Nädalalõpp ja NBA

Alustuseks pilt meie tuurigrupist, mille võlgu jäin mõni blogi tagasi.

Vasakult siis India poiss (nime ei tea), Benny (no lemmik ju), mina, emps, Egert, veel üks India poiss ja Hiina tädike (tudupükstega, haahaa).

Neljapäevane tänupühade päev jätkus pärast õhtusööki kõigepealt Jüriga Skypemisega ning siis X-factori vaatamisega, kus kahjuks läks Cincinnati poiss, kellele ma pöialt hoidsin, koju, see tegi kohe nukraks. Pärast saadet mõtlesime, et oleme vaprad ja lähme Black Friday shopingule. Need, kes sellest päevast midagi kuulnud on, teavad, et see on hullumaja. Et see NII NII hullumaja on, teavad ainult need, kes on sel ajal USAs olnud.

Jüriga skaipimine. Ema üritas Brutust pildistada tegelikult, haahaa

Poed tehti lahti 9 ajal, mõned lisandusid kell 10, mõned tehti alles keskööl lahti. Parkimiskohta otsisime nagu nõela heinakuhjast, täiesti lootusetu. Parkla sama suur kui meil Ülemistes, aga kohti 0. Kohti lausa miinustes, sest isegi keelavad jooned olid täis pargitud. Meil olid mõned asjad, mis olid jäetud selleks õhtuks, näiteks minu Guessi jope. Esimene kord kui seda poes nägin, maksis see 69,99$, ma ei ostnud, ootasin. Nii käisin seda iga nädal korra vaatamas. Lõpuks jõudsin ära oodata 30% allahindluse, aga ikka ei ostnud, hoidsin pöidlad pihus ja ootasin Black Fridayd. Ja kui siis läksin poodi ja nägin oma jopel 50% allahindluse silti, pidin õnnest lolliks minema. Niisiis saingi omale Guessi jope 36 dollariga. Jee! Ameerika ruulib.

Mõned asjad kaubanduskeskusest haarasime veel, ühele ja teisele ning siis sõitsime Targetisse, ema-Egert hankisid koju kraami ning tahtsime valgeid Oreosid veel osta, aga “special edition” tähendas seda, et need olid juba otsas. Hakka või nutma. Ja pärast toidupoe ringi sõitsime koju ära, kell oli kesköö ringis.

Reede hommikul ärkasime meie Egertiga 10 ajal, ema hull oli juba jälle jumal teab mis kell üleval. Lebotasime veidi ja pakkisime siis mõned riided kaasa ja hakkasime Indianapolise poole sõitma. Kuna mulle sõitmine väga meeldib ja Ameerika teed mul jube kodused on, sõitsin mina. Läksime esialgu hotelli, registreerisime ära, panime asjad sisse ning sõitsime siis Apple’i poodi, kust tahtsime iPhone’i osta. Apple’i poe omad on aga nii võllid, et nemad Black Fridayl allahindlust ei teegi, niisiis tuleb Egertil hoopis teist ideed kasutada. Ega sellepärast iPhone ostmata jää.

Kuna ilm oli kohutavalt külm, suur tuul ja vaevalt mõni kraad üle nulli, ei tahtnud me õues üldse olla ja nii sõitsime autoga Friday’sse sööma, sest see oli üks kohtadest, mida neile näidata tahtsin. Emale see meeldis, atmosfäär ja Egertile meeldis muidugi re-fill. See ei üllata enam kedagi.

Osariikide vahetus

Friday’s ja meie söögid (ema üritas kuidagi tervislikumat joont ajada)

Kui kõhud täis olid, läksime hotelli tagasi ja kuna minu pea otsast ära tahtis lennata, tegin lõunauinaku. Tund aega magamist ja läksime kesklinna oma korvpalli halli otsima. Meie GPS Jüri oli väga tubli, tõi ilusti kohale, saime korralikult ummikus istuda ja veel korralikuma summa parkla peale maksta, aga õnneks kohale jõudsime, auto ära parkisime ja halli üles leidsime. Väga kift. Parkimismajas saime illusiooni triki ka, kuidas korrused olid üksteise vahele niimoodi ehitatud, et enda meelest olime õigel korrusel, aga tegelikult olime korrus all pool. Ulmeline!

Halli nimi oli “Bankers Life Fieldhouse,” mis minule näiteks tegi väga nalja. Pankurite elu põllumajas, haahaa. Ukse peal oli turvakontroll, kiibistati läbi, katsuti, vaadati jope alla (varrukad läbi, lukud kästi lahti teha) ning isegi pükste sääred katsuti läbi, et ei oleks mingeid relvasid või sööki kaasas. Saal oli mega ! Suur ja põnev ja no NBA korvpall on ikka midagi muud kui meie Saku Suurhallis vaadatav mäng. Melu mängu ümber oli väga lahe, mäng ise oli lahe, mis sest, et meie meeskond lõpuks kaotas (olgugi, et 17-punktiga vahepeal juhtisid) ja rahvas oli ka vinge. Mina igal juhul jäin väga rahule ja valisin juba järgmisegi mängu välja, mida vaatama minna.

Indiana Pacers vs San Antonio Spurs

Kui keegi teab, kes see laulja on, siis andke teada. Mu uus armastus, haahaa.

Mu lemmik tantsutüdruk

Parker pani külma kõhuga 32 punkti

Lõppskoor

Kurvad fännid, haahaa

Mäng lõppes pärast kella kümmet, siis läksime autole järgi, mina tegin ülbet ameeriklaste sõitu ja olimegi ummikust väljas ja kodupoole teel. Hotellis veel jutustasime natukene ja läksimegi magama ära. Hommikul oli ema vapralt üleval, meie Egertiga ei tahtnud hommikusöögist ega ärkamisest midagi kuulda. Lõpuks ikka ajasime end püsti ja läksime sööma, kuid esimene küsimus, et kus sink-juust on, oli meil küll. Pakuti krõbinaid, sai ise vahvleid teha, miniburgerid, keedumuna, bagel cream-cheesega. No ainult ameerika kraam.

Kõhu vähemalt täis sai. Läksime tuppa tagasi, mina jäin uuesti magama, teised möllasid niisama. Kella 11 ajal visati hotellist välja, siis sõitsime koju tagasi, mina jälle rõõmsalt roolis. Hommikust õhtuni võiks sõita, sündinud autojuhiks. Kui Ohiosse tagasi jõudsime, käisime Burlingtonis shoppamas (sest see oli veel üks koht, mis kindlasti tuli läbi käia) ning siis sõitsime korraks koju, lasime Brutuse välja ja panime kotid ära. Pere mul kodus ei olnud, need reisisid ka ringi nädalavahetusel.

Järgmiseks läksime sööma, McDonaldsisse, sest Egerti arvates polnud me ammu käinud ja see sobis meie edasiste plaanidega ka. Söönud kõhud täis, läksime OrangeLeafi, mis on külmutatud jogurti restoran ning kuigi esialgu Egert jogurti sõna peale eriti vaimustuses ei olnud, oli ta lõpuks sellest kohast ülisillas ja küsis, miks ma neid sinna esimesel päeval ei viinud. Ma oleks pidanud kohe ütlema, et see on pehme jäätis. Haahaa. Niisiis, sellega sai viimane linnuke kirja kohtades, kuhu ema ja Egerti viia tahtsin.

Egert oma on muidugi see kummikommidega, ema oma on ees mustikatega ja minu oma taga kookoshelvestega

ja õnnelikud lapsed ka

Ehk siis kui kõhud päris päris täis olid, läksime veel viimast korda Premium Outletsi, sest kaks asja jäid veel ostmata, kuna poed olid kinni. Ja uskuge või mitte, parkla oli endiselt puupüsti täis. Lollakad. Alustavad neljapäeva öösel ja shoppavad pühapäevani välja. Õnneks saime meie oma asjad ja läksime siis parklasse tagasi. Auto juurde. Ainus mure oli see, et mida polnud, oli auto. Vaatasime ringi, no ei ole. Täitsa minu sündroom juba. Õnneks on ameerika autodel see nupp, millega auto karjuma hakkab ja tulesid vilgutama, et üles leiaks ja nii leidsime oma karjuva Fordi ka keset parklat üles. Ilma selleta ilmselt otsiks praeguseni, olime päris vales suunas. Haaha. Blondiinid.

Kella poole seitsme ajal siis koju tagasi, vaatasime ära kaks filmi “Üksinda kodus” ning tegime sooja jooki ja rääkisime niisama juttu. Mõnus tsill ja lebo, kõik on nii väsinud. Tore puhkus küll, haha.