Elu Ameerikas: viimane sissekanne sel korral

Kui me käisime Stefaniga viimane kord McDonald’sis, käisime me uues linnas, kus ma varem polnud käinud. Tellisime toidud ära, hakkasime koju sõitma, ütlesin veel, et ma panen Waze peale, et siis näeb kiirusepiirangut. Sõidame siis rahulikult, vaatame, oo politsei, järgmisel hetkel ta keeras meile järgi ja siis juba läks kõik siniseks. Peatusin kenasti tee ääres,…

Elu Ameerikas: Karantiini lõpp või mitte nii väga?

Viimases sissekandes mainisin, et meil puudub täpne informatsioon selle kohta, mis meist pärast reedet edasi saab ja kuna nüüd on info olemas, on jälle põhjust kirjutada.  Teisipäeval käisime neljakesi tüdrukutega jalutamas, keegi ei tahtnud minna, aga lõpuks läksime kõik, üksteist motiveerides. Olime hea tiiru juba ära käinud, kui otsustasime seda veelgi pikemaks venitada ja lippasime…

Elu Ameerikas: Peaaegu kaks nädalat karantiinis

Ma ütlen kohe alguses ära, et respekt kõikidele inimestele, kes päriselt suutsid karantiinis olla ja päriselt ei läinud mitte kuskile ja olid toas, sest ma olin juba kolmandaks päevaks loobunud. Nii oleme siin ikka salaja käinud poes ja McDonaldsis ja kui esimene kord suurest hirmust läksime ikkagi Stefani autoga (sest see Mainest ostetud ehk Maine…

Elu Ameerikas: Minu esimene roadtrip ja esimesed päevad Maines

Kui ma eelmises blogis mainisin, et meil on jäänud veel 2 tööpäeva ja esmaspäeva hommikul asume teele, siis umbes laupäeva õhtuks saime me aru, et see ei õnnestu meil mitte kuidagi, sest tööpäevad venisid kõik nii pikaks, enne kümmet ei jõudnud ükski õhtu koju ja siis tundus natukene enesetapuna veel hakata asju autosse tassima +…

Elu Ameerikas: minu sünnipäev ja viimased päevad Floridas

Nagu teada, siis vähem kui nädal hiljem Brigi sünnipäevast, oli minu sünnipäev. Ja kuigi ma alati olen enda sünnipäeval kodust eemal pigem kurb, siis seekord ma väga kurb ei olnudki. Seekord polnud üldse sünnipäeva tunnet ses mõttes, võib-olla sellepärast ka. Eelmisel õhtul, kui juba aja järgi Eestis oli sünnipäev, tegime väikese õhtusöögi Brigittaga, jõime kõrvale…

Elu Ameerikas: Aprill käes

Noonii, nüüd oleme omadega jõudnud juba aprillikuusse, mis sisuliselt tähendab seda, et veel enne järgmise kuu saabumist peaksin ma olema lennuki peal ja lendama koju, aga olgem ausad, seda ei usu küll enam keegi peale minu enda. Mis siis vahepeal toimunud on? Maailm on ennast tõmmanud täitsa kinni, see pole kellegi jaoks mingi uudis, aga…

Aasta 2019

Sarnaselt nii mõnelegi eelmisele aastale, võtan kokku ka 2019nda aasta, mis minu jaoks oli tegelikult suures plaanis positiivne ja tore, täis seiklusi, vahvaid otsuseid ja meeletuid emotsioone. 2018ndal aastal vaatasin ma 52 filmi, 2019ndal aga 50. Reisimise poole pealt tundsin ise, et jäi kuidagi sel aastal väheks, kuigi aasta alguses sai kohe käidud kruiisil, kus…

Elu Ameerikas: Karantiini elu

Kui ma veel viimases sissekandes rõõmsalt mainisin, et meie klubi kinni ei panda, vaid me järgime tervet hunnikut uusi reegleid, siis tänaseks tuleb tõdeda, et siiski reedel see uudis tuli, et laupäevast alates klubi suletakse.  E-mail saadeti kõikidele memberitele ja napilt 20 minutit hiljem viskas nii rannabaari kui ka beachclubi restorani rahvast nii pilgeni täis,…

Elu Ameerikas: Märtsi kaks nädalat

Eelmisel reedel otsustasime Brigiga veeta ühe armsa sõbrannade õhtu koos, kuivõrd me viimasel ajal väga erinevate graafikute tõttu polegi saanud aega koos veeta. Valisime endale õhtustamiseks Cobalti restorani, mis on siin üsna fancy kuulsusega koht. Esialgu veetsime mõne aja õues, firepiti ümbruses, margariitasid nautimas ja läksime siis sisse, kus oli nii elav muusika kui ka hiljem…

Veebruarikuu

Täitsa märkamatult on ka veebruar käest libisemas, nautida on jäänud veel üks ainus päev, aga arvestades, et seda ühte päeva pakutakse meile vaid kord nelja aasta jooksul, siis tunne on ikkagi juba nagu oleks märts käes.  Palju õnne sünnipäevaks, Kregor, lõpuks ometi saad oma sünnipäeva nautida!  Tööl on vaikselt hooaeg jälle peale hakanud, mis tähendab…