Post number 3: Töörütm ja 9 kuud Ameerikas!

Täna olen eriti hoos, see juba kolmas blogi sissekanne. Esiteks siis mainin ära selle, et täna tiksus täis üheksa kuud üle ookeani elamisest. Wow! Nüüd on juba see tunne, et USA on rohkem kodu kui Eesti. Mitte, et armastus kodumaa vastu väiksem oleks, aga kuidagi tunne on selline. Vahva, et 3/4 ajast on täis, hullumeelselt kiirelt küll.

Teiseks siis algas täna uuesti töörütm, mis tuli raskelt, aga kindlalt. Hommikul lükkasin näiteks järjekindlalt äratuskella edasi kuni lõpuks ma suht trepist alla joostes riideid selga panin. Asjatu kiirustamine, lapsed tulid alles pool kaheksa ja kaheksa. Allar va õnnelik magas ka alles. Hommik oli paras uimps, keegi ei jaksanud liigutada ning mul oli meeletult külm. Hakkasin siis endale sooja jooki tegema, avastasin, et uued kakaod on majas. JESS! Piima-šokolaad, nom  nom nom kui hea.

Eviel oli koolipäev, seega tema läks siis hommikul sinna, meie veetsime mõne aja kodus. Hiljem enne Evie peale korjamist käisime Subways ning siis Evie peale ja koju. Kodus lõuna ning siis tulid Zuri, Adam, Julia ja Megan meile playdatele. Lastel oli möllu rohkem kui piletiraha väärt, karjusid, jooksid, kisasid, mängisid, vaatasid multikaid. Jube lõbus.

terve pere crocsid

Evie, Megan, Graeme, Julia

Külalised lahkusid kahe ajal, Graeme siis juba magas, Evie läks kohe järgi. Allar läks ka. Haha! Allar magas tegelikult igal võimalikul hetkel, nagu selja keerasin, kohe magas. Mina vaatasin lõpuks näosaate ära ning lõpetasin tööpäeva kah ja tulin siis üles, et näosaade lõpuni vaadata. Lisaks vaatasin “Kes? Kus? Millal?” ära ning siis pakkisime ennast valmis ja läksime poodi. Käisin Allarile kaubanduskeskust näitamas ning ostsin veel mõned asjad, mis tellimused Eesti poolt teele on pandud ning siis käisime üritasime kaarti saata. Öeldi mulle, et nad ei saada kaarti, välismaale. Ma karjusin seal, et kuidas see võimalik on, et ma olen kaheksa kuud seda teinud, eelmine nädal viimati ja nüüd ütlete, et te ei tee rahvusvahelisi saatmisi?? Ja nad jäidki endale kindlaks, et nad ei tee. Ütlesin Allarile, et vean kihla, et kui homme sinna lähen ja seal teised müüjad on, saan selle kaardi ikkagi sealt saadetud. Jobud.

Enne kojuminekut käisime veel frozen jogurtist läbi, kus on see kuu mingi “Lucky Monday” kampaania, kus tuleb oma jogurti kaal ära arvata ja siis saab jogurti tasuta. Ma hakkasin naerma, ütlesin, et mul pole ausalt HALLI AIMUGI, mis ta nendes ameerika ühikutes kaaluda võib ja tüdruk hakkas siis naerma ja ütles, et ma võin proovida. Panin, et äkki on 6 ounchi, oli 9. No peaaegu, haha.

Lõpuks siis koju, nüüd ma natuke aega kirjutamisele kulutanud ja varakult magama ära. Allar oma sassis graafikuga ajab mul ka kõik sassi, kogu aeg on uni.