Nädala algus

Niisiis, kui kõik on minu aprillinalja šokist üle saanud, siis võin vahepeal uue sissekande teha, hehe. Tuleb tunnistada, et uskumatult paljud jäid uskuma, ma ei tea, kas ma olen tõesti nii tuisupea mulje jätnud, keda üldse ei koti, kus peres ta elab või millest see segadus tuli.. Aga naljakas oli küll. Mul vähemalt.

AHJAA, siia vahele panen veel ükskord AITÄH ADAM, kelle arvuti ma lootusetult ära olen okupeerinud.

Pühapäeval, kui olin blogi kirjutamise lõpetanud ja tõdenud, et ilm on halb, tuli päike välja. Täielik Murphy seadus. Mõtlesime tükk aega, mis teeme ja otsustasime siis sööma minna, aga kohta, kus pole enne käinud. Mina niimoodi ikka ei julgenud ja läksime siis kohta, kus Joanna polnud enne käinud. Valisime Dave&Busters nimelise koha, kus ma korra Hamediga olin käinud ning unustanud täiesti asjaolu, et tegemist oli riigipühaga, hoidsime lihtsalt sõrmi ristis, et see lahti oleks. Enamik kohti muide olid kinni tol päeval. Meie õnneks oli see lahti. Meil oli superarmas teenindaja, kes lõpuks julguse kokku võttis ja küsis, kus me pärit oleme ja kui Joanna ütles, et Rootsist, siis kutt ütles, et damn, ma arvasin, et Soomest. Arvestades, et Joanna Rootsist ja mina Eestist, siis Soome ongi ju kuldne kesktee. Haha.

Tellisime mingi snäki, kahe peale, burgerid-friikad-kanatiivad. Ma suutsin ära süüa pool burgerit, mõned friikad ja ühe kanatiiva (sest see oli megamegamegavürtsine) ning siis salati ja no mul oli kõht nii täis, et kuku pikali. Julm lausa.

Pärast söömist, kui kõhud juba olid täis, võtsime suuna ee.. Issand, ma ei teagi, kus me läksime. Cincinnatisse äkki. Kuskile sinnakanti igal juhul. Läksime bowlingusse, seal kohtusime Hamediga ning pidasime väikse turniiri maha. Joanna võitis meid pika puuga. Tubli tüdruk! Mängisime mõne mängu, siis otsustasime UDF’i jäätist sööma minna. Seal oli üks mustanahaline teenindaja, kes oli noo nii beibe, et appi appi ja me kõik kolm vaatasime teda ja mõtlesime sama asja, et ju ta gei on. Nii naljakas, et me ei teadnud, mida teised mõtlevad, aga kõik mõtlesid sama asja. Mina sain oma Shamrocki shake’i, mis oli rohkem piparmündijäätis šokolaaditükkidega, lihtsalt tiba pehmemaks tehtud kui tavaliselt. Siiski väga hea oli. Ajasime siis juttu, no nii palju nalja sai, naersin pisarad silmas, Joanna ja Hamed on lihtsalt priceless kooslus, kui nad nalja tegema hakkavad. Mis sest, et 75% naljadest minu pihta käisid, hehe. Pidi ju inimese tugevaim omadus see iseenda üle naermine olema.

Lõpuks oli kell juba päris palju ja kuna mina pidin esmaspäeval kell 7 tööd alustama, sõitsime koju. Kodus läks Joanna kohe magama, mina vaatasin veel “Su nägu kõlab tuttavalt” saate ära, mis lõppes pärast keskööd ja muidugi hommikul oli siis uni nii silmas, et oeh jah. Graemel oli mingi viiu viiu viiu päev, talle ei meeldinud reaalselt mitte miski. Kui Eviet kooli viima hakkasime, ärkas Joanna ka üles ning siis viisimegi Evie kooli ja käisime siis Lebanonis paari Joanna asja ajamas ning lõpuks lõime aega surnuks Subways, mis on mu lemmik Graeme äraostmise koht. Need küpsised ruulivad! Hiljem Evie kätte saadud, lõuna söödud, lõunauinak magatud, saigi enam-vähem minu tööpäev läbi. Üritasin Adamile aprillinalja teha, aga ta ei jäänud uskuma. Saatis mulle vastu, et teab küll, mis kuupäev on. Ma siis vastasin, et ta pole üldse lahe.

Me veel Joannaga sõime ning siis sättisime ennast West Chesterisse, kus oleks pidanud olema mu arvutigarantii, aga üles me seda ei leidnud ja nüüd selgus, et meil oli vale aadress. Homme lähen uuele otsingule, kas seekord leian. Nutune seis mul selle arvutiga, pole mingit tahtmist isegi enam telefoniga pilte teha, et ah nagu nii arvutisse panna ei saa. Videosid teha ei saa, Simsi mängida ei saa.. Taipohh nad seda mul korda ei tee. Siis kasutan seda Killu õpetatud trikki, et viskan ennast põrandale pikali ja röögin nii kaua kuni saan, mida tahan. HAHA!

Kella kuue ajal saime Elleniga Steak&Shake’s kokku, nii-öelda Joanna viimane õhtu Ohios ja hüvastijätu õhtusöök. See möödus jälle väga lõbusalt, nii palju nalja sai (ja kui mõtlema hakkan, siis jälle minu üle, haha) ja see jäätisekokteil seal on ikka parim. Pilte unustasin totaalselt teha, aga enne söömaminekut ootasime autos Ellenit ja siis tegime pilte.

Kui Joanna ja Ellen hüvasti jätsid, olid minul juba silmad märjad ja lõpuks käratasingi neile, et aitab küll, iga roju oma koju. Tundsin, kuidas ma muutun iga minutiga järjest kurvemaks, mida lähemale aeg jõuab. Koju jõudes pakkis Joanna oma kohvreid ning mina tutvusin Eurovisiooni lauludega ja nagu me kokku leppisime, siis kell 10 oli öörahu. Ise ka ei uskunud, et see töötab, aga töötas. Võõras arvutis ei taha kuidagi üldse nii palju aega veeta kui enda omas. Ahjaa, mu vannitoas oli mulle ka väike aprillinali, kui kapiukse lahti tegin, kukkus ülespoodud mõmmi välja. Täiesti soodad naljad meil siin majas, haha.

Täna hommikul siis oli äratus kella kaheksa ajal, maja oli NII KÜLM. Mul telefonis on Tallinna ja Middletowni ilmateated kõrvuti, täna nägin esimest korda, et Tallinnas oli 0 ja meil oli -5. 7 tundi ajavahet ka, aga no siiski esimest korda nägin, et meil külmem. Huhh.. Hommikul pakkisime veel kohvreid ringi, sest suur kohver oli ülekaalus, aga väikest ei kaaluta. Seega kõik rasked asjad väiksesse. Tuli meelde see aeg, kui Reelika minu kohvritest üritas normaalseid kohvreid teha, vaakumkottidega möllas nagu tõeline proff. Kusjuures, mul praegu meenus, et üks Reelika vaakumkottidest ongi minu käes ju. Kas Sa tagasi ei taha seda, haha?

Kella üheksast siis startisime Daytoni poole, olime täpselt graafikus, ilm oli ilus. Alguses tundus, et ma olen vist liiga väsinud, et ma üldse jaksaks kurb olla, aga kui lennujaamas olime ja ma lõpuks oma kingituse talle üle andsin, siis ütlesin ruttu tsau ja panin plehku. Viimasel hetkel, sest järgmisel hetkel olid põsed ikka täitsa märjad. Kingitusest ilmselt näete pilte hiljem, sest ma ise ei saanud teha, kuna Joanna oli siin, aga äkki ta teeb. Kodutee oligi täitsa nukker, kuidagi nii tühi tunne oli lihtsalt sees. Nii kahju, et inimene saab nii lähedaseks ja siis järgmisel hetkel on ta kadunud. Mis sest, et meil plaanid tulevikuks on, mis sest, et me ilmselt juba peatselt näeme uuesti.. Mkm, mitte miski ei lohuta selles olukorras.

Kodus sain korraks hinge tõmmata ja siis alustasin tööd, laste lõunauinaku ajal koristasin oma toa ära ja ülejäänud maja ka veidi ning kui nad üles ärkasid, oli meil õhtusöök koos ja rääkisime Eviega väga armsalt juttu. Evie uuris täna, kas ma lähen ära? Küsisin, et ei, miks ma peaks ära minema? Ja siis Evie küsis, kas ta võib au-pairi päris päriseks endale jätta? Ma hakkasin naerma, ütlesin, et no küsi emme-issi käest, äkki kuidagi saab.

Ja siis Evie mängis mu telefoniga ja küsis taustapilti (minu ja Hamedi pilt) nähes, et kes too kutt on.

Evie: He looks different. (-Ta näeb teistsugune välja).
Gerli: Different from what? (-Teistsugune millest?)
Evie: Different from boyfriend who didn’t like you anymore. (-Teistsugune sellest boyfriendist, kellele Sa enam ei meeldinud).
Gerli: Well because he was black person and he is white. (-No sest tema oli mustanahaline, aga tema on valge.)
Evie: Yeah. (-Ja.)
Gerli: But you have to be nice with everyone. It doesn’t matter is person with black or white skin, everybody have to be friendly. (-Aga Sina pead olema kena kõigi vastu. Sellel pole vahet, kas inimesel on must või valge nahk, kõik peavad sõbralikud olema.)
Evie: Yes! Like a black and white dog, in this movie what your mom sent to us. (-Ja! Nagu must ja valge koer, selles filmis, mis Su ema meile saatis).

Evie: But do you know, why I am friendly with everybody? (-Aga kas Sa tead, miks ma olen kõigiga sõbralik?)
Gerli: Because you are nice girl? (-Sest Sa oled armas tüdruk?)
Evie: No.. because I am not black or white. (-Ei.Sest ma pole ei must ega valge)
Gerli: Okay, what you are then? (-Okei, mis Sa siis oled?)
Evie: My skincolor is peach! (-Mu nahavärv on virsik.)

Oh, ta ütlemised on pärlid. Me rääkisime veel minu sünnipäevast, ta küsis, kas pidu tuleb ja kus tuleb ja uuris, kas ta võib ka peol olla. Ütlesin siis, et ma pole veel emme-issiga rääkinud, et ma pean küsima ja siis Evie ütles nii muuseas, et ah küll nad lubavad, issile meeldib pidutseda. Haha. Kusjuures, seoses selle lausega, et Hamed näeb teistsugune välja, kui see boyfriend, kellele ma enam ei meeldi, Evie tuli ükskord minu tuppa juttu rääkima ja küsis, miks ma enam Keithiga üldse kokku ei saa. Ja ma üritasin ennast küll välja vingerdada, et noh me ei saa enam nii hästi läbi ja nii edasi ja tüdruk ikka uuris edasi, et mis juhtus ja miks me ei saa läbi ja lõpuks, kui see hakkas mulle juba endale haiget tegema, ütlesin lihtsalt, et ma ei meeldi talle enam. Ja nüüd ongi talle nii meelde jäänud. Nime ta ei mäleta, ta mäletab, et see oli see boyfriend, kellele ma ei meeldi.

Õhtul kui Adam koju tuli, oli meil väike vestlus, paar asja oli vaja läbi arutada ning uue töögraafiku sain ka. Lust ja lillepidu. Ja nii armsalt oli mu sünnipäeva kuupäeva peale kirjutatud “Happy birthday Gerli.” Ohh ma ei jõua ära oodata. Mulle nii meeldivad sünnipäevad.

Kuna ma olin siis sellises natuke mossis meeleolus selle hommiku pärast, tahtsin kinno minna, täna oli 5$ päev ka ehk kõik piletid maksid 5 dollarit. Alguses pidime Hamediga minema, aga tal läks tervis kehvaks ja siis Joanna oli Bostonis, Zuri on Chicagos, Lidial oli vaja kodus olla, Ellen töötas, Janina ignoreeris.. jaaa niii edasi. Aga mina olin valmis välja minema ja nii mind ei kottinudki, läksingi üksinda. Oma kvaliteetaega veetma, tähistasin oma seitsmenda kuu täitumist Ohios.

Filmiks “Temptation,” mis jällegi midagi väga väga head, minu arvates. Ma ei tahaks sisu üldse ära rääkida, aga point oli siis juba lapsepõlves armunud mehes-naises, kes olid 6 aastat abielus olnud, kusjuures kõik oli korras, aga eks ole ju nii, et kui kõik on liiga korras, hakkab igav. Ja nii ilmuski naise ellu teine mees, kes täitis selle põnevuse vajaduse ja nii edasi. Lõpp oli minu jaoks VÄGA üllatav, ma poleks osanud midagi sellist üldse oodata, ja pisaraid oli palju, ma vist nuuksusin pool filmist. Kui välja läksin kinost, nuuksusin ka, kuidagi nii hinge läks see asi seal. Kodus ka veel nuuksusin. Haha. Aga siis juba läks see nuuksumine muudeks põhjusteks üle ja siis ma muudkui nuuksusingi. Täitsa tropp.

Igal juhul siis siia veel pildid, mida teksti vahele ei õnnestunud panna. Sain eile vanaemalt paki, kommide ja mesikäpa šokolaadiga, ahhh see ju mu lemmik šoks Eestist ja kaardi ja kirja ja Raffaellod ka. Kusjuures emaga arutasime, et ei tea, kust need pärit on, ma arvasin, et Saksamaa, ema arvas, et Itaalia. Karbi pealt lugesin, et Poola. What? Teadsite või? Ja suur-suur-suur aitäh vanaemale, minu peale mõtlemast, nii hea tunne on pakke ootamatult saada. Niisama on ka hea, näiteks empsiga me alati ennustame, kaua pakk tuleb. See on ka lõbus. Nii armsad inimesed mul seal kodus ikka.

Raffaellod olid veidi muljuda saanud, aga ega kuju maitset riku. AITÄH VANAEMA !

Zuriga, Indianapolises

Mu aprillikuu kalender, hehee

Mina, Ellen, Zuri Indianapolises

Ahjaa, lõpetuseks seoses Evie pärlitega, üks päev küsis Evie mu käest, kas ma mäletan, kuidas me käisime pizzabaaris ja siis issi tõi talle ja Graemele McDonaldsist friikartuleid ja kananaggitsaid? Ütlesin, et no, kui Sa nüüd meenutad, siis mäletan küll. See oli minu esimene päev nende peres.. Lihtsalt nii soojaks tegi südames, et ta sellist asja mäletab.