Päikeseline laupäev

Jälle üks päev lisaks Ameerikas oldud. Ei saa öelda, et aeg läheks kiiresti, viimased päevad Eestis läksid tunduvalt kiiremini.

Täna oli minu jaoks pisut nukram päev, ärkasin hommikul nukra tujuga ja kui juba nii ärgata, siis see tuju on ja on ja on ja ei lähe ära. Nagu mulle kombeks, hakkasin siis hommikul koristama. Oma kodus tegin ma seda ka alati siis, kui veidi nukker olin. Pakkisin oma kohvrid lahti, panin kõik asjad ära, otsisin välja pildid, mida seinale panna ja mõtlesin, mida mul siia tuppa veel vaja oleks.

Kui ma lõpuks üles läksin, oli kell juba 11. Mu pere oli pisut üllatunud, küsisid, kas ma magasin nii kaua ja selgitasin siis, et kõigest koristasin, kõik okei. Sõin siis hommikust üksinda, teised olid juba ammu valmis ning valisin cookie crispise helbed. Eestis on need sellised mõnusad, šokolaadised ja magusad, siin.. No mingid käkid. Sellest šokolaadi magususest pole haisugi. Väga kurb. Piim ka ei maitsenud. Kristo pärast küsis, kaua piim kehtis, vaatasin selle ka üle – 15.septembrini. Ehk pisut rohkem kui kuu. Edaspidi üritan seda siis vältida.

Kella 12 ajal küsis Giovanna, kas ma tahaksin minna spordiklubi vaatama. Muidugi tahan! Kuna aga Stefano läks koos vanaemaga poodidesse ning Joe küpsetas kodus, arvas Giovanna, et ma võiks üksinda minna, kuna kaksikute kaasa võtmine oleks liiga raske. Nad joonistasid mulle igaks juhuks kaardi, mul oli iPodis google maps lahti ning mu tee võiski alata.

Mööda oma tänavat alla, pööre paremale, järgmisest tänavast pööre vasakule, otse alla ja kohal ma olingi. Spordiklubi nimeks Planet Fitness. Pigem oli see jõusaal kui spordiklubi, seal oli päris palju neid masinaid ning mitte ühtegi naist ja veidi oli asi hirmutav. Kuna see aga maksab 10 dollarit kuus, pean tõsiselt järgi mõtlema, äkki ikka leian rohkem plusse kah.

Selline vahvalt lilla

Kuna ma aga olin siis järsku üksinda, keset linna, ilm oli ilus, minu tuju selline nagu ta oli ning parajalt head laulud mängisid iPodiga mul kõrvas, otsustasin, et ei taha veel koju tagasi minna. Läksin teisele poole teed, kus olid mingid imelikud poed ja käisin ringi ratast. See on uskumatu, millist pudi-padi nad müüvad, uskumatu. Ostsin endale päikseprillid, see on kohutav, kui ere päike siin on, ei suuda üldse olla. 4.99 dollari eest ma isegi ei jaksanud pikalt valida, ühed tundusid normaalsed, võtsin ära.

Shopingutänav

Khm, päris asjalik värk ju?!

Lennukiosakond – absoluutselt kõik asjad olid väiksed, šampoonid, seebid, nätsud, no absoluutselt kõik. Nii naljakas minu meelest.

See viimane pilt on poest, millele oli peale kirjutatud “Farmacy.” Ma ei tea, mina automaatselt mõtlesin, et tegemist peaks olema apteegiga. No sellest oli asi väga väga kaugel, seal müüdi kosmeetikat, riideid, kaarte, sööke-jooke, igasugu asju. Seal avastasin ka tõsiasja, et ma ei saagi jäätist, sest seda on võimalus osta kas 12tk karbis või a la viie liitristes potsikutes. Ma ei anna alla, kuskil PEAB olema üks jäätis.

Kui tagasi jalutasin, märkasin ühel tänaval blokeeringut. Lihtsalt olidki autod ees ja pärast nägin, et teisel pool tänavat oli ka. Igal pool olid lipud, keset tänavat olid lauad, lapsed mängisid. Pärast Giovanna seletas mulle, et see ongi siin kombeks, et tehakse tänavapeod. Terve tänav tuleb kokku, söövad-räägivad juttu, lapsed mängivad ning siis pannakse tänav kinni, et autod ei saaks läbi sõita. Vau, jälle midagi uut minu jaoks.

Koju tagasi jõudsin, läksin oma tuppa jälle asju sättima. Leidsin endale lõpuks ometi teibi (nt seinanätsust ei tea ameeriklased kohe mitte midagi) ning sain siis oma pildid seinale kleepida. Pildiraamide sisse panin ka pilte ning tegelesin veidi ühe üllatusega, millest ma kunagi pikemalt räägin. Kuulasin eesti keelseid laule arvutist, minu uueks lemmikuks on Ott Leplandi ja Hanna Lige – Allikas, mida nad laulupealinna saates laulsid. Imeilus lugu!

Mul oli siis veel mitu tundi vaba aega, ja see aeg läks imehästi. Kõigepealt sain ma Skype’da Kellyga, lihtsalt ülimõnus oli jälle tema häält kuulda ja näha, et kõik on normaalne, igasugu jama rohkem kui väikese tüdruku peake taluda suudab. Pärast sain ma veel rääkida emaga, kes manitses mind mitte shoppama ja jutustasime niisama elust-olust. Mis veel eriti armas oli, oli see, et ma sain lisaks rääkida veel ka isaga, kellel oli järjekordne sünnipäevapidu kodus, aga leidis minu jaoks aega ja tuleb tunnistada, et tema öeldud sõnad olidki need, mis tänase õhtupooliku sundisid ikkagi näpud püsti olema. Tuju tuli tagasi!

Esialgu pidime me perega lahkuma kodust kell 4, aga nagu ikka juhtub, olime ajast päris päris maas ja lahkusime alles viie ajal. Esimese asjana tegime peatuse mingi poe juures, kus oli ka pagariäri ja Stefano nõudis valjuhäälselt bagelit, seega Giovanna küsis, kas ma tahaks ka. Ütlesin, et ikka tahan, proovime siis ära, kas on hea. Ta tõi bageli ja creme-cheese’i ehk siis sisuliselt oli mul imehea sai ja sulajuust. Täitsa lõpp, kui hästi see maitses. Oi-oi-oi-oi..

Ma oma segaduse ja elevusega olin aga täiesti valesti aru saanud sellest, kelle juurde me peole lähme. Mulle öeldi, et tegemist on kihluspeoga, seega ma arvasin automaatselt, et tegemist on Giovanna õega. Kui me sõitma hakkasime, sain aru, et nii see küll ei ole, sest tema elab hoopis teises suunas. Tuli välja, et me läksime hoopis ühe Joe sõbra kihluspeole. Oh jeesus, palju võõraid inimesi, isiklik pidu ja mina. Hakkasin oma otsust kaasa minna kahetsema.

Vähemalt oli tee sinna väga ilus, ma sain palju pilte Manhattanist ja üldse New Yorgist ning me olime veel mingi kaks tundi lausummikus. Ausalt, järvevana tee on köömes selle kõrval, mis siin toimub.

Rannajoon Staten Islandil

Manhattan

Vabadusesammas, kaugelt nähtud!

Pidu toimus kuskil Stamfordi lähedal asuvas linnas, nii-öelda rikkurite rajoonis. Täitsa uskumatu, need ameerika rikkurid on ikka reaalselt laristajad. Näiteks see maja, kus mina olin, seal oli nii palju vaba ruumi, et kui ma neid tube nägin, mõtlesin, et see on täpselt selline nagu mina alati Simsis ehitan – mõttetult suur. Lastetoad, okei 9-aastasest saan aru, aga näiteks septembris kolmeseks saava kuti tuba oli sama suur kui minu majas pool alumist korrust.. Nurgas voodi, teises nurgas laud, hunnik mänguasju ja vsjoo. Tühi tuba. Mulle näiteks ei meeldi nii.

See selleks, algus oli tore, kõik tervitasid mind ja sain veidi rääkida ja vastata nüüd juba tavalistele küsimustele, kuidas mu lend läks, kas olen esimest korda usas, mida õppima hakkan ja kas eesti ja usa on erinevad. Need vastused on juba enam-vähem peas.

Aed oli hästi suur – seda Ameerikas, eriti New Yorgis tihti ei näe

Laste majake hoovis, päris fancy

Ma olin terve päeva sisuliselt söömata olnud, seega ma ootasin õhtusööki väga. See aga ei tulnud ega tulnud ega tulnud. Lõpuks olin nii tüdinenud.. kamoon, kellele te teete oma delikatessi, mul on kõht tühi. Istusin laua äärde, pakuti mingit suppi. Ma ei oska isegi kirjeldada, mis asi see oli. Kollast värvi, nagu püree, sees olid herned (jäid mul kõik järgi) ja riis. Peal oli krõmpsuv sai, terve saia viil ja selle peal omakorda muna ja supi sees veel olid kartuliviilud ka. Maisitõrvik oli ka. Need, kes mind lähemalt tunnevad, saavad aru, et siuke asi ei ole kohe üldse minu jaoks. Lapsed sõid köögis makarone, mõtlesin, et lähen küsin endale ka. Haha!

Kokkamine

Ühesõnaga ma siis võtsin end kokku ja sõin seda suppi, väiksed osakesed jätsin järgi. Tuleb tunnistada, et tõesti oli hea. Kuna aga kell oli juba üheksa, jäigi see supp mu ainsaks toiduks. Kuidagi imelik oli hakata poole kümne ajal mingit steiki ja jumal teab mis jama endale sisse ajama. Tegelesin siis hoopis lastega, pesin kaksikud puhtaks, panin puhtad mähkmed ja pidzaamad selga ning panin nad magama ja läksin ise õue. Eelmise pildi peal näha oleva kummi peale kiikuma.

Mulle ei meeldinud olla seltskonnas, kus ma kedagi ei tunne, kus kogu üritus on väga isiklik ja privaatne ning keegi ei räägi minuga. Lisaks rääkisid nad väga kõvasti, mul hakkas lausa pea hetkeks valutama ning õues oli palju mõnusam, hea soe tuul, mingid sädistavad elukad ning värske puu lõhn. Ja nii ma siis istusin seal ja kuulasin muusikat (seal majas oli muusikasüsteem selline, et kostis õue ka) ja laulsin omaette, päris mitmed lood olid tuttavad.

Mingi hetk hakkasime koju sõitma, kell oli vast 11 ligi. Kusjuures, kas keegi teab, kas Ameerikas on lubatud juua ja sõita? Jõudsime New Yorki umbes poole 12 ajal ja mida ma näen – UMMIK. Ahh, mis asja? Tegelikult ka vä? Keskööl on teil kuradi ummik??? Ja jõudsimegi koju veidi enne ühte, vaikselt tiksusime ummikus. Ma olin nii väsinud, et ma ei jaksanud lihtsalt silmigi lahti hoida, muudkui vajusid kinni. Kui koju jõudsime, võtsin ühe jääkülma vee (siin on külmkapp, kust tulevad jääkuubikud ja vesi ka) ning tulin alla. Kuna siin oli megapalav, pidin konditsioneeri töötamise ajal üleval olema ja niisiis otsustasingi oma blogi supsti ära teha. Jälle ristike kirjas!

Kuna mul aga on kell nüüd pool kaks, saab päev tore olema, ma loodan, et ma ei ärka mitte kunagi. Kuigi mul on hommikuks juba väike kokkulepe, oeh.