Nädalavahetus

Laupäeval pidin töötama, aga kellaajad nihkusid kuidagi imelikult ja kuna Zuri oli siin, otsustasime mu tööajal hoopis sööma minna. Kuna mul olid ainult kaksikud, oli see lihtne. Olime seal restoranis nagu kaks noort emmet oma beebidega, sest nad pole üldse ühte nägu ja keegi kunagi ei kahtlusta, et tegu on kaksikutega. Kui siis ainult tekib küsimus, miks pruunil naisel on valge laps (ma tean, et see on võimalik, aga kahtlus ju ikka tekib).

Kui kõhud täis ja Zuri koju viidud, sõitsime meie ka koju tagasi. Mu pere oli koju jõudnud, neil oli mingi peo moodi asi garaažis. Ma ei oska seletada muudmoodi, on nagu see drive-way, kus autod seisavad, aga see on garaaži ukse ees ja siis kuna garaažiuks on lahti, siis peod on alati poolgaraažis. Igal juhul teretasin siis kõik ära ja läksin oma tuppa ennast valmis panema.

SEST lõpuks ometi oli jälle klubiõhtu. Ma ootasin seda kaks kuud. Ilma naljata. Mina, ilma klubita, kaks kuud. Ei, ei, ei. See ei lähe kohe üldse mitte. See on sama hea, mis panna kala kuivale maale ja öelda, et varsti saab vette tagasi. Igal juhul seltskonnaks seekord Eva (Saksamaalt), Janina (Saksamaalt), Christin (Tšehhist) ja Tereza (Tšehhist). Eva oli lahkelt meie autojuht ning lõpuks jõudsime me klubisse veidi pärast kella ühtteist.

Ees vasakul Christin, paremal Eva, taga paremal Janina

Tereza – mina – Janina

Klubisse jõudes oli see üsna tühi, imelikult. Seadsime oma sammud siis kohe baari, kus ma palusin midagi magusat teha. Jeebus, see oli kohe nii magus, et ma mõtlesin, et ma oksendan selle kohe välja, aga no, ma olin selle eest maksnud, seega tuli juua. Edasi tantsisime ja möllasime kuni järsku keegi küsis midagi tekiila kohta ja ma ütlesin, et ma pole seda mitte kunagi joonud. Teist korda öelda ei lastud ja nii saingi põhjaliku koolituse, kuidas seda juua. Täitsa meeldima hakkas. Terve öö kohe.

Kuna seal klubis on mingi teema selle muusikaga, et pärast keskööd (eile küll veidi hiljem) tuleb ainult mingi mustade gangsta räpp, mille järgi saad ainult õõtsuda nagu rastadega jamaica vend, siis me veidi enne kahte läksime minema. Ei jaksanud õõtsuda enam. Minul tuli suurepärane idee (nagu mul alati joogise peaga neid ideid tuleb) minna iHopi sööma. Janina otsustas viimasel hetkel ikkagi ühe kuti juurde minna, hoolimata sellest, et me talle selgeks tegime, et see ei ole hea mõte, ja Tereza otsustas linna jääda, HOOLIMATA sellest, et me talle selgeks tegime, et see ei ole hea mõte. Haha.

Mina, Christin ja Eva igal juhul läksime siis iHopi sööma, kus oli nii palju rahvast, et me pidime lauda ootama. Kell kolm öösel. HELLO PEOPLE??? Minge koju magama palun. Meie teenindaja oli meie vanuses kutt, kes oli super naljakas ja tegi meile huumorit terve aja, kui me seal olime. Me muidugi tegime ka huumorit, nalja sai kuhjaga. Õnneks süüa sai ka.

Lõpuks kui ma koju jõudsin, oli kell pool viis hommikul. Ainus, millest ma mõelda suutsin, oli mu voodi. Sinna ma ka vajusin ja enne poolt ühte ei ärganud.

Käisin korraks allkorrusel, hostvanemad küsisid, et kuidas pidu oli. Ütlesin, et vaata näkku ja ütle, kuidas oli. Hostisa tegi pakkumise, et päris hea, aga palju ei mäleta. Jepp, päris lähedale. Ülejäänud päeva veetsin voodis, teki all, oma veepudeliga ja Killuga skypedes. Sai palju nalja jälle ning olemine läks ka rõõmsamaks. Emaga sai ka üpris koomiline vestlus mööda saadetud.

Poole kuueks kobistasin ennast kinno, käisime Zuriga vaatamas filmi “Grown-ups 2.” Peaosas Adam Sandler, mis juba annab 50% huumorist filmile ära. Film ise oli super mõnus, selline lihtne huumor ning armas sisu. Lõpp oli täitsa siuke silma märjaks kiskuja. Twilighti see tüüp oli ka seal.. Taylor Hunter? Vist kirjutatakse nii. Kuna ma Twilighti pole ühtegi näinud ja fänn ei ole, siis ma vaatasin teda suu lahti, täitsa armas kutt ju. Kuigi väga imelikus rollis selles filmis.

Pärast filmi sõitsin basseini äärde, kus mu ülejäänud pere oli. Ma tükk aega mõtlesin enne ise ka ujuma minna, aga no ei olnud täna seda tervist. Aitasin siis perel asjad-lapsed autosse saada, tulime koju, ma vannitasin kaksikud ära (armastan seda tegevust lihtsalt, nad on nii nunnud vannifännid), söötsin kõhud täis, tegime mu järgmise nädala graafiku ning adios amigos, unemaa ootab mind.

PS! Plaanin varsti küsimusteblogi teha, veidi on neid veel puudu, seega kellel miski hinge peal – tuld ! Võite kirjutada kommentaaridesse või saata meilile: minagerli@gmail.com