Aeg läheb siin ikka meeletult kiiresti. Järjekordne nädal jälle läbi saanud ja aeg siis veel viimased sündmused kokku võtta. Eilne päev mööduski terve aja voodis olles. Kui üles ärkasin, käisin all korraks, et midagi süüa, aga mitte millegi isu ei olnud. Sõin oma paar vaarikat ära ning mõned krõbinad ka ja kobisin voodisse tagasi. Kella üheksa ajal õhtul läks uuesti kõht tühjaks, aga siis tundus juba imelik alla minna sööma ja nii ma siis olin ikka edasi omas voodis. Kesköö paiku tuli Ian mu maja juurde, tahtis oma eelmise õhtu käitumise pärast vabandada (mainisin, et kõik mehed olid parajad sitapead) ning käisime korraks jäätisekokteili joomas. See vestlus eriti kuskile ei viinud ja ma arvan jätkuvalt, et ta on sitapea. Haha, küll on ikka tore.
Hommikul magasin äratuskellani, siis sättisin end valmis ning läksin Kenwoodi (mis on siit umbes 25 minutit sõitu) ning kohtusin seal Madelene, Anna ja Niklasega. Anna on ka rootslane ja Niklas oli tema poiss-sõber, kes tal Rootsist külas oli. Parajalt rootsipärane seltskond. Ootasime mingi pool tundi veel Zuri ja Kareni järel kuni need kohale jõudsid ja läksime siis Fridaysse sööma. Mina olin juba tükk aega pasta järele isutanud, seega oli kindel plaan seda süüa. Kuna portsud on tõeliselt suured, otsustasin võtta “pick 2-pay 10$” pakkumise, sest olin enamgi veendunud, et seal peab see pasta portsjon väiksem olema (sest pasta üksinda maksis 13$). Ja eelroaks võtsin BBQ kana mingisuguse flatbreadi. Ma ei teagi, mis see on, nagu sai, aga siuke natuke krõmpsuv. Muidugi, kui toit lauda toodi, selgus, et mitte mingit vahet ei ole, pastaportsjon oli Anna omaga sama suur ja tema võttis ainult pasta. Minul tekkis aga küsimus hinna poole pealt, et Anna maksis oma pasta eest üksinda 13$ ja mina sain lisaks veel eelroa ja maksin 10? Loogika?
Pärast soolaseid toite otsustasime juustukooke tellida ja kuigi ma pool oma soolast juba kaasa olin pakkinud, on ju mu maos alati ruumi magusale. Hahaa! Tellisime siiski Kareniga kahe peale, terve ära söömisele ma ei julgenud panustada. Tegemist oli vanilje koogiga ja tuleb tunnistada, et see täitsa maitses mulle. Need Cheesecake Factory koogid mulle siiani väga head muljet jätta ei ole suutnud. Kui olime söönud-maksnud, läksime õue ja tegime veel viimase pildi koos Madelenega, mina kohtun temaga korra veel, seega ei pidanud eriti õnnetuks muutuma.
Minu eelroog
Karen
Minu pasta, näeb välja nagu jäätis minu meelest
Zuri
Juustukook
Karen-Zuri-mina-Madelene-Anna-Niklas
Zuri-Karen-Madelene-Anna-mina. Päike paistis hullult silma teistele, sellepärast siuksed näod.
Lõpetasime Friday’s umbes kella kolme ajal, siis sättisime Zuri ja Kareniga end Masonisse bowlingusse. Hiljem selgus, et see jumala mu kodu ligidal. Peab veel minema. See oli üsna suur, 18 rajaga ning maksis ka päris lahedalt. Kõigepealt eraldi kingad 2,95$ ja siis 3,95$ mäng. Aga mitte, et mäng rajal maksab nii palju, vaid mäng iga ühe jaoks. Me mängisime kaks mängu umbes tunniga. See teeb sisuliselt tunni hinnaks 24$. VÄGA normaalne.
Mängida oli päris tore. Esimene mäng läks üpris aia taha, kuulid olid valed ja rada oli viltu ja nii edasi. Teine mäng oli mul juba rohkem enda moodi, aga ikkagi lõpp läks käest ära. Ise arvan, et peaasi, et lõbus oli ja seda ta oli.
14 rada paistab pildilt, 4 jäi veel peitu
No ikka roosa kuuliga ju
Esimese mängu algus, no väga kõva
Esimese mängu lõpp
Teise mängu lõpp, Zuril oli mõlemas mängus sama skoor, ma ikka teises tegin 2x esimese mängu skoori, haha
Ja meie kõik koos.
Pärast bowlingut läksin siis koju, rääkisime Adamiga veidi juttu, kuna Amee ei ole kodus sel nädalal, arutasime natuke töögraafikut ja mu nädalavahetuse seiklusi ning niisama juttu ka. Tegelesin pisut lastega, Evie oli natuke tusane kuna ta oli just ärganud, aga muidu oli väga tore.
Lõpuks siis maandusin oma tuppa, selline mõnes mõttes hea, mõnes mõttes halb tunne on sees, iseenesest oli ju jälle supertore nädalavahetus, aga ikka on mõni asi nüüd hinges, mis rahulikult olla ei lase. Ja ainult kuus päeva veel mu lennuni, jee-jee!
Täna Ameerikas oldud 1 kuu, 1 nädal ja 1 päev. See aeg läheb siin lennates, nüüd ma saan ka aru, millest kõik vahetusõpilased ja au-pairid räägivad. On esmaspäev ja silmapilgu pärast on juba reede. Mu kaks nädalavahetuse päeva mööduvad reaalselt aeglasemalt, kui 5 tööpäeva. Eile siis oli see super kurikuulus 13,5 tunnine tööpäev. Hommikul ärkasin…
Esmaspäevane tööpäev algas hommikul kell kaheksa ja tõotas tulla üks igavesti ilus ja tore päev. Nagu tavaliselt, oli meil Evie koolipäev, meil Graemega veidi lebom hommikupoolik ning hiljem Evie peale, lõunasöök ja lõunauinak. Kuna ma jube hõivatud kogu aeg olen, pani Kelly juba varakult aja kirja, et minuga skypeda saaks, päris naljakas. Varsti vajan sekretäri…
Tänane päev kippus kohe hommikust saadik ilus, lõbus ja kaunis tulevat. Esiteks aknast välja vaadates leidsin ma lume. Ja saju. Ja tormi. Kõik korraga. Ma reaalselt tundsin, et ma vist võtsin Eestimaa talve endaga siia kaasa. Neil pole viimase 15 aasta jooksul ka nii palju lund olnud kui sel aastal. Noh, et ma ikka koduselt…
Minu eilne vaikimine oli sellepärast, et meie peres on lein. Amee kullakallis vanaema Alice lahkus meie seast ja taevas sai ühe ingli juurde. Those we love don’t go away, they walk beside us every day. Unseen, unheard, but always near; still loved, still missed and very dear. Kurva sündmuse tõttu läksid hommikul Evie ja Amee kodust…
Tänane öö möödus väga rahulikult, õhtul panin silmad kinni ja ärkasin hommikul äratuskella peale. Ammu pole nii hea olnud, unenägude vaba ja sügav. Ülimõnus. Ahjaa, ma unustasin eile lisada oma õnnesoovid Kristile, Timole ja Matildale uue pereliikme puhul. Nii armas uudis minu meelest. Nii, et – palju õnne ja edu uue olukorraga. Tööpäev oli päris…
Laupäeva hommikul ärkasin üles kell 9. Punktid neile, kes arvasid, et süüdi oli helisev telefon. Varsti ma peidan selle telefoni oma voodi alla ära või tõstan lihtsalt toast välja. Peab vist arutama siin seda asja, kas see on minu toas ikka vajalik. Niisiis vegeteerisin oma uimases olekus terve hommikupooliku, ja kell 12 viskas üle, et…