Mitte just kõige tavalisem teisipäev
Minu tänane hommik algas ilusti, olin hästi maganud, akna vahelt piilus päike ning kiire samm rõdule kinnitas, et temperatuuri jagub ja saan rahulikult tööle jalutada. Kell oli 8.30. Siis ma veel ei teadnud.. Tegin oma hommikused toimetused järjest ära ja nägin küll, et mu telefon vilgub ja vibreerib kuidagi tihedalt laua peal, aga kuna kuulun nii mõndagi grupivestlusesse, arvasin, et ju nad seal hoos ja pärast loen järgi. Kuniks tuli pikk vibratsioon, mis tähendab tekstsõnumit. Mulle saadavad tekstsõnumeid ainult mu hostvanemad siin. Ja ma ei tea miks, aga mul oli kahtlane värin sees, avasin telefoni, sõnum oli, et lennujaamas on pommid ja kas ma saan ruttu tööle tulla. Kell oli 9.03.
Ja ma panin elukiiresti riided selga, jooksin tänavale, kohe tuli buss, jooksin selle peale, sõitsin 5min, jooksin oma töökohta ja alles siis sain nii-öelda hinge tõmmata, et uudised läbi lugeda. Ja kõik need kirjad ja sõnumid, mis minuni sel hetkel jõudnud olid. Mu hinge läbis külm tunne ja hetkega muutus mu hommikul olnud imeline emotsioon kaoseks. Meil olid telefonid uudistega lahti, telekas jooksid uudised, telefonid helisesid, õues kostusid kiirabid ja politseid võidu ja alles siis hakkasid uudised tulema.
8.00 Brüsseli lennujaama väljuvate lendude saalis on kuulda tulistamist. Lendudele registreerimise leti juures on kuulda plahvatust, inimesed hakkavad ära jooksma. Hetk hiljem toimub teine plahvatus. Algab päästeoperatsioon ja massiline evakueerimine.
8.20 Raudteetransport lennujaama peatakse ja sinna viivad teed suletakse.
8.40 Lennujaam kinnitab plahvatusi ja kutsub inimesi üles piirkonnast eemale hoidma.
9.10 Teatatakse plahvatusest Maalbeeki metroojaamas Euroopa Komisjoni peakorteri lähedal.
9.27 Brüsseli metroosüsteem suletakse.
10.00 Kogu Brüsseli ühistransport jäetakse seisma. Belgia kriisikeskus palub kõigil jääda sinna, kus nad on.
11.50 Belgia föderaalprokuratuur kinnitab, et kolm plahvatust – kaks lennujaamas ja üks Maalbeeki metroojaamas – olid terroriaktid. Vähemalt üks neist oli enesetapurünnak.
Ma ei pea vist mainimagi, et ma teinud terve päeva jooksul akentki lahti, ma ei julgenud isegi välja vaadata, kas autosid sõidab või kas tramme ja busse tõepoolest ei ole. Ma ainult lugesin ja vaatasin uudiseid ja katsusin samal ajal ka oma väikese tüdruku jaoks olemas olla, sest tema ju ei saanud aru. Ja järsku ma vaatasin teda ja mu silmad valgusid pisaraid täis, see väike süütu hing, mis maailmas ta peab kasvama…
Lennujaamas oli üks eestlane, kõrval check-ini lauas, kes pärast esimest plahvatust puges laua alla peitu ja pääses see-tõttu vigastuseta, ka õhkulennanud metroos oli eestlane, kes jumal tänatud oli viimases vagunis ja ronis sealt kaassõitjate abil välja. Aga ülejäänud? Need, kes olid peredega lennujaamas, valmis munadepühi veetma minema, need, kes sõitsid metrooga tööle, need, kes erinevalt paljudest, kes ilusa ilma tõttu otsustasid jala minna, läksid sinna pagana vagunisse, mille mingi pooletoobine lõhku lennutas. Need hinged, need elud, mis jäid elamata.
Kui mu hostema oli läbi mingi ime suutnud koju tagasi tulla, otsustasime õue jalutama minna, sest politsei poolt oli luba antud ja ilm oli nii ilus, et lausa kutsus. Ja me jalutasime. Käisime pargis, kuulasime laste kilkeid, nägime peresid koos mängimas. Päike sillerdas näos ja kõik oli nii ilus. Miski ei viidanud sellele, milline oli olnud meie kõigi päev. Lõpuks kella kuue ajal käisin poest läbi (mille uksel kontrolliti mu kotti) ja jalutasin koju, ligi kaks kilomeetrit lihtsalt jalutasin ja mu silmis olid pisarad, sest kogu see olukord ei jõua mulle kohale.
Mulle ei jõua kohale, kuidas saab üks inimene minna pommiga valitud kohta ja loota, et ta tapab nii palju ligimesi kui võimalik. Kuidas saab ta kõndida läbi lennujaama uste, vaadata neile inimestele otsa ja mõelda ja teada, et ma tapan teid kõiki kohe ära. Kus Su süda on? Kuidas Sa üldse said võimaluse eluks? Mis õigus on Sul võtta midagi, mille Jumal on loonud ja mis on mõeldud elamiseks? Mul on nii palju küsimusi ja nii suur ahastus, viha ja kurbus segamini. Mul on tõesti selline tunne, et ma tahaks ise minna ja need inimesed ära kägistada. Mis asi Sa oled, mis kuradi Allahist ja paradiisist Sa sonid? Miks Sa teed liiga.. no miks Sa pead..
Mu korteriomanik tuli täna Vietnamist tagasi. Ma teadsin, et ta tuleb täna ja et päeva esimeses pooles, ma palvetasin terve päeva, et ta poleks tulnud samal ajal, aga kuna mu korterikaaslane teda telefoniteel kätte ei saanud, aimas mu süda halba päev otsa. See tunne, kui ma koju jõudsin ja nägin ta toas tuld põlemas, ma lihtsalt pahvatasin nutma, sest ma olin niiiii muretsenud terve päeva tema pärast. Istusime elutoas ja rääkisime, ta rääkis, kuidas ta lennuk maandus 7.13, ta läks kohvrit võtma, lennujaam oli paksult rahvast täis ja ta oli isegi veidi pahane, sest tal oli vaja väga palju asju täna jõuda ära teha ning aeg aina kulus. 7.45 oli ta kohvri kätte saanud ja nad hakkasid jalutama terve grupiga välja ning ukse ees jätsid veel hüvasti ning 8.02 astus ta lennujaama ootesaali, et jalutada parklasse, kus ta auto oli. Jah, ta astus ise ruumi, kus kärgatasid pommid ja kus 14 inimest hingasid oma viimase hingetõmbe. Rääkimata nendest 92st, kes viga said. Õnneks taipas ta kiirelt tuldud teed tagasi minna ning pääses halvimast.
Aga lisaks lennujaamas hukkunutele kaotas oma elu täna 20 inimest metroos ning viga sai 106. Mul ei ole sõnu. Jah, kui atakk toimus Pariisis, olin ma kurb ja mõtlesin neile inimestele, lugesin uudiseid ja vaatasin pilte ja vandusin maapõhja põhjustajaid, aga täna.. see metroojaam on napilt paar kilomeetrit minust. See on siinsamas. Ja kuigi mul on heameel, et ühtegi eestlast ei saanud surma, hakkasin ma nutma juba ainuüksi pealkirja peale, et vigastute seas oli soomlasi, sest alles kaks päeva tagasi kirjutasin ma sellest, kuidas ma nimetan Brüsselit koduks, kuidas ma armun sellesse linna üha uuesti ja kuidas belglased ongi minu inimesed, sest me olemegi päevast päeva koos ja siis koitis mulle järsku, kui palju belglasi, kui palju minu oma inimesi sai surma.
Ja ma ausõna kardan. Ma ei karda surra ega suremist, sest nagu ma alles paar päeva tagasi kirjutasin, ma usun saatusesse. Aga ma kardan seda maailma. Kardan seda, milliseks see muutub, kardan seda, kui palju ISIS veel tahab ja suudab tõestada oma võimu ja kardan seda, et olukord Euroopas muutubki nende sõjapõgenike koduriikide sarnaseks, et ma ei saa enam ühelgi hommikul astuda hirmuta uksest välja. Ma kardan seda, et ma mitte ei pea oma lapsele rääkima sarnaselt oma vanavanematele (kes räägivad nõukogude ajast), kuidas meil kunagi oli nii ja naa, vaid tema ise peab seda maailma nägema. Ja mingi osa minu südamest kardab ka nende sõjapõgenike pärast, kes tõesti põgenevad sõja eest, kes tõesti otsivad kohta, kus neile liiga ei tehtaks ja keda ilmselt nüüd veelgi vähem Euroopasse lastakse. Kardan sellepärast, et nüüd ma tean, mis tunne neil on. Kui väga nad tahavad kohta, kus pommid ei plahvataks.
Mina tahan ka.
Ühest põgenikelaagris tehtud pilt.. ma vist ei pea ütlemagi, et see on südantlõhestav.
 |
Nii ilusti kirjutatud! Pea vastu.
Ma küll absoluutselt ei tea Sind, aga tahaks sind praegu nii väga kallistada! Ära muretse!!
Gerli! Mõtlesin sinupeale eile hommikul kohe! Googeldasin ja leidsin sinu bloggi. Hea kuulda, et sinuga kõik korras! Tõesti, õudne mis maailmas toimub 🙁 Ole tubli ja edu edadspidiseks! Kristel norrast!