Laupäeva hommikul pool üksteist istusime meie oma perega autosse ja hakkasime vurama Saaremaa poole. Me käisime viimati perega Saaremaal umbes aastal 1991 ning üldse perega mööda Eestit trippimas polnud ka ammu käinud. Sellepärast ma minna tahtsingi. Sõit Saaremaale läks libedalt, 12.55 olime praamil, 13.25 juba saarel, sealt edasi mööda tammi Saaremale ning vahepeatusega poes jõudsime oma ööbimiskohta. Valisime sel korral maja, mitte hotelli, sest see tundus privaatsem ja ma pole kindel, aga võib-olla oli ka odavam.
Maja oli
Kasekese Külalistemaja ja selle reiting Bookingus on 9.4/10st. Meie valisime suuresti hinna ja asukoha järgi ning ma pean liituma kiitvate kommentaaridega bookingus. Majal on siseõu, väga suur, ei pidanud kartma ei auto (varguse) ega tänavamüra pärast. Meie olime ühe autoga, aga oleks mahtunud kohe päris mitu. Nagu mainitud, ümbrus oli vaikne, maja jääb tänavast üsna kaugele (mitte, et see tänav eriti lärmakas oleks olnud). Majal on kaks korrust, alumisel korrusel on väga mugav köök, kõikide võimalustega ning elutuba, koos Elion TVga telekaga!!!! Elutoas oleval diivanil saab ka magada. All on ka vannituba koos saunaga. Üleval on magamistuba, kus on kaheinimesevoodi ja kaks üheinimesevoodit. Mulle meeldis voodi väga, Egert arvas, et ei olnud nii mugav ja emps kommenteeris, et kaheinimese voodi jääb osati katuse alla ja seega jalgu väljasirutada ei saanud. Üleval on ka WC.
Söömas käisime
Saaremaa Veskis. Meie valikuks sai see lihtsalt see-tõttu, et see oli meie kodu lähedal ja tundus põnev. Interjöör oli vägev, veskis sees ning siuke mõnus nagu maal saunas, selline madal ja pime, lambid ka pigem hämarad. Teenindajad olid kõik väga rõõmsad ja armsad ning menüü kohalik. Minu jaoks oli menüü pisut võõras, sest ma pole eriti kodutoitude armastaja ning sealt ei tundunud miski eriti hea, seega võtsin juustupallid ja krõbedad kanatiivad. Ja hinna poolest oli ka pisut kallis, alla 10€ väga midagi ei olnudki.
Põhjus, miks me Saaremaale üldse läksime, oli Korvpalli Karikavõistlus. Kalev polnud 7 aastat järjest saanud karikavõitu ning sel korral nad selle taskusse siiski pistsid. Seega, oli kaks päeva palju mänge, naistega ja meestega.
Fännid käisid öösel ka klubides, kes Divas, kes Privileges, ühes oli Terminaator, teises oli Meie Mees. Mina kahjuks olin haige ja minust jäid need klubid proovimata.
Teisel päeval käisime surnuaias, kuna kahjuks üks fänn meie seast lahkus teise ilma liiga vara ning see tuli meile kõigile šokina. Ta on maetud Saaremaale ning me otsustasime, et oleks ilus minna austust avaldama. Viisime küünlad ning istusime seal veidi, meenutasime kõik teda hea sõnaga, rääkisime lugusid, mis ta tegi ja milline ta oli ja ausalt öeldes tuli kõhe tunne küll sisse, et elu on ootamatu ja Sa ei tea kunagi, millal lõpp võib tulla või kuidas see tuleb.
Käisime ka söömas Mönusas Villemis, kus olid minu jaoks pisut kodusemad toidud. Sõime Egertiga juustušnitslit ja see oli väga maitsev. Koht ise oli ka mõnus, selline villemipubidele omane. Ainukese miinusena jäi see hinge, et tellisin magustoiduks jäätise ja ma ootasin seda 45 minutit. Lõpuks, kui ma olin juba loobunud ja olin valmis ära minema, tuli teenindaja jooksuga ja ütles, et kohe saab. Tore oli, et sai, aga ma oleks eeldanud, et sellise suhtumise peale poleks seda üldse arvele pandud või midagi muud ilusat tehtud.
Ja lõpuks pühapäeva õhtul tulime viimase praamiga koju tagasi ning oma pehme voodi saabus umbes kella poole kahe ajal. Tore oli vahelduseks saada Tallinna linnakärast eemale ja veeta aega perega, hoolimata sellest, et ma olin päris haige ja pool aega veetsin voodis.
