Öised seiklused ja uue nädala algus

Laupäeva öösel vastu pühapäeva sain veidi pärast ühte Kelly kõne. Esimese hooga mõtlesin, et ei võtagi vastu, et kõik magavad ja ma ajan üles. Järgmisel hetkel kuulsin, et koerad hauguvad. Oppaa! Keegi on aia taga. Teadsin kellaajaliselt, et Kelly lennuk peaks olema maandunud küll ja nii oligi, et nagu ta maandus, sõitis ta kohe minu juurde ja kallistas mind lihtsalt mitu mitu mitu minutit. Nii hea tunne oli, ausõna.

Edasi veetsin ma oma öö jätkuvalt kord tunnis üles ärgates kuni siis lõpuks sain pildi selgeks ja oleku normaalseks ja magasin lõunani. Ühel hetkel mõtlesin järgmise portsu inimeste peale, keda võiks üle vaadata, aga enne grillisime kodus ja tegime makrasalatit. Nagu märkate, salateid on küll jube palju mu elus, haha. Neist tundsin ikka väga puudust. Isegi kui mõelda/öelda, et USAs on ka need asjad olemas, siis no midagi on seal valesti, ma üritasin mitmel korral teha ega jäänud rahule kordagi.

Kui kõht oli täis, üritasin endale veel hotelli leida, aga tervis oli alla igasuguse arvestuse ning lõpuks sõitsingi siis hoopis Siku ja Kaidoga kokkusaades Nõmmele, kus nägin Katit, Riimakut, Intsu ja Kaiot. Silmasin ka Geiut, vägagi “meeldiv” esmakohtumine. Kati emotsioon mind nähes oli ka meganaljakas, kõigepealt vaatas, ütles tere, siis ütles, et oot-oot, Sina küll Siku ei ole ja siis kargas mulle kaela ja sai silmadki märjaks. Nii armas moment. Mingi hetk tuli Mario ka sinna ja sõime siis kohupiimakooki ning jõime sidrunivett ja rääkisime juttu. Oma chow-chow pesakonna kutsika nägin ka ära, võinoh mis kutsikas ta enam ongi, aga armas oli ikka näha. Sinna jäin vist umbes tunnikeseks, lõpuks hakkas vihma ka sadama, siis läksin vut-vut koju.

Kodus panin pikemad riided selga ning pakkisime kotti mõned tekid ja magamiskoti ning sõitsime emaga rõõmsalt Käsmu poole. Mida lähemale jõudsime, seda soojemaks läks ning vihm kadus. Tallinnast sõitma hakates sadas paduvihma ja polnud lootustki, et see kontsert kuivana üle elatud saab. Kohale jõudes kohtusime Kalevi fännidega, Svea, Madli ja Anneliisiga ning võtsime nendega kampa. Lisaks sain oma pehmet jäätist ja päike tuli ka välja. Kontsert võis alata. Tegemist oli siis Käsmu kaunite kontserdite sarjaga ning esinejaks Smilers.

Mulle kontsert väga meeldis, hea oli eesti keelseid laule kuulata ning Smilers on läbi aegade olnud nii mõnus ja tsill artist, et teda on hea kuulata. Rahvast oli palju, ilm oli ilus ning mõnus õhtu sai naiste seltsis veedetud. Koju tagasi jõudsime 11 ajal, esialgu plaanisin magama minna, aga nagu teada, plaanid on selleks, et need ei töötaks.

Kella ühe ajal hakkasin siis oma parima sõbraga, Otiga rääkima (või tegelikult me juba rääkisime varem, aga siis läks jutt tõsiseks) ning 15 minutit hiljem sõitsin linna poole, et temaga kokku saada. Parkisime minu auto ära, võtsime tema auto ja läksime linna. Kusjuures, tal on Honda Civic, mis on mul TOP2 lemmikautodest. Nii nii nii mõnus ja nunnu auto. Sõitsime linna, parkisime auto ära ja käisime siis vaatamas, mis vanalinnas toimub. Kõik oli peaaegu välja surnud, pühapäeva õhtul pole Tallinn ikka mitte miski. Shooters oli ainuke koht, kus mingi pidu käis, aga seal Ott peaaegu et ehmatas ennast kaineks ja teatas, et “I’m too old for this shit.” (-Ma olen liiga vana selleks jamaks.)

Tahtsime sööma minna, sest minu kõht oli tühi, aga me ei suutnud leida ühtegi lahti olevat kohta, seega lõpuks sõitsime me Mustamäele, McDonaldsisse, sest see oli 24 tundi lahti. Ott ehmatas teenindaja korralikult ära, aga saime oma asjad tellitud ja parkisime siis auto ära, et saaks süüa. Autos oli miski ekraan ja Ott pani meile “The Cars,” multika peale, sõime oma friikaid seal ja vaatasime multikat. Ausalt, oleks see kohting olnud, oleks see mu elu kõige nunnum kohting olnud, haha. Kell oli kolm öösel.

Kui kõhud täis saime, viisin Oti koju tagasi ning võtsin maja eest oma auto ja tulin ka koju. Väljas läks juba valgeks, lootsin, et ma kedagi kodus üles ei aja, aga nagu täna selgus, mu pere ei pannud tähelegi, et mind polnud. Nii osavaks vargaks olen ennast Ameerikas koolitanud. Seal tuli seda hiilimist ikka kogu aeg ette, hihi.

Täna hommikul ärkasin äratuskella peale, panin ennast valmis ja hakkasin linna minema, kui Andre palus end nõks oodata ja kaasa võtta, seega ma jõudsin lubatud sihtkohta veidi hiljem. Kristiine keskuses saime kokku Kellyga, kes tõi mulle kingitused Maltalt ja Sitsiiliast, ning kellega me siis shoppasime mõnuga mitu tundi. Mainin lihtsalt igaks juhuks, et mina ei shopanud, ma olin Kellyle moraalseks toeks. Lõpu poole läksime Da Vincisse sööma, tellisin bologonese pasta endale, aga seal oli seda tomati jama rohkem kui makarone ja esimest korda elus käis see mulle närvidele. Tahtsin makarone! Haha. Õnneks seekord oli teenindus vähe parem ning vältimaks olukorda, kus iga joogi eest tuleb maksta, ei ostnud ma jooki üldse. Vot kui tark tegu.

Meeletult entusiastlik shoppamiskaaslane

Kõhud täis, viskasin Kelly veel Pärnu maanteele ära, käisin Statoilis jäätist ja juua ostmas ning sõitsin siis koju, vaadates Järvevana teel rõõmsalt, et jõuan veel enne ummikuid. Huh, jah, muidugi, unusta ära, lilleke. Sõitsin Ülemiste keskuse eest Lennujaama 11 minutit. Kes Tallinna ei tunne, siis ma ütlen, et see maa pole isegi mitte kilomeeter. Ja seda kõike sellepärast, et mingid liiklusreguleerijad otsustasid, et nad teevad neljast reast kaks ja kahest reast ühe. Tipptunnil. Geniaalsus!

Koju jõudsin ma siis oodatust tunduvalt hiljem, aga jõudsin. Triikisin pesu ära, kusjuures seda oli ka nii tore teha, ammu pole triikida saanud. Hiljem plaanisin koolitöid teha, aga uni surus nii peale, et vajusin lihtsalt magama ja ärkasin mõne tunni pärast. Nagu silmad lahti tegin, tundsin lasanje lõhna, see sundis ärkama. See on selle maja vaieldamatult lemmiktoit mul. Sõime siis vennakestega romantilist õhtusööki ning siis ma lobisesin Egertile “Fast and Furious 6”  parimaid kohtasid kuni lõpuks läbi tema tuhandete “ei-ei-ei-ei” ma talle teatasin, et ma ootan teda 21.25 autos ja me lähme seda vaatama.

Sõitsime Solaris kinno, parkisime auto ära, ostsime piletid ja kummikommi ning läksime vaatama. Vahelduseks oli tore filmi subtiitridega näha, sain ühest naljast ka aru, mis USAs tõlkes kaduma läks. Egert naeris, et ta käis eelmine kord kinos ka minuga, siis kui Fast 5 välja tuli. See oli miski mitu head aastat tagasi. Traditsioonid säilivad. Egertile film meeldis, mulle meeldis teine kord veel rohkem, sest märkasin detaile, mida esimene kord ei märganud. Film lõppes pärast keskööd, otsisime oma auto üles ja sõitsime koju.

Ja nii need päevad mul siin mööduvad, kogu aeg on mingi möll ja trall ümber minu.