Nädalavahetus

Minu elu asendusperes jätkub. Neljas päev.

Kuna reede öösel vastu laupäeva läksin magama alles kell 4 hommikul, ärkasin laupäeval alles pool üks. Seda ka ehmatusega, et oh jessus, viimane aeg ärgata. Küll oli mõnus, no nii nii mõnus. Skaipisin veidi Allariga (tegin seekord pilti ka, kohe oli selline tuju) ning siis käisime poes, toidupoes, kus ma leidsin maast oma esimese dollari. Jee!

megamuigav nägu

Leitud dollar

Poes käisime me selleks, et osta koogimaterjal. Reelika nimelt oli lubanud ühele saksa neiule sünnipäevaks kooki küpsetada. Me olime selles üsna aeglased, tuleb tunnistada, pidime kell 5 kohal olema, aga kell 5 tuli alles kook ahjust, ohooh.. Igal juhul, sünnipäevale me jääda ei tahtnud ja nii sõitsime hoopis randa, Cove randa ja veetsime väga mõnusa õhtupooliku seal, rääkides-näksides-ilusat ilma nautides.

Pikad tüdrukud lähevad randa

Ja pärast pannakse rand kinni ja enam ei saagi minna. Jabur

Päikeseloojang

Minu idüll

Kätte sain

Teen nägusid

Jäime sinna päris kauaks, väljas oli juba pime, kui tagasi sõitsime. Nägime jäätiseautot ka ja puha, laulis oma ilusaid laulukesi. Õhtu möödus suhteliselt vaikselt, nokitsesime mõlemad oma asja, Reelika tellis veel pizza, sain mõne tüki sealt ka ning Reelika hostlapse – Liisaga – saime ka tuttavamaks. Kuna täna hommikul pidi vara ärkama, sai ka varem magama mindud. Varem, see-tähendab kell kaks.

Liisa ja pizza

Täna hommikul ärkasin pool tundi enne äratuskella, enne kümmet juba. Läksin kohe arvutisse, kuna mu nunnukal on täna sünnipäev ja tahtsin talle õnne soovida. Seda ma ka tegin. Jutustasime natukene veel niisama, siis pesu ja linna trippimine.

Kõige pealt sõitsime autoga Stamfordi rongijaama, sealt rongiga New Yorki Grand Stationisse, sealt tipa-tapa Bryant parki. Täna oli ameerika mõistes ikka väga külm. Mulle meeldis, teksade-lühikese pluusi ilm on mu lemmik ja vahepeal juba kiskuski liiga kuumaks ära. See aga tähendas seda, et me ei jäänud New Yorki eriti kauaks, sest suht jahe oli.

rongike

New York

Põhjus New Yorki sõitmiseks seisnes minu kokkusaamises oma tugiisikuga. Kohtumine läks väga väga hästi! Me arutasime uuesti läbi situatsioonid. Sean ütles minu hostema öeldud väite, mina omapoolse arvamuse ja niimoodi kõik asjad läbi. Rääkisime ka niisama, minu ootustest ja lootustest. Kokku ligi poolteist tundi, ainult rääkisime. Ta kehitas õlgu minu pereema väite peale, et ma ei oska keelt ning tema arvamus minust kujunes ainult minuga suhtlemisest ja see oli positiivne. Olin väga väga rõõmus.

Pärast kohtumist jalutasime veidi veel ringi, nägime suurt laata New Yorgis, terve pikk tänav oli igasuguseid laudu ja müüdavat kaupa täis. Kuna aga oli jahe ja kõht tühi ning viitsimist eriti ei olnud, käisime natukene läbi ja lahkusime siis.

Bryanti park

Laadakaup

Laada pikkus kuni silm seletab

Käisime söömas, “Friday” nimelises kohas. Söögi valimine minu jaoks oli ääretult lihtne, palju selliseid asju, mis mulle maitsevad. Ma ei mäletagi, mis selle asja nimi oli, midagi burgeri ja friikatega seoses. Väga maitsev, väga suur, veidi jäi järgi. Mulle aga meeldis restorani süsteem, et joogiklaasi tühjenemisel tuuakse tasuta uus. Pärast muidugi maksad selle tipi pealt tagasi, aga kuna selle tipi peab nagunii jätma, siis ma naudin teenindust ka.

mu toit

mingi chow-chow tuleb ära süüa vms.. kohutav

Ja lõpuks siis 17.07 rongiga tagasi Stamfordi. Kohale jõudes käisime jälle mööda katuseid, pildistasime veidi ning sissepõige Malli (kaubanduskeskus), kus pidime tõdema, et kõik on juba kinni ning koju. Kodus oli esimese asjana õhtusöök. Oeh.. Viisakusest läksin lauda, sõin ka mõned ampsud, tõesti oli hea toit, aga kõht oli väga täis, koogist seega keeldusin. Pere on aga väga armas minu vastu, võtavad mind omaks ja uurivad ikka, et kas kõik on korras. Väga mõnus.

Õhtul saatis Sean mulle ka kirja, et üks pere ühes kohas, kolm tükki teises kohas, millisest huvitatud oleksin. Tundub, et nüüd hakkab asi lepase reega liikuma ning sinine taevas hakkab ka minuni jõudma. Jee!