Minu Mehhiko osa 3
Playa Del Carmenis ööbisime me kindlasti meie reisi kõige ägedamas kohas, sest meil oli katusekorter koos mullivanniga, otse rannas ja üks tänav eemal linna peatänavast. Meil oli kaks basseini veel lisaks oma mullivannile, päevitustoolid ja tegelikult, mis selle kõik eriti toredaks tegi, oli see, et lõpuks oli ka ilus ilm ja sai päevitada. Sinnamaani tundus, et lähme Floridasse tagasi veel valgemana kui saabusime.
Esimesel õhtul läksime natuke jalutama ja valisime söömiseks Itaalia restorani, sest jälle oli kõigil tacodest siiber. Okei, võib-olla meil Brigiga peamiselt, aga teised tulid me ideega kohe kaasa õnneks.
Siinkohal mainin, et üks, mida meie “ameeriklased” hullult hakkasime igatsema, oli tasuta vesi, mida Ameerika restoranides tuuakse kohe lauda, küsimata ja täidetakse klaase ka kogu aeg. Mehhikos tuli iga kord osta pudel ja need polnud mitte odavad, pigem ikka 8-10$ pudel. Kui ma aga praegu järele mõtlen, siis see probleem oli vist tõesti ainult meil, sest teiste janu kustutas pigem õlu ja margariitad. Ka mitte paha variant.
Õhtul proovisime ka ära mullivanni ja naljakal kombel see minul jäigi ainsaks korraks, kuidagi edaspidi sai rannas käidud ja ujutud ja basseinis ja ei tekkinud enam tahtmist ennast õhtul veel märjaks teha. Mullivann ise oli tore ja soe, aga sealt väljatulek ja korrus allapoole korterisse jooksmine oli uhhh kui külm.
Teise päeva hommikul ärkasime teadmisega, et tõenäoliselt on reisi kõige ilusam ilm, nii et otse randa. Tegelikult oli ka eelviimasel päeval täiega ilus ilm, nii et saime topelt päikest, aga esimesel päeval oli rõõm nii suur, kui kardinat eest äravõttes tõepoolest oli väljas helesinine taevas ja päike. Ma olin just nii rõõmus kui alloleval pildil näha on.
Rannas veetsime me mitu tundi, vesi oli super soe, päike paitas, paar jooki jõime ka ära ja nautsime lõpuks ometi puhkust. Kusjuures, suures osas rikkus minu puhkuse ära Forti lennujaamas saadud kõne kindlustusest, et mu auto läheb mahakandmisele. Ma eelmisel päeval veel helistasin neile ja küsisin, kas ma võin rahus minna puhkusele ja panna rendiauto parklasse seisma, et mind nädal aega ei ole ja kõik olid “Jaa jaa, otsuse tegemine võtab nädala kindlasti veel aega.” No ei võtnud. Ja nii ma siis pool reisi aega istusin telefoni otsas, tegin kõnesid, saatsin emaile, allkirjastasin lepinguid, millest ma arugi ei saanud ja pidin tegelema asjadega, millega ma elusees tegelenud ei olnud + kuklas oli kogu aeg teadmine, et nagu ma koju jõuan, on mul kaks päeva aega, et uus auto osta, sest rendiauto võetakse käest ära. Ei huvitanud kedagi, et ma kindlustusest raha selleks ajaks kättegi pole saanud, anna aga rendiauto tagasi. Pluss mul polnud aimugi, mis autot ma uueks tahaksin, ma ei olnud valmis selleks, et ma pean selliseid valikuid tegema hakkama. Jobud.
Igal juhul seal rannas ma lõpuks sain korraks hinge tõmmata ja kõik need argimured unustada.
Rannast läksime ära lootusega, et lähme proovime koobastesse saada. Tegemist oli Secret River nimelise ekskursiooniga, mida ma tahtsin mitmel korral kruiisilaeval juba teha, kui Mehhikos käisin, aga kunagi ei saanud, sest ma käisin alati kruiisil talvekuudel ja see ekskursioon oli liiga pikk ja päevavalguse tunde liiga vähe, seega jäin mitu korda pika ninaga. Nüüd aga asus meie korter 15 minuti kaugusel sellest ja nüüd tuli minna.
Minejate seltskond muutus mitu korda päevas, aga lõpuks oli meid vapraid jällegi kolm.
Rio Secreto koopad tekkisid siis, kui vesi imbus läbi maa, tõmmates endaga kaasa mineraale ja koopasse jõudes tilkusid need laest alla. Miljonite aastate jooksul sirutuvad sambad järk-järgult maapinna poole, kus moodustub teine sammas, mis ulatub laeni.
See on pooleldi üleujutatud lubjakivikoobaste süsteem. Süsteemis on 38 kilomeetrit koopaid, millest ligikaudu 10% kasutatakse ökoturismiks.
Nagu ka teiste piirkonna koobaste puhul, olid kohalikud maiad koopasüsteemist teadlikud ja kasutasid seda rituaalsetel eesmärkidel sadu aastaid tagasi. Koopasüsteemist on leitud mitmesuguseid maiade loodud esemeid, sealhulgas religioossed altarid, koopamaalingud ja klassikajärgsest ajast pärit anum.
2004.aastal avastas talunik koopa pärast iguaani tagaajamist kuni sissepääsuni. Rühm piirkonna speleolooge ja sukeldujaid külastas koopaid kaardistama, marsruute ja omavahelisi suhteid looma. Sel perioodil selgitati välja pinnamaa omanikud ja loodi nendega suhe tervikliku kaitseplaani koostamiseks. Koopa ametlik uurimine algas 2006. aasta detsembris ja lõppes 2007. aasta septembris ning koobas avati avalikkusele giidiga ekskursioonina 2008. aasta aprillis.
Aastas külastab koopaid üle sajatuhande turisti. Praegu on Río Secreto looduskaitseala.
Mul ei ole reaalselt mitte ühtegi pilti sealt, sest koopad on kottpimedad, telefoni kaasa võtta ei olnud mõtet ning nende tehtud pildid olid nii kohutavad, et me ei ostnud ühtegi. Vesi ei olnud küll nii külm, et oleks kohe värisema võtnud, aga me veetsime koopas üle tunni aja ja mõnel meist oli küll lõpuks nii külm, et näpud tõmbasid juba siniseks. Kalipsod küll anti selga ja jumal tänatud, et anti. Elamus oli äge ja ma küll kujutasin seda ette hoopis teistmoodi ja kuidagi soojemana, aga jäin väga rahule, et lõpuks sai tehtud ja ka selline koobaste külastamine on nüüd elus äraproovitud.
Pärast seda reisimist olime meie Brigiga muidugi täiesti läbi ja läksime magama. Teised läksid samal ajal linna peale laiama ja kuniks me magasime ja pesus käisime ja ennast valmis panime, olid nemad juba väga rõõmsas tujus.
No vaadake, kui nummid nad on
Restoran oli vahva, elavmuusika, joogid olid imemaitsvad ja söögid polnud ka üldse mitte halvad. Me ilmselt olime veel pisut unised teiste väga actionis oleku kõrval, aga tegelikult oli jälle üks väga mõnus õhtu. Mingi hetk väsisid nüüd siis vanemad ära ja meie olime ärkvel ehk nemad läksid ühes suunas ja meie teises, vaatasime kurikuulsal viiendal avenüül veel ringi. Käisime jäätisekohvikus ja üks restorani teenindaja hakkas minuga keset tänavat tantsima, väga lõbus.
Kuna me aga oleme kohutavalt vanad ja peole üldse ei viitsinud minna, olime keskööks juba kodus voodis tagasi.
Järgmisel päeval, olles eelneval õhtul veendunud, et tuleb veel üks ilusa ilma päev, ärkasime ja panime kohe randa minema jälle. Ja päike oli ja tuju tuli.
Seekord veetsime rannas ikka päris mitu mitu tundi, kõik ütlesid mulle korduvalt, et mu rinnaesine on tulipunane ja ma ikka kange, et vereni tuleb päevitada. Mingi hetk kolisime basseini äärde ringi, sest seal sai varjus olla ja meil oli kõht tühi, nii et proovisime ka oma hotelliresto ära ja ka baari.
Mingi hetk tuli meil jälle uni. Nii, et me läksime üles magama.
Õhtul, kui ärkasime, oli osa seltskonda juba linna peale läinud ja meie läksime siis järgi, restorani, kus nad olid. Ja kuna oli viimane õhtu, nägime rohkem vaeva oma riietuse ja olekuga. Kusjuures, see oranž kleit mu seljas oli põhjus, miks ma 9.jaanuaril üldse olin kus ma olin oma autoga ja see siis mahakandmisele sõideti, nii et ma nimetan seda oma kahekümnetuhande dollariliseks kleidiks.
Restoranis oli väga vahva, pooled toidud tehti valmis laua kõrval paraja showna ja kuna ma olin üsna mitte näljane, tellisin ma lasteprae, friikad ja nuggetid ja neid nuggeteid oli mingi 8 tükki seal. Milline laps sööb kaheksa nuggetit?
Kui kõhud täis, käisime veel viiendal avenüül ringi, ostmas viimaseid suveniire või vähemalt üritamas. Ma ei tea, kas ma pole varem sellist asja märganud või ei ole sellist asja olnud, aga Playa Del Carmenis absoluutselt kõik suveniiripoed müüsid täpselt samu asju. Täpselt samad magnetid, täpselt samad shotiklaasid, samad pluusid, käisime mingis viies erinevas poes, no täpselt sama kraam, mõttetu. Ja üldse kuidagi kõik asjad tundusid ka nii pudipadi, nii et seekord said kingitusi ainult mõned inimesed.
Ja samal ajal, kui meie pilte tegime, siis vaene Paul pidi kõiki kotte hoidma ja ta oli nii püüdlik:
Ja järgmisel päeval oligi meil aeg minna. Pakkisime hommikul asjad kokku, nautisime veel viimast korda empsi ja Merka tehtud hommikusööke, ajasime juttu ja oli aeg minna. Pärast meie lahkumist käisid teised veel linnas ja tegid vahvaid pilte, panen need siia veel vahele.
Aga meie reis seekord sai siis selline.
Playa Del Carmenist sõitsime tunnikese tagasi Cancuni, oma autorenti, kus transfeer meid juba ootas ja 15 minuti pärast olime lennujaamas. Sõime Panda Expressis kõhu nuudleid ja apelsinikana täis ning oligi aeg lennukisse vantsida. Kaks tundi hiljem maandusime Fort Lauderdales, saime kenasti piiri pealt sisse, leidsime autoparkla transfeeri üles, leidsime auto ka üles (esimese ringiga tegelikult ei leidnud, sest me kumbki ei mäletanud, miuke rendiauto välja nägi) ja sõitsime kaks tundi rõõmsalt koju tagasi. Oma tuba, oma luba, nii mõnus.
Suur aitäh reisiseltskonnale ja suur aitäh empsile, kes enamuses selle reisi ära korraldas, vahelduseks oli päris vahva nii, et ise sai suht umpalumpa olla.
Näiteks vaadake, kuidas raamatupidaja arvestab reisil, kes mille eest maksis ja kes kellele mida võlgu on. Me ei saanud lõpuni mitte muhvigi aru, olime kõigega nõus, kui kästi maksta, maksime, kui öeldi, et oleme võlgu, olime võlgu.
