Oktoobrikuu klassikud

Oktoobri klassikud tulevad juba täna, sest täna olen ma viimast korda Eestimaa pinnal ja rohkem asju siia listi juurde ei tule. Vacation mode ON!!

Kinoga olin ma nõnda tagasihoidlik, et käisin ainult kaks korda ja mõlemad korrad vaatasid 3D filme. Kui ma ühest juba veidi rääkisin varasemalt, siis teisest mitte ja täna võrdlengi neid mõlemaid. 

Esimene film oli Marslane, teine Kõnd. Esimene on pandud draama alla, sisu selles, et Marsi missiooni käigus satub ekspeditsioon Ares III tugeva tormi kätte ning on sunnitud viimases hädas evakueeruma. Astronaut Mark Watney jääb tormis kadunuks ja teda peetakse surnuks. Marsilt kiiruga lahkunud meeskond aga ei tea, et Watney on imekombel tormist eluga pääsenud. Õnn pääsemisest võib jääda aga üürikeseks, sest leiab ta end ihuüksi vaenulikult planeedilt. Nappide varudega peab ta lootma omaenda leidlikkusele, taibule ja südikusele, et saata Maale signaal, et ta endiselt elus on. Miljonite kilomeetrite kaugusel näevad NASA ja rahvusvaheliste teadlaste grupp tohutult vaeva, et “Marslane” saaks koju toodud. Tema meeskonnakaaslased aga plaanivad hulljulget, kui mitte lausa võimatut päästemissiooni. Neid kaht lugu jälgib kogu maailm, hoides pöialt, et kaugele planeedile lõksu jäänud mees siiski turvaliselt koju jõuaks. Hoolimata sellest, tegemist on draamaga, on see üks naljakamaid filme, mida ma näinud olen, kvaliteethuumor lihtsalt. Ja tõesti hea film, mulle väga meeldis ja see 2 tundi 15 minutit kulus linnulennul.

Teine film on jälle teistmoodi. Kaksteist inimest on kõndinud Kuu pinnal. Ainult üks on kunagi kõndinud üle tohutu tühjuse Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornide vahel. Uuendusliku fotorealistliku tehnika ja 3D võlujõu abil on „Kõnd“ ehe suure ekraani linateos ning laseb kinokülalistel tõeliselt kogeda, mis tunne on ulatuda pilvedeni. See oli reaalselt kõige rõvedam 3D, kus ma eales käinud olen. Vahepeal pani Alvar oma käe mu jala peale ja kui ta ära võttis, olid mu teksad läbimärjad, seega see oli rõve teiste jaoks ka. Aga film oli ülihea. Selline hoopis teistsugune, lihtne, muusikat ja eriefekte ei olnud, muinasjutu vormis ning kuigi me Karoliniga ootasime lõpus mingit austusavaldus kaksiktornidele, siis ilma selleta oli ikkagi film päris hea. Kõrgusekartjatele ei soovita kohe üldse, sest mina kõrgust ei karda, aga no ma olin ikka väga šokis seal

PS! See on samuti ka üks väheseid mängufilme, mis on lubatud kõigile – tõestisündinud lugu igale kinokülalisele vanuses 8 kuni 80. Kinopublik pole midagi sellist varem näinud. See on armastuskiri 1970ndate Pariisile ja New Yorgile ning üle kõige Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornidele.

Uusi kohti sain juurde lausa kolm. Esimest korda külastasime Kadi ja Sigridiga Butterfly‘d, kuna linna peal liiguvad jutud, et seal olevat linna parimad margariitad. Kuidagi kogemata ja planeerimata me sinna ka sattusime, aga eks spontaansed plaanid olegi parimad plaanid. Ilmselt on sellest kohast kõik kuulnud, aga võib-olla on endiselt keegi minusugune, kes sinna varem sattunud ei ole. Ma sain kohe positiivse laengu sisse, sest meid teenindanud roosa pluusiga ebanormaalselt armas noormees võlus mu kohe ära. Ma räägin kogu aeg, et teenindaja peab tegema seda tööd, sest ta tahab, mitte sellepärast, et mingitki raha teenida. PS! Margariitad ka tõesti olid linna parimad.

Kogu mu sõprusringkond teab, et ma käin sushit söömas ainult Sushiplazas. Sealt minu sushiarmastus algas ja sinna on see ka jäänud. Kui aga ühel pühapäeval ei olnud seal taas mitte ühtegi lauda ja esimese vabanemist ennustati tunni aja pärast, aga minu kõht oli absoluutselt tühi, otsustasime Karolini ja Alvariga ühiselt, et lähme proovime ära Tokumaru Ramen & Sushi, mis asub Solarise keskuses teisel korrusel trepist üles. Uus restoran Tokumaru pakub kõigile tuntud sushi’t, aga ka muid põnevaid Jaapani roogasid. Põhirõhk on pandud ramen’ile – populaarsele Jaapani-pärasele nuudlisupiroale. Nuudlid on värskelt nende endi poolt valmistatud ning ka supi keedavad nad ise, järgides Tokumaru jaapanlasest peakoka Daigo Takagi traditsioonilisi pereretsepte. Ja see, et omanik ise ka kohapeal süüa tegi, oli veel eriti äge. Mina valisin Philadelphia sushi ja küpsetatud lõhega sushi ja appikene, kui head need olid! See riis oli hoopis teistsugune kui Sushiplazas, pehme ja suussulav. Alvar ja Karolin sõid mingeid teisi asju, vetikasalatit ja lõhet ja tuunikala sushit, aga ma ei proovinud neid ega oska kommenteerida. Mulle endale see küpsetatud lõhe variant ka väga ei meeldinud, sest seal oli norileht kõige pealmine kiht ja niimoodi see mulle ei meeldi, kui see on esimene, mis mu suhu satub. Teenindus oli väga armas, koht ise puhas ja ilus, jagati tasuta vett ja sai osta MoMo kraami, igasugu erinevaid jaapani asju. Mõnus kogemus ja kindlasti ei jää viimaseks korraks, enne kino paras sealt amps haarata ka edaspidi.

Esimest korda seadsin ka oma sammud kohvikusse Wabadus. Ma polnud sellest miskit arvamust kuulnud, kuigi ma teadsin täpselt, kus see asub. Sinna viis meid Margus Vaheri kontsert, mis oli akustiline ja nii armas, et mul olid pisarad ikka mitu korda silmas. Kõik ta laulud olid südamlikud ja sügava sisuga ja sellised mõnusad, oli kohe hea tunne laupäeva õhtu mitu tundi koos hea muusikaga veeta. Mis puudutab kohvikut, siis jällegi kiitus, Caesari salat väga maitsev ning maasikate otsalõppemise tõttu jõime seekord vaarika margariitasid, aga ka need olid imemaitsvad. Ja taas kord kiitus ka teenindajatele, meid teenindas üks noor ja hingega asja juures noormees.

Kui juba kontsertideni jõudsime, käisin ka Mans Zelmerlöw‘i kontserdil klubis Factory. Esialgu ma ei plaaninud sinna minna, kuna pilet maksis 25€ ja ma ei raatsinud. Lisaks tahtis mu töö mu saata juba õhtul Pärnu ja nii ma sellest loobusingi. Kuniks Hele hoopis piletid sinna võitis ja ma kõige kiiremini karjusin, et ta minu kaasa võtaks. Soojendusesineja oli Läti eurolaulik Aminata, aga me tema laule vist kuulsime ainult kahte, kuna me läksime piisavalt hilja kohale. Mis aga puutub Mansi.. Oh my! Ta on nunnu, ta laulab hästi, ta tantsib, ta möllab, ta naudib. Hoolimata sellest, et me teadsime umbes kahte lugu, nautisime tervet aega täiega, sest lihtsalt suurepärane on jälgida artisti, kes ise oma tööst 200% rõõmu tunneb.  

Ja nüüd sõbrakesed, kaheks nädalaks näpud püsti – Bali ja Ida-Timor, siit ma tulen!