen valmis raha kulutama ja neid, mille pärast mõtlen hoolega. Ütleme nii, et riietega ma pigem olen mõtleja, kuigi see kehtib ainult Eestis. Tavaliselt, kui ma ikka lähen poodi asju lihtsalt vaatama, siis ma ka vaatan, kui ma lähen ühte kindlat asja otsima, siis ma ostan, aga niisama, et ah äkki hakkab meeldima.. noh, seda ma teen ainult netis. Netis raha kulutamine on kindlasti üks mu hobidest. Halbadest hobidest. Kuigi, pean enda kaitseks ütlema, et tarbetuid asju kokku ei osta. Mõnikord lihtsalt juhtub, et ma võidan mõne kingaoksjoni, kusjuures ma ilmselt ei pane neid kingi kunagi jalga, aga no “Niiiiiii odavad ju olid.” Ma arvan, et siinkohal pole asi mitte minus kui isikus, vaid selles, et ma olen naine.
Üks mu rahakulutajatest on auto. Kui teil kellelgi on oma auto, mille KÕIK kulud te peate ise kandma, kõik kindlustused, parandused, ülevaatused, kütused jne, siis te saate aru, kui ebanormaalselt palju see väike putukas kulutab raha. Eriti, kui olete teinud selle vea ja ostnud endale prantslase. Mul on natuke isegi hea meel, et ma oma auto vennale nn edasi olen pärandanud, sest mina ise ei jaksaks seda enam parandada. Kuigi kütuse osas ainult kiidusõnad, praegu sõidan tööautoga, mis võtab poole rohkem kütust ja no annab tunda.
Kusjuures, ma jõudsingi nüüd sinna, et minu raha kulutamise probleem on minu laiskus. Ma olen laisk, et minna kuskile autota, et jätta auto kaugemale (ehk maksan parkimise eest), ma olen liialt laisk, et teha endale kodus süüa või osta poest asju, klikkides saab ju palju kiiremini, (ja palju rohkem mõttetuid asju) aga noh, igasuguseid iluvidinaid meeldib mulle osta ainult sellepärast, et ma olen naine.
Mu ema ütleb alati, et raha kulub täpselt nii palju kui seda on. Ja ma olen täiesti nõus. Kui ma teenisin poole vähem kui praegu, elasin ma ikka mõnusat elu, lihtsalt mõni asi oli teisiti. Ja ilmselt kui ma hakkaks teenima poole rohkem kui praegu, kulutaks ma ikka kõik ära. Mul otseselt raha ei põle käes, aga kui ma saan näiteks palka, siis mul on tunne, et ma olen olnud tubli ja ma peaks ennast premeerima. Ja lähen näiteks kinno.
Ma nägin kunagi instagramis ühte tsitaati: “Me ostame asju, mida meil pole vaja, raha eest, mida meil pole, et avaldada muljet neile, kes meile ei meeldi” ja minu meelest suurel osal inimestel on see probleem tõesti olemas. Mingil määral mul ka, on hetki, kus ma saan oma rahadega suurepäraselt hakkama ja on neid, kus ma lihtsalt jooksen nii kokku, et ma tänan Jumalat, et mul on nii hea ema (küll ta ise teab miks). Samas ma tunnen, et kui ma nüüd hästi hästi väga palju tahaks, siis ma suudaks veel paremini hakkama saada, aga noh, siis ma jälle näen head filmi või uut restorani, sõbrad kutsuvad sushit sööma või sõidaks autoga Tartusse.. Nokk kinni ja saba lahti.
Aga noh, muutma ka nagu ennast ei taha hakata.
Aga miks sa ei vaata filme kodus? Popcorni saad poest osta ja filmide eest ei peaks maksma.