Ohio + Thanksgiving

Kolmapäevane päev algas minu jaoks hommikul juba enne kaheksat. Täiesti sees see Eesti režiim. Sõime ema ja Egertiga all võileibu ja läksime shoppama. Sõitsime Cincinnati Malli, kus ma ise ka kogu aeg käisin ning läksime kümne ajal sinna ja tulime välja kell 6 õhtul, poed pandi kinni. Täiesti lakkamatult shoppasime. Egert ja ema olid hindadest vaimustuses ja mina olin vaimustuses, sest nemad olid vaimustuses.

Pärast shoppamist läksime koju, panime kotid maha ja rääkisime veidi perega juttu ning andsime lastele kingitused ära. Amee lahkelt uuris meile, kas Cheesecake Factory on lahti ja saanud jaatava vastuse, läksime sinna. Muidugi käisime enne Kenwoodi kaubanduskeskusest ka läbi.

Cheesecake factorys tellisime emaga pasta, jagasime kaheks ja Egert läks pizza peale välja. Ja muidugi magustoiduks juustukoogid, mina valisin tavalise maasikatega, Egert valis sidruni-vaarika ja emps võttis tiramisu. Muidugi on igast koogist pool mul praegu külmkapis, haahaa.

Pärast söömist olid kõhud nii täis, et Egert ja ema vihkasid mind mõlemad, et ma nad sinna viisin. Haahaa. Mina ise olin emotsionaalselt selleks valmistunud, oli päris okei. Sõitsime siis koju tagasi, Adam oli kirjutanud seinale “Rõõmus tänupüha,” ma siis kirjutasin veidi ringi, et rõõmsat ja selgitasin, et meil jube raske see keel ikka ja siis Adam oli veidi segaduses, miks meil nii palju “happysid” on. Et meil on häid, rõõmsat, ilusat, õnnelikku jne sõnu, mida me soovimiseks kasutame. Pakkisime asjad lahti ning suht varsti pärast seda läksimegi magama.

Neljapäev ehk täna ärkasime hommikul üheksa ajal, ema hullas lastega allkorrusel, me Egertiga lebotasime minu toas ja vaatasime Macy’s Thanksgiving paraadi. Hiljem läksime ka alla, vaatasime, kuidas hullumoodi käis valmistumine tänupühade söömaks ning korraks käisime ka poes, ostsime võid ja pakkusime külalistele kiluleiba. Eriti küll ei söödud, vist oli liiga jube. Haahaa.

Kella ühe ajal alustasime tänupühade sööminguga, istusime laua ääres ja loeti palve ning algas söömine. Pakuti kõikvõimalikke ameerikasööke, ma ei oska neid nimetusi ilmselt kirja pannagi. Kartulipuder oli, mingi “sweet potatoes,” lisaks veel mingid imelikud möginad, juurviljad, saiakesed ja muidugi kalkun. Mulle viimane  väga väga maitses. Ja see magusa kartuli asi oli ka natukene nagu kartulipudru moodi, aga seal olid veel kaerahelbed ja vahukommid sees – mulle ja Egertile väga maitses, emale üldse ei maitsenud.

Söömingu ajal oli mingi traditsiooniline mäng, kus igaüks pidi ütlema, mille eest ta on tänulik. Egerti nägu läks selliseks nagu inglise keele tunnis oma järge ootaval teismelisel. Adami õde alustas, siis Adami ema, Adami isa, meie ema ja kui järg Egerti käes oli, aitasin tal öelda, et ta armastab Ameerikat ja re-filli ning kõikide meelest oli see väga okei. Mina siis pidasin oma kõne teemal, kuidas ma olen tänulik oma pere üle Eestis ja pere üle Ameerikas, kes mind väga väga hästi hoidnud on ning pärast mind rääkis Adam, kuidas nad armastavad mind ja mu sõiduoskust ja et lapsed armastavad mind. Superarmas. Lisaks ütles Amee, et ta nõustub Adamiga. Hea tunne oli küll sees.

Kui soolane söödud oli, läksime magustoitude juurde ja kuna meie polnud ühtegi enne saanud, võtsime nii šokolaadipudingu browniega kui ka kõrvitsapiruka kui ka õunapiruka. Muu oli super, aga kõrvitsapirukas ei olnud küll minu jaoks, nagu piparkoogitainast sööks. Jube. Õeh. Söömise lõpetamise järel pandi kõik nõud ära ja meie empsiga istusime veidi terrassil ja nautisime ilusat ilma, sest väljas oli 16 kraadi ja päike paistis, tõeline Eestimaa suvi. Mängisime veel Evie ja Brutusega ning tulime siis tuppa ära.

Õhtupoolik on lebotades möödunud, sest päris õhtul on meil väiksed plaanid ja peab ilusti valmistuma selleks.

Thankgiving sööming

Peolaud

Lastelaud

Minu praad

Minu magustoit

Pärast oli hea pontsik olla