New York ja jõulutunde otsinguil

Olin endale vabaks küsinud juba ka reedese päeva, et ma saaks rahus asju pakkida ja bussiga Fort Lauderdale’i sõita, kust siis laupäeva hommikul läks mu lend New Yorki. Kogu see reis oli üldse üks suur üllatus, kuivõrd ma ise väga tahtsin sinna sel aastal jõuludeks minna, aga kuna keegi ei tahtnud minuga tulla ja meil tuli juba kruiisi plaan, siis ma loobusin. Õnneks leidis mu Klaudia, kes ei olnud loobunud ja nii me need piletid ostsime ja läksime. 

Bussisõit möödus enam-jaolt hästi, terve buss oli täis mingeid poolheidikuid, kes karjusid ja lagastasid ja lõhnasid natuke halvasti ning buss sõitis ennast Fortis lausummikusse, mis tähendas, et ma jõudsin sihtkohta mingi 40 minutit hiljem, olles super näljane. Õnneks kohtusime kohe Triinu ja Lilyga ja läksime sushit ostma, mida me ootasime veel tund aega, terve maailm paistis lolliks läinud olevat.  

Õhtu veetsin Triinu diivanil ja kuigi alguses Ty veel pakkus, et viskab mu lennujaama ära, oli ta selleks ajaks juba magama läinud ja nii tellisin ise endale 5.50 Lyfti järgi ja sõitsin lennujaama. Näost paistab kaugele, kui välja puhanud ma sel hetkel olin. 

Lend möödus hästi, kolm tundi nagu lennates. Või pigem magades. Klaudiaga saime lennujaamas kokku, aga kuna me ostsime piletid eraldi, siis me istusime ka eraldi, kumbki omas lennuki otsas. Me lend oli suhteliselt vara, kell 8, mis tähendas, et kell 11 olime rõõmsalt ka juba New Yorgis. Optimistlikult. 

Esimese asjana lennukist välja astudes saime muidugi sellise külmalaine näkku, et mul tõmbasid hambad kohe plagisema. Kui ikka pluss 25st lennata 1-kraadisesse külma, siis see on päris ränk. Eriti, kui tegelikult eriti ei tahtnud ka. Otsisime kohvritest joped, sallid, kindad, mütsid välja ja arvasime, et saame üle elatud küll need paar päeva. Mul oli päris naljakas olla, ma polnud kolm aastat sellist külma saanud ja kuigi mulle hullult meeldib mütsi ja kindaid ja salli kanda, siis see külmatunne küll mulle ei meeldi. 

Lennujaamas ostsime rongipiletid ja sõitsime New Yorki, meie lennujaam oli New Jerseys. Linnas ostsime metroopiletid ja sõitsime Lower Manhattanile, kus oli meie ööbimine. Kuniks me tänaval kõndisime, helistasid Vero ja Lola mulle ja väljas oli nii külm, et mu telefon viskas selle peale üldse pildi eest ära. Hahaha! Kusjuures, akupangad olid meie parimad sõbrad kõik need päevad, iPhonede akud pidasid pidevas kasutamises vastu tund, maksimum kaks. 

Leidsime oma ööbimiskoha, mille rentisime AirBnbst ja kuigi see algas natuke ebamugavalt, ei heidutanud see meid eriti. Nimelt kasutas omanik teenust, mille puhul peavad eelmised rentnikud viima võtme ühte kindlasse kohta, kust uued rentnikud siis selle koodi alusel jälle välja võtavad ning meie eelmised üürnikud ei olnud võtit sinna viinud ja seda oleks pidanud tegema juba kell 11 ning kell oli 13.30 selleks hetkeks. Omanik telefoni vastu ei võtnud, sõnumitele ei vastanud ja võtit ei olnud. Tee mis tahad seal New Yorgis eksole. Lõpuks sai olukord lahendatud, viskasime kohvrid korterisse ja sõitsime rõõmsalt Central Parki, kus esimesest Starbucksist võtsime kuumad joogid. Etteruttavalt ütlen, et ma pole elus nii palju kakaod joonud kui nende kolme päeva jooksul. 

Central Parki ees oli jõuluturg, esimene siis, kuhu me läksime. Oma ülesehituselt üsna meie jõuluturu moodi, hunnik majakesi, iga üks müüb oma kraami, kunsti, käsitööd, sööki, jooki. Haarasime ühed glögid, et hakkaks soe ja saaks ikka vines ka olla. Hiljem jalutasime parki ka sisse ja tõdesime mõlemad, et Central Park on üks nendest kohtadest, mis on suvel ülemõistuse palju ilusam. Talvel olid kõik puud tühjad, kivid hallid, muru hall, teed hallid. Siuke kodune hall tunne. 

Pärast pisikest jalutuskäiku ja kerget külmatunnet sees läksime Columbus Circle kaubanduskeskusesse, kus allkorrusel oli Whole Foods Market. Mina polnud seal kunagi käinud, Klaudia oli googledanud, et see mingi väärt koht söömiseks. Ja oligi! See oli selles mõttes söökla pointiga, et valid omale igast letist süüa, aga söök oli nii värske ja toodi kogu aeg uus ports asju ja need olid nii head. Ma valisin endale kananaggitsad, brokkoli ja kollase riisi mingite juurviljadega. Jap, tegelt ka. Okei, neil polnud friikartuleid, seega ma pidin midagi muud leidma, aga see söök oli nii hea, et ma ei uskunud ise ka, et ma seda söön. 

Kui kõhud täis saime, otsustasime, et oleme vaprad ja lähme käime Times Squarel ära ja Rockefelleri keskuse juures ka, kuusepuud vaatamas. Ma pean mainima, et ma olen New Yorgis ikka väga palju kordi juba käinud ja kui see kord oleks olnud esimene, oleks see jäänud viimaseks. See oli lihtsalt müstiline, kui palju inimesi võib mahtuda või kui palju suudetakse pressida ühte ainsasse linna. Inimesi oli nii palju, et isegi mina, kes ma väga rahulik olen rahvarohketes kohtades, tundsin veresoone pulseerimist kaelal. Jeesus maria, kui palju inimesi. Meie teekond Times Squarelt Rockefelleri keskuse juurde, mis on täpselt kaks blokki, mis tähendab sisuliselt kahte tänavat, kestis 45 minutit. 45 minutit näiteks Ülemiste keskuse juurest Sikupilli keskuse juurde. Kõndides. No mida hekki? See oli nii müstiline, et ma siiamaani väristan õlgu selle peale. Aga kohale me lõpuks jõudsime ja eufooria oli meeletu! Lõpuks ometi kuusepuu, päris kuusepuu, tulukestega, see sama, mille ees Kevin Üksinda kodus filmis oli, see sama, mida ma nii nii paljudes filmides olen näinud, see sama kuusepuu minu ees. Ja sellel hetkel kadus igasugune närvilisus minu sees, ma sain lõpuks selle tunde enda sisse, mida ma nii kaua oodanud ja otsinud olin – jõulutunde. Pisar tuli lausa silma, nii õnnelik ja rahul olin. 

Sellest jõulutunde otsimise vajadusest ei saa need inimesed aru, kes pole kunagi jõuludel oma perest eemal olnud. Ma olen alati öelnud, et on kaks päeva aastas, kui ma olen kurb ja need on jõulud ja sünnipäev. Ja kuna ma oma töökohaga seotult olen jõuludel kõige hullemas töötsüklis ja sel ajal ei tule jõulud meeldegi, tundsin, et mul on vaja see aasta midagi muud, enne seda hullu aega, et ma ei oleks jälle endast väljas, kui see aeg kätte jõuab. Igal juhul sellel õhtul ma tundsin, et nüüd võib ükskõik mis tulla, ma olen lõpuks rahu leidnud. 

Kahjuks rahust üksinda ei piisanud, sest ma olin poolsurnuks külmunud ja nagu piltidel näha on, olid mul jalas tossud, mis eriti sellele kaasa ei aidanud. Niisiis pärast kindlaks tegemist, et uisutamise järjekord on kuus tundi ja me sinna minna ei taha, läksime me esimesse poodi Times Squarel (jah, kõndisime tagasi 45 minutit läbi selle hullumeelsuse) ja ostsin endale paksud sokid, lausa kaks paari, et kui juba, siis juba. Mis on selle asja juures kõige naljakam, on see, et mul olid villased sokid olemas ja ma ei võtnud neid New Yorki kaasa. Kui loll.. 

Muidugi, kui ma soojad sokid jalga sain, tuli uus eluvaim sisse ja nii läksime me Bryant parki, kus oli veel üks kuusepuu ja veel üks jõululaat. Kahjuks sellest laadast jäi kõige kehvem mulje lõpuks, oldi palju rohkem raha peal väljas kui jõulutunde loomise üritamisel. Nii näiteks maksis kõige tavalisem kakao 15$ ja glögi 24$. Hiljem leidsime ühe putka, kus kakao koos vahukommiga maksis 8$ ja sellel hetkel see sobis, sest esialgne entusiasm oli paari tunni möödudes jälle kadunud ja nii kuradi külm oli.. 

Pärast kõiki neid parke ja jõululaatasid me konkreetselt jooksime rongijaama, et minna metroo peale ja sõita koju. Nii külm oli lihtsalt. Terve reisi me pidevalt jooksime lihtsalt selleks, et sooja saada, ajuvaba. 

Õnneks meie korteris olnud voodi oli nii mugav, et samal hetkel, kui pea padjale panin, jäin kohe magama ka. 

Hommikul läksime alguses natuke laiali, Klaudia tahtis kuskile kohvishoppi minna ja see mulle üldse huvi ei pakkunud ja nii ärkas ta varem, läks kohvi nautima ja kohtusime hiljem Brooklyni sillal. 

Käisime silla kõrval olevas Brooklyn Heights pargis, kus avaneb sillale kõige mõnusam vaade, minu meelest. Nägime politseid ja jõuluvana, nägime karuselli, jõime paar kakaod ära ning jalutasime niisama rõõmsalt ringi. Nii rõõmsalt kui rõõmus saab ühes nullkraadises ilmas ilma talvejopeta olla. 

Üle silla jalutades ostsime veel lõpus hunniku magneteid ja võtmehoidjaid ning võtsime siis suuna Maailmakaubanduskeskuse juurde. Kui me aprillis Juliaga seal käisime, kutsusime seda maja kalaks ja see oli täitsa tühi, metrookeskus ka veel ei töötanud, nüüdseks oli see täis poekesi, seal oli pisike jõululaat ning metrood sõitsid võidu kuis jaksasid. Naljakas, kui kiiresti asjad ikka muutuvad. 

Keskusest otsustasime Whole Foods Marketile jälle minna, aga sel korral kohta, kus on katuserestoran, et siis seal süüa. Meie õnnetuseks oli ka seal järjekord ligi kaks tundi, mille peale me lihtsalt loobusime, tegime mõned pildid ja jalutasime edasi. Koht oli ilus küll, võib-olla kunagi tulevikus üritan uuesti. 

Kuna me siis seal jäime toidust ilma, haarasime möödaminnes jälle paar brokkolit ja kanatiiba kaasa ning läksime hoopis ühte kohta nimega Rolf’s German Restaurant, mille kohta Klaudia oli lugenud netist, et on kõige jõululikuma kujundusega baar New Yorgis. See oli üks meie “to-do” listist, seega kui me kohale jõudsime ja turvamees näitas järjekorda, mis tuli ära seista, võdistasime külmast õlgu ja läksime seisma. Seisime lõpuks ligi tund aega seal, vaikselt hakkas ajakava juba kossumänguga peale suruma, aga no tuli ära seista. Kui sisse saime, ei kahetsenud ma hetkekski, et õues tükk aega külmetanud olin, see oli nii väärt seda! Muidugi, tellisime kaks jooki, ühe eggnogi, ühe glögi ja arve oli 42$. Valus, mu elu kalleim glögi. 

Kuna me aga lootusetult hiljaks jäämas olime, võtsime sealt uberi ja kihutasime oma korterisse, sest meil oli hunnik asju ostetud ja Klaudial kaamera kaelas, mida korvpallile poleks kaasa lubatud võtta. Tänu sellele ühele autootsale saime ennast graafikusse tagasi ning kodust mängule juba läksime jälle metrooga. Üleüldse oli meil Klaudiga megahea klapp igasuguste asjade organiseerimisega, me tundsime mõlemad New Yorki ülihästi, hüppasime ühelt metroolt teisele, kõndisime ühelt tänavalt teisele nii lihtsalt, et isegi GPSi polnud vaja. Naersime, et pole üldse turistide moodi. 

Korvpall toimus Madison Square Gardenil, mis on üks suurimaid spordiareene New Yorgis ja kus toimuvad ka suured kontserdid. Olime mõlemad seal esimest korda ja mille üle ma eriti ekstaasis olin, oli see, et ma sain meile piletid põrandatribüünile. Kõige platsilähedasemale tribüünile, kuhu tavainimesed saavad pileteid osta. Nagu oh my god! Ma olen maailma suurim kossufänn (ma küll ei tea sellest midagi, aga suur fänn olen ikka) ja see oli minu jaoks üks aasta kordaminekuid, kohe kindlasti. 

Mäng oli mega äge ja põnev, kuigi lõpuks meie meeskond kaotas. Selles mõttes oli oodatav tulemus, et mu vend ütles kohe, et teine tiim on üle New Yorgi omast, kui ma küsisin, millist mängu vaatama minna. Sõime ka popcorni ja friikartuleid ja ausõna, ma oleks veel suhkruvatti ka ostnud, aga ma olin juba pilgeni täis. 

Mängul nägin kahte rassisimiga seotud olukorda, ühte, kus valge pereisa kisas mustanahalise teenindaja peale ja teist, kus valge perekond hakkas täiega alavääristama juute. Ma olin nii šokis nendest olukordadest, et ma veel mitu nädalat hiljem ka mõtlesin nende peale. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, miks 21.sajandil ikka veel tehakse vahet inimesel lihtsalt sellepärast, kust ta pärit on, mis värvi ta on või mis usku ta on. Kusjuures, sellega seoses mulle meenus, et ma lugesin oma ühte blogi juba aastast 2007, mil ma siis olin 16 ja kus ma arutlesin selle üle, et ma ei usu, et keegi on halb inimene, vaid et tema elus on midagi juhtunud, mis on ta halvaks muutunud. Ma arutlesin isegi selle üle, et Osama Bin Laden ei ole üdini halb, vaid miski tema elus läks valesti. Seega, kui keegi veel tahab mulle öelda, et ma olen ajupestud meedia ja maailma poolt, siis siinkohal hea tõestus, et tegelikult olen ma lihtsalt eluaeg väga tolereeriv inimene olnud ja kindlasti tuleb mul oma tänu öelda oma vanematele, kes mind selliseks kasvatasid. Saage üle oma kitsarinnalisusest ja arvamusest, et ainult valge inimene on inimene. 

Igal juhul pärast mängu läksime me katusekohvikusse, küll esialgse plaaniga mõned kokteilid teha, aga *üllatus-üllatus* väljas oli nii külm, et me ostsime kakaod. Haha. Ma panin vist mitu sotti magama nende kakaode peale. Aga vaade oli siiski imeilus ja istusime iglu moodi olevates pallikestes ja taas kord nautisime lihtsalt õhtut. 

Lõpuks jõudsime koju jälle pärast keskööd ja uinusime kiirelt, et jõuaks kätte kolmas päev, meie viimane päev New Yorgis. Hommikul pakkisime asjad kokku ja läksime ühte kohvishopi, mille Klaudia jälle leidis kuskilt netist ja kuna see oli tema jaoks oluline, siis läksime koos. Arvake, mis ma jõin? 

Teenindus oli üliarmas, kohvik ise oli ka nii armas ja Klaudia sõnul oli ka kohvi taevalik. Mõnikord ma taban ennast mõtlemast, et jumal tänatud ikka, et ma ise kohvi ei joo. Mõni laseb tervet oma elu häirida sellest, kui hommikul kohe kohvi ei saa. 

Järgmiseks läksime metroo peale ja sõitsime linna, kus ma olin otsinud meile ühe kohvrihoiu. Väga väärt leid, ongi mingi app telefonis, registreerid ära, mitu kohvrit on, mille ligidal peab hoid olema (neid on sitaks New Yorgis näiteks) ja viid siis kohvrid sinna. Meil oli 2 tükki, nad olid seal 5 tundi ja maksime 12$ selle eest. Ja tänu sellele saime ise viimast päeva linnas nautida ilma kohvreid järel lohistamata. 

Meie viimase päeva plaanid olid üsna spontaansed, otsustasime Union Squarele jõuluturule minna, veel üks kord. Kusjuures, samal hommikul saime teada, et Tallinna Jõuluturg valiti Euroopa parimaks ja et Ungari oma jäi teiseks. Klaudia on Ungarist pärit. Käisime siis mööda seda turgu ja naersime, et okei, no päris meie tasemeni te ei küündi, aga on tegelikult ju ilus küll. Ostsime saksa putkast jälle glögi ning nautisime ilusat ilma. Naersime, et ei tea, kas päriselt ka on soojem väljas või on keha lihtsalt lõpuks ära harjunud selle anarhiaga. Temperatuuri vaadates pidime nentima, et viimane. 

Selle jõuluturul ligidal kuskil pidi olema Nutella kohvik, kuhu mina tahtsin väga minna ja kui me esialgu mõtlesime, et sööme mingit jama seal, otsustasime kohalejõudes siiski lihtsalt veidikene istuda ja minna sööma kuskile toekamasse kohta. Skoorisin paar kingitust ning läinud me olimegi. 

Võtsime metrooga suuna Central Parki uuesti, aga sel korral ja üldse esimest korda minu elus, läksime parki sisse tagant otsast. Sealtpoolt, kust mitte kunagi mitte ükski turist ei lähe. Ja jeerum, kui ilus seal kõik oli. Ojad voolasid, suured veekogud, päike sillerdas, taevas oli helesinine, me muudkui kõndisime ja kõndisime ja olime nii rahul oma otsusega. 

Kui kohvikust välja saime, oli väljas juba täitsa pime ning meie täitsa lootusetult ajahädas. Jooksime siis metroosse, jooksime kohvritele järgi, jooksime Penn Stationisse, jõudsime kohale, pidime pileteid ostma ja rongini oli aega ainult 3 minutit ja järgmine oleks tulnud alles 45min pärast, aga me pidime sel ajal juba ammu lennujaamas olema, seega me jooksime jooksime jooksime, tõukasime kõik inimesed tee pealt eest ja uskumatu, aga rongile me jõudsime. 

Lennujaama peatuses oleks me peaaegu muidugi maha maganud, et see üldse meie peatus on, sest me mõlemad millegi pärast arvasime, et see peaks viimane peatus olema, aga see oli täitsa tavaline “Lilleküla” peatus ning hetkel, mil me aru saime, hakkas vedurijuht juba uksi sulgema. Panime siis jälle jooksuga ja hüpetega maha sealt ning  veel 10 inimest pärast meid ka. 

Lennujaamas läbi kontrolli läks meil ülemõistuse kaua aega, lahti oli ainult kaks liini ja need venisid nagu tigu. Lõpuks oli minu kord, küsisin veel, et mis ma välja pean võtma kohvrist ja öeldi, et ei midagi. Teisele poole jõudes nägin, et minu kott on klaasi taga ehk lisakontrolliks ootamas ja järgmisel hetkel nägin, kuidas see pauhti vastu maad kukkus. Mu arvuti seal sees. Ma läksin nii närvi, hakkasin räigelt karjuma selle turvamehe peale, kes siis hakkas minu peale karjuma, et mida ma siis topin asju kotti, mis seal olema ei peaks. See kahtlane asi muideks oli see sama juustukook, mille ma lennujaama söömiseks kaasa olin võtnud. Ja ma veel küsisin seal ees, kas ma pean midagi välja võtma ja öeldi ei. Lõpuks see turvamees ei vabandanud ka ega midagi ning kodus saigi selgeks, et arvuti on katki mis katki ning nüüd see arvuti on mitu nädalat Williami käes olnud, kes on mu töökaaslane, kes jagab midagi arvutitest ja kes ka kakleb sellega ja jagu ei saa ja kõik on läbi. Nuuks. Igal juhul alla andnud ta veel ei ole, et kui meil tööl jälle rahulikumaks läheb, on tal natuke rohkem aega sellega nokitseda. 

Ja nii lõppeski minu järjekordne reis New Yorki, aga esimene kord talvel ja jõuludel ja jõulutunnet otsides, mille ma ka leidsin. Klaudia oli ülimõnus reisikaaslane, meil läks kõik nii hästi ja sujuvalt, ei kakelnud, ei läinud tülli, ei olnud eriarvamusi, kõik laabus. 

Maandusime kolm tundi hiljem Fort Lauderdales, kus ma pugesin Triinu diivanile magama ja jäin sinna ka veel terveks järgmiseks päevaks ja läksin uuesti tööle alles kolmapäeva õhtul. Megamõnus graafik.