Otsapidi Hispaanias

30.juuni, õhtu.

Õhtusöögil Jenniferiga kurtsime mõlemad oma muresid ja naersime, kui fucked up see laev ikka on. Ausõna, kes pole laeval elanud, ei kujuta seda ette ka. Käisime veel suitsupausil, riided selga ja tööle. Seekord alustasime 18.30, sest Marija osakonnas on meil 10 tuba ja neist 9 on üks grupp sõpru ehk nad lähevad alati samal ajal toast välja ja neil kõigil on õhtusöök 20.30, seega pole lootustki sinna varem saada. Puii osakonnas on meil ka mingi hunnik sõpru ja seal 10st toast kaheksal on õhtusöök 20.30. Seega, et mitte tühja passida, alustame tööd hiljem ja lõpetame ikka samal ajal.

Töö oli meil meganaljakas jälle, ma lihtsalt nii kuldkala mäluga, et nad mõlemad naeravad mu üle. Marija luges mulle ette rätikute nimetusi, mda mul vaja on: “2 face, 2 beach, 1 shower, 1 seahorse, floor and 1 hand.” Ookei. Astun mina toast välja ja plõks, täielik mäluauk. Tõin siis kaks näorätikut ja läksin süütu näoga tagasi, et mida mul vaja oligi? Hahaha. Marija niimoodi naeris mu üle. Kui Puii mind linade järgi saatis, ütles ka, et 2 queen setti ja 1 twin set ja ma käisin laeva teises otsas ära (sest ladu on kajuti nr 11016 juures, aga meie kajutid on 11062 juures) ja no ei tulnud meelde, kumba mul kaks vaja oli.

Teine nali oli meil Puiiga veel. Ükskord ma unustasin oma lapi üle peegli rippuma ja ta küsis mult rahumeeli, et kas see on mingi uutmoodi dekoratsioon, millest ta veel ei ole kuulnud? Ma ütlesin jah ja sinna see teema jäi. Nüüd vahetasime ühes toas vetsupaberit, ma võtsin vana rulli, panin selle ühe pildiraami peale, et kui välja lähen, haaran kaasa. Hakkame siis välja minema, vaatan, et kraanikausi kõrval on vetsupaberi pealispaber. Küsisin Puiilt, et kas see ta mingi uus dekoratsioon, millest ma midagi ei tea? Ta hakkas täiega naerma, mina ka ja siis läksime toast välja ja nägime seda rulli, mille ma raami peale olin pannud ja Puii pahvatas naerma ja küsis, et kuidas sellega muidu on?

Inpektsioon käis ka ja siin on see värk, et külaliste nimesid peab teadma, aga ma olen ju kuldkala ja ma ei tea. Tuli siis inspektor ja küsib mult, kes elab toas nr 11056? Ütlesin, et ei tea, aga 11044 on Tilkinid. Ta küll ei pidanud seda naljakaks, aga mu oma pere saab küll aru, miks see ainus nimi on, keda ma tean. Varsti nad annavad hoiatuse mulle, kui ma nimesid selgeks ei saa, seega ma katsun rohkem keskenduda. Lihtsalt 20 tuba, 34 erinevat perekonnanime.. oh why…

Õhtul oli viiendal tekil, õues, pidu. Läksin küll kohale, aga null jooki, null tantsu, null emotsiooni. Mulle muidu meeldivad viienda teki peod, aga no ei olnud tuju. Kuna see on õues, siis kõik suitsetavad seal ja kuigi mul tavaliselt on savi, siis tol õhtul ajas isegi see närvi. Veidi pärast keskööd sosistasin Jennyle, et lähen magama ja kadusin. Kui ma oleks veel kellelegi öelnud, poleks keegi mind uskunud ja järgmine päev tuligi välja, et kõik olid otsinud ja uurinud Jennylt terve öö, et kus ma ometi olen.

1.juuli, 27.päev laevas, Sanary Sur Mer (France).

Hommikul kell viis ärkasin selle peale, et mu säärelihas läks nii krampi, et pisarad tulid silma. Megavalus oli. Kuna ma olin poolärkvel, mõtlesin, et see uni ja magasin edasi. Opadii kui ma hommikul ärkasin ja aru sain, et see pole uni ja mul pole jalga ollagi. Lonkasin ikka poole päevani ringi, enne kui normiks läks olemine.

Hommikune töö läks pikale, sest Puiil olid kodused probleemid ja ta oli täiesti töövõimetu, ta ainult nuttis kogu aeg. Seega tegin mina poole rohkem ja saime hakkama. Mina ja grupp uusi käisime kapteni juures kohvil, kus me tutvusime ja kapten tutvustas laeva ja laevaelu. Endast pidime ka rääkima ja kapten siis kuulas, kes ja mis me oleme. Kusjuures, meil on megapalju rahvast, kes on Carnivalist ületulnud ja kõik räägivad üht – ära iial mine sinna tööle. Hmm ja see oli mu esimene valik.

Laev oli Sanary Sur Mer nimelises linnas, mis kaugelt vaadates tundus imeilus, aga kuna me töötasime 14.30ni ja ma pidin uuesti töötama 16.00 ning kõik pidid laeval tagasi olema 15.30, ei jõudnud ma sinna kuidagi. Alguses mõtlesin, et ju see linn nii mõttetu, et me nii lühikest aega seal, aga tegelikult oli meil pikk tee ees Mallorcale.

Kella neljast algas Bwatch, see on see valvekord korra kruiisi jooksul. Seda ei pea ainult siis tegema, kui Sind kiidetakse eelmise kruiisi jooksul kõige rohkem külaliste poolt tagasisidelehtedel. Mulle see meeldib, kuna alati on 2 tüdrukut + trainee ja nii saab uusi sõpru. Näiteks Ruti, kes on Šveitsist pärit. Imearmas tüdruk! Oleme temaga nüüd õnnekombel lausa kaks korda olnud koos. Valve oli ülibusy, me pidime nii paljusid tubasid koristama, et ulme. Nimelt, kui tuba on “do not disturb” kella 14ni, lähevad koristajatüdrukud minema. A-watch on 14-16 ja kui siis võetakse silt maha, peavad nemad koristama, kui aga ei võeta ja alles 16-18 võetakse maha, koristab B-watch. Sellepärast õpetataksegi kõigile kogu koristus selgeks, sest seda peab lihtsalt vahel oskama.

Kella kuuest algas uus vahetus, kus Puii oli pisut paremas tujus, aga ikka liimist lahti, seega me butleritega üritasime teda lõbustada.

Paar nalja kirjutasin üles ka. Esimese ajal me naersime kõveras põrandal maas, see oli lihtsalt nii naljakas.

Daniel tuli tuppa ja küsis: “Kas 46 on väljas?”
Pui vastas: “Aitäh.”
Daniel: “Ei ei, ma küsin, kas nad on väljas?”
Pui: “Ja ja, aitäh.”
Daniel oli täiesti meeleheitel ja ütles mulle: “Ahhhhh, seleta talle, mida ma tahan.”

Pui tegi parajasti dušikabiini ja seal sees tõesti ei kuule muhvigi, aga see oli nii naljakas, kuidas Daniel üritas ja üritas ja lõpuks lihtsalt andis alla, et omg käiiii pekki. Hahaha!

Ja teine olukord oli minuga. Mind ajab ilgelt närvi, kui inimesed 7162727 korda päevas duši all käivad, sest dušikabiinid on põhimõtteliselt minu teema ja ma olen täiesti tüdinenud juba nende kuivatamisest. Läksin siis ühte tuppa ja kiljatasin ja Puii tuli jooksuga, et mis juhtus???? Vaatas mind, vaatas kabiini ja ütles: “Aaa, see juhtus.”

Lõpetasime töö päris hilja, pool üksteist alles. Käisin kiirelt söömas ja siis Afzalile ütlemas, et minust filmivaatajat küll pole (meil oli filmiõhtu Hollywood kinos) ja tulin kajutisse ära. Lõpuks läksin magama ikka kesköö paiku, aga vähemalt oli rahulik õhtu.

2.juuli, 28.päev, Mallorca.

Hommikul oli nii hea rahulik ärgata, puhanud tunne ja rõõmus meel. Töö oli ulme, kella kümneni me passisime lihtsalt tühja, sest laev jõudis sadamasse alles kell 12 ja inimesed kõik tudusid kajutites. Lõpus muidugi oli räige tempo peal, lõpetasime pool kolm alles. Pärast tööd läksin maale, Jenniferi leidsin ka kai pealt ja läksime siis koos shoppama. Mallorcat ennast nii palju ei näinudki, aga kaubanduskeskus oli vägev ja hinnad veeeeeel vägevamad. Sain paar asja, mida mul vaja oli ja paar asja, mida ei olnud vaja, aga mis olid imeilusad ja odavad ning siis kiire kehakinnitus ja tagasi laevale.

Laevas tegin kiire uinaku ja läksin kella kuuest jälle tööle. Õhtu oli selles mõttes rahulik, et Puiil oli tubasid, kui Marijal ei olnud ja kui Marijal oli tubasid, oli Puii juba peaaegu valmis. Seega kõik toimis. Rääkisime Marijaga hästi pikalt, ta ütles mulle, et ta on nii vana, et ta võiks mu ema olla ja tuli välja, et ta on 41. Wow. Välja küll ei näe. Igal juhul ta toetas mind täiega, sest ma olin kontori peale jälle nii pahane. Lihtsalt mõni inimene ei suuda oma tööd teha professionaalselt, vaid paneb emotsioonide pealt ja see ajab ikka nii vihale. Mitte, et ma tahaks kuskile ära minna oma sektsioonist, aga selline käitumine on ajuvaba. Marija siis lohutas ja õpetas mind, kuidas laeval peab elama. Armas temast. Nad mõlemad Puiiga väga hoiavad mind.

Pärast tööd kiire söök ja kajutisse ära. Meil küll täna maskiball baaris, aga ma pole üldse meeleolus, seega rahulik lugemisõhtu kajutis ja rahulik öö otsa. Vahel peab rahulikult ka olema.