Oktoobris parkimise eest ei maksa
1.oktoobril otsustasin, et mina enam parkimise eest Tallinnas ei maksa. Lihtsalt, niisama. Ühes kuus maksin ma lausa 75€ erinevate parkimiste peale ja olgem ausad, see summa ajab südame pahaks. Seega otsustasin, et vaatan, kuidas ma saan hakkama terve kuu, kui ma ei pargi autot tasulistesse parkimismajadesse või parkimisaladele, vaid eemale ning jalutan oma sihtkohtadesse. Mainin ära ka selle, et mul on Tallinnas tasuta ühistransport.
Algus oli väga paljulubav. Kohe esimesel oktoobril oli meil plaanis linna minna, sõbranna sünnipäeva tähistama. Tavaolukorras oleks ma ilmselt auto Solarise parkimismajja pannud, seekord panin auto sõbranna maja ette ja sealt edasi sõitsime bussiga. Linnast tagasi üldse jalutasime. Pole eriti minu moodi, mitte, et mulle jalutada ei meeldiks, hullult meeldib, aga no see automugavus on lihtsalt jõhker. Samal õhtul oli mul uuesti Solarisse asja ja ka seekord parkisin auto mujale, oma väiksesse salakohta Vabaduse Väljakul.
Sama nädala reedel (missioon algas kolmapäeval) läksime sõpradega Sushi Plazasse, mille juures on jällegi tasuline parkla, südalinna tsoon lausa. Parkisin auto Stockmanni juurde, kus on kesklinna tsoon ja pärast seitset tasuta parkimine ning jalutasin sealt Narva maanteele. Tollel õhtul hakkas mulle jalutamine isegi päris meeldima, see siuke hea vaikne hetk oma peas oma päeva üle järele mõelda ning hakata hindama oma elu headust.
Laupäeva õhtul ootas ees klubiõhtu, kuhu ma seekord läksin autoga, kuna joomisplaani ei olnud. Pean tunnistama, et sellel õhtul olin esimese hooga korraks päris segaduses, sest ma ei suutnud välja mõelda ühtegi kohta, kuhu autot tasuta panna, et sealt poleks klubisse liiga pikk maa (sest ma oleks oma kleidiga lihtsalt ära külmunud). Õnneks tuli siinkohal appi ühe mu sugulase endine töökoht, sest seal juures oli paar kohta, mis pärast seitset olid jällegi tasuta. Hurraa!
Kaheksandal ehk täpselt nädal pärast missiooni alustamist oli mul kinoüritus, tavaliselt olen alati valinud Solaris Kino juba sellepärast, et neil on kino all väga hea hinnaga parkla, aga seekord jätsin auto taas sõbranna maja ette ja jalutasime edasi ning kasutasime bussitransporti. Tagasitulles samuti. Õhtul, kui oli plaanis Katusekohvikusse minna (mis asub Viru tänaval), kasutasin jällegi oma salaparkmiskohta Vabaduse väljakul ning jalutasin.
10ndal kuupäeval nautisin kahel korral seda “tasuta 15 minutit parkimist,” esiteks, kui käisin sushil järgi ning siis käisin korraks Solarises kohvikus kakaod ostmas ning andsin baristale eesmärgi see kiirelt valmis teha, sest teatavasti on seal all parklas ka 15 minutit tasuta parkimine. Sain mõlemal korral edukalt hakkama. Okei, tegelikult “sushiparklas” oleksin trahvi saanud, sest neil läks kohutavalt kaua aega ja ma parkisin nõks kauem, aga panin alguskellaaja nõks hilisema ja nii pääsesin.
11ndal olin kohe eriti tubli, tulin linna emaga koos ning sõitsin edasi busside-trammidega. Kusjuures, mulle väga meeldib bussiga sõita, kui ma ainult ei peaks neid iga kord nii kaua ootama. Lõunal läksin emaga kinno, siis oli küll auto Solarise parkimismajas, aga mina ei maksnud, seega ei läinud arvesse.
17ndal kuupäeval olin aga täiesti valmis loobuma. Esiteks, kuna ma olen jalutamise aja arvutamises väga kehv ning oli ilmselge, et ma ei jõua õigeks ajaks. Mõtlesin, et vahet pole, maksan natukene, aga jõuan õigeks ajaks. Ausalt, see oli nii reaalne lihtsalt, et noh, peaaegu hakkas hinges valus, aga kannatasin ära, parkisin auto ikkagi sinna, kus maksma ei pidanud. Mu südametunnistus hakkas niimoodi vaevama, et kamoon, ma olen nii kaua vastu pidanud, no ei anna alla. Ja ei andnudki. Jalutasin kilomeetri, et sõpradega kokku saada ja siis kilomeetri koos nendega hiljem kinno ning pärast kino veel kilomeetri auto juurde tagasi. Kell oli kesköö ligi ning ma nii nautisin seda pimedust ja rahu, mis linnas valitses, kui jalutasin.
Edasi kuni kuu lõpuni olin ma ääretult tubli, isegi ühtegi mõtet ei tulnud, et annaks alla. Võinoh, seda 29ndani. Pidin minema ilusalongi Rävala pst 8, väljas sadas paduvihma ning mul polnud vihmavarju ja ma olin veidi tõbine, ma ei tahtnud mitte midagi isegi mitte kuulda sellest, et ma pean kuskilt jalutama sinna. Ometi vasardas peas mõte, et siis oleks siiamaani terve kuu raiskamine olnud, ma ei tahtnud nüüd ju ometi alla anda. Ja nii jalutasingi. Ja nii olingi kuu viimaseks päevaks kodus teki all, nohus-köhas ning ei andnud endale isegi mitte võimalust minna linna ja parkida auto kuskile, kus peaks maksma.
Niisiis, mu missioon oli edukas ja siinkohal tänud kõikidele sõpradele, kes kaasa aitasid ja mind peale võtsid ja vedasid, et ma ometi ei murduks ning tegelikult pean ütlema, et selle kuu jooksul sain selgeks küll, et need parkimisarved on puhas mugavus, ma saaks suurepäraselt ilma hakkama. Kuigi päris päris ilma on natuke keeruline, sest näiteks vihmase ilmaga ma tõesti eelistaks pigem maksta kui külmetada. Edaspidi ma katsun ikka tubli olla ja mitte nii laisa elustiili poole tagasi pöörduda, aga luban endale mõningad patupäevad, kui parkimise kenasti kinni maksan.