Minu Mehhiko osa 2

Järgmisel hommikul hommikusöögilauas veel nautisime viimaseid omlette ja veidraid mahlasid/kohvi ning nagu ma eelmises sissekandes mainisin, otsustasime hotellist varem lahkuda, kuigi meil broneeritud oli veel üheks ööks. Ühest küljest oli kahju, sest nagu ma ütlesin, voodid oli nii mugavad, aga teisest küljest nüüd tagantjärele tarkusest tean, et jumal tänatud, et me nii teha otsustasime, sest me oleks ära surnud, kui me oleks kogu selle sõidu teinud ühel päeval nagu algselt plaanis oli.

Aga jällegi, kõigest järgemööda.

Igal juhul meie viimasel Merida hommikul läksime me veidi laiali, sest teised olid juba kirikus käinud ja meie jõudsime sinna nüüd. Lisaks tahtis Brigi normaalset kohvi ja me olime eelmisel päeval Starbucksi silti näinud ja otsustasime sealt ka läbi käia. Ja rätikud pidime ka ostma, sest plaan oli minna cenotesse ujuma, aga rätikuid meil kaasas ei olnud. Nii, et tegime väikese jalutuskäigu ja täpselt keskpäeval kohtusime jälle rõõmsalt hotelli fuajees, et minna järgmist seiklust avastama.

Niisiis, meie sihtpunkt oli Ik Kil Cenote, tund 40 sõitmist. Erinevalt internetist leitud infole, et kohapeal saab maksta ka kaardiga, toimus maksmine tegelikult ainult sularahas. Piletihind on 200 peesot (10.8€) ühele ja selle sees on tasuta parkimine, riietusruumid, baari/restorani olemasolu ja sissepääs koopasse ning päästevest. Ma ei tea, kas on õige öelda koobas, aga ma ei teagi, kuidas seda päriselt nimetada. Cenote.

Maiad, kes kasutasid seda kohta inimohvritena oma vihmajumalale Chaacile, pidasid Ik Kili pühaks. Arheoloogid ja speleoloogid leidsid selle cenote sügavast veest luid ja ehteid. Cenote Ik Kili sügavus on 48 meetrit – sama “kõrge” nagu Vabadussammas New Yorgis. Kujutage ette ikoonilist kuju, mis ulatub jalgadest kuni kroonini, täielikult vee alla. See on muljetavaldav mastaap, mida pakub Cenote Ik Kil – veekogu, mis võib peita oma sügavustesse sama majesteetliku maailma kui vabadust sümboliseeriv monument. Sel põhjusel on Cenote Ik Kilis ujumisel tungivalt soovitatav kasutada päästevesti. See võimaldab teil turvaliselt nautida muljetavaldavat vaadet ja selle cenote rahulikkust, sukeldudes kogemusse, mis on nii ajalooliselt kui ka looduslikult oluline.

Veetasemele laskumiseks läbisime tunneli, millel on 91 kivitreppi. Ja need trepid ei ole teps mitte lihtsad, nii et ma ütleks, et kõikidele see atraktsioon ei sobi. See tunnel tehti täielikult käsitsi, ilma lõhkeainete ja kaasaegse tehnoloogiata. Sellel väljakaevamisel osales ligikaudu 80 käsitöölist ja selle uskumatu tunneli valmimiseks kulus poolteist aastat.

Ja nüüd, ma olen käinud 55s riigis, teinud igast tsirkust ja pulli, näinud kõiksugu tähtsaid kohti ja asju ja minu jaoks oli see cenote raudselt üks top elamus minu elus. See oli nii rahulik, nii naturaalne, nii looduslik, nii kuidagi püha. Me lihtsalt hõljusime seal vees ja unustasime kogu maailma probleemid. Ma käisin isegi ääre pealt hüppamas, mis oli ka väga äge. Meie elamust võib-olla veits rikkus üks grupp noori prantsuse poisse, kes kisasid ja lärmasid, aga noh, pea kõik mu kogemused siin elus prantslastega on just täpselt sellised, ei midagi uut siin issanda loomaaias.

PS! Veejalanõud kuluvad seal väga ära.

Kui me olime korralikult liguneda saanud ja mõnel meist hakkas isegi juba veidi külm, vantsisime kõik trepiastmed üles tagasi, vahetasime riided ära, kohtusime teistega (nagu näha oli, ujuma jõudis ainult pool grupist) ja jalutasime veel veidi seal ala peal ringi.

Pärast jalutuskäiku läksime otsima oma hotelli, mille olime bookinud väga cenote ligidale ja põhjusega. Hotell oli üpris pisike, äkki mingi 12 tuba neil oligi seal, nii et meil väga vedas, et saime löögile nii lühikese etteteatamisega ja oli väga peresõbralik ja perekonnaäri ka. Neil olid seal koerad, kes meie seltsi tulid, kusjuures ühe nimi oli Lola ja mu vennalapse nimi on Lola, nii et oli meil hea hellusehetk.

Õhtust käisime söömas ligidalolevas restoranis ja see meeldis meile nii väga, et ka järgmise päeva hommikusöögi sõime just seal.

Edasi viis meie päev meid Chichen Itzasse. Chichén Itzá on iidne maiade linn Mehhikos Yucatani poolsaarel. Maiad ehitasid linna Puuci arhitektuuristiilis umbes aastatel 250–900 pKr – see on ammu enne asteekide perioodi, mis oli 1300–1521. See on üks suurimaid maiade linnu, mis eales ehitatud ja selle pindala on 10 ruutkilomeetrit. Tippajal oleks seda koduks nimetanud umbes 35 000 inimest.

Chichén Itzá kuulsaim ehitis on El Castillo (“Loss”). 10. sajandil tungisid Chichénisse välismaalased ja need sissetungijad ehitasid El Castillo. See on püramiid, mis kõrgub 24 meetrit Main Plaza kohal ja selle igal neljal küljel on 91 treppi, mis on suunatud põhja, ida, lõuna ja lääne suunas. Koos ülemise platvormi astmega on kokku 365 astet. See on sama palju kui on päevi päikeseaastas.

Chichén Itzá püramiidi tipus on nikerdatud sulgedega madu. See tähistab Quetzalcóatli, mida maiad tunnevad Kukulcánina. Quetzalcóatl on kombinatsioon sõnadest quetzalli (ketsallinnu sabasulg) ja coatl (madu). See täidlane madu on iidse Mehhiko panteoni üks suuremaid jumalusi.

Kevadise pööripäeva ajal (umbes 20. ja 21. märtsil) ja sügisesel pööripäeval (umbes 20. ja 21. septembril) juhtub El Castillos Chichén Itzás midagi imelist. Nendel kuupäevadel tabab päikesevalgus maad otse ekvaatoril. Kui see juhtub, on päeva ja öö pikkus enam-vähem võrdne. Sel ajal tekitavad loojuva päikese varjud mulje, et Quetzalcóatl/Kukulcán libiseb trepist alla. Igal aastal tulevad seda nähtust vaatama tuhanded külastajad.

1988.aastal määras UNESCO Chichén Itzá maailmapärandi nimistusse, kuna see on üks tähtsamaid maiade-tolteekide tsivilisatsiooni näiteid Yucatánis.

Chichen Itza palliväljak on 168 x 80 meetrit ja see oli kontinendi suurim. See on rohkem kui kaks korda suurem kui tavaline jalgpalliväljak! Selle põhiülesanne oli pallimängude korraldamine.

Sport oli maiade jaoks suur asi ja nad võtsid seda väga tõsiselt. Tegelikult nii tõsiselt, et kaotajate karistuseks oli pea maharaiumine.

Pallimängu põhieesmärk oli tulistada väga raske kummipall läbi rõngaste, mida näeb seintel 8 meetri kõrgusel maapinnast. Üks mängu versioonidest, Ulama, nõudis mängijatelt puusade abil palli põrgatamist. Seda mängu mängitakse mõnes Kesk-Ameerika riigis ka tänapäeval.

Kuid pallimängud Chichen Itzas olid surmavad (sõna otseses mõttes). Mängu sündmused ei lõppenud mängu ajal, vaid neile järgnes alati kaotajate peade maharaiumine. Surmanuhtlus kuulus selles asulas igapäevaellu ja ka inimohverdused. Neid juhatasid peamiselt preestrid ja need pühendati vihmajumalale Chaacile. Sellega sooviti viljakaid põlde ja head saaki. Ka päikesejumal Itzamná tõi ohvreid.

Ohverdatud inimesed, sealhulgas lapsed, visati cenotedesse, kust Chichen Itza väljakaevamiste käigus leiti suur hulk inimjäänuseid.

Ühelgi Chichen Itza ehitisel ei ole ronimine lubatud, kuid see pole alati nii olnud. El Castillo treppidel oli lubatud ronida kuni 2006. aastani. Siis aga kukkus naine püramiidilt alla laskudes alla ega jäänud ellu.

Lisaks pallimängude platsile ja “lossi” kujutisele on selle kümne ruutkilomeetri peal ka hulganisti muid varemeid, ehitisi, huvitavaid asju vaadata ning miljoneid müügiputkasid ka, kus nad väga lahkelt Sinuga kauplevad. Näiteks 11 dollarit maksva külmkapi magneti sain lõpuks 4.5 dollariga, ise olin väga rahul endaga.

Kui ma oleks seal jalutamise ajal teadnud, mis seiklused meid kohe ees ootavad, oleksin natuke kauem seda rahu seal nautinud. Muide, kuulsime hiljem mitmelt inimeselt, kes seal käinud, et tavaliselt on seal meeletud turismigrupid ja miljonid inimesed, nii et siinkohal tarkus – tuleb minna ise ja keset päeva, mitte hommikul või õhtul, me saime küll väga omas tempos liikuda ja keegi ei elanud seljas.

Edasi pidi meie tee viima meid Playa Del Carmenisse, mis asus 185km kaugusel, veidi üle kahe tunni sõitmist. Meie autos oli veidi kütust, nii et läksime vanematega lahku ja ütlesime, et tangime lähedal asuvas linnas või kui seal pole tanklat, siis Valladolidis, mis on 40km kaugusel. Panime aga Waze järgi ja ühtegi tanklat ei paistnud, aga me ei olnud närvis ka, sest noh, kohe tuleb ju Valladolid. Tuligi. Aga me olime sõitnud ennast kinni mingile sellisele maanteele, et 200km pikk, maha pöörata ei saa, ümber pöörata ei saa, maanteel ilmselgelt ka midagi teha ei saanud. Selle tee peal ei olnud lihtsalt MITTE MIDAGI. Ja tee ümber olid aiad ja tõkked ja no mitte ühtegi auku ei mahapööramiseks ega ringipööramiseks. Selleks hetkeks, kui autos põlesid kõik tuled ja kütus oli täiesti nullis, otsustasime Waze sisse panna, et kus siis kõige lähem tankla on ja Waze näitas ei rohkem ega vähem kui 87 kilomeetrit.

Neile, kes autosid ei tunne, ütlen siinkohal, et MITTE ÜKSKI auto ei sõida tühja paagiga 87 kilomeetrit. Ja nii me sõitsime.

Keerasime konditsioneeri välja, raadio kinni, telefonid laadimast järelt ära, sõitsime 60-70km/h, kiirteel, kus lubatud oli 120, sest google ütles, et see kiirus on kõige rohkem kütust säästev ja ainult palvetasime. Me ei julgenud ei vanematele öelda ega omavahel rääkida, äkki sellest läheb ka veel kütust vähemaks.

Nagu sellest kõigest vähe oleks olnud, võttis veel politsei meid ka kinni, nad peatasid kõik autod teepeal, aga see vestlus, mis häälega Brigi selle politseinikuga rääkis, me naersime pärast pisarad silmas, sest no närvid olid selleks ajaks nii läbi. Brigil käis isegi peast läbi, et küsib politseilt “Gas? Por favor?” Haha.

Kui me lõpuks jõudsime kuskile täiesti metsa vahele, kus Waze väitis, et tankla on ja see tankurimees vooliku me paaki pani, ma mõtlesin, et ma hakkan nutma.

Selles mõttes, et nali naljaks, ma tõestasin Brigile, et auto tõesti sõidab rahus 100km tühja paagiga, aga tegelikult olid meil närvid ikka väga läbi. Kui me lõpuks jõudsime hotelli, kuhu vanemad jõudsid mingi tund aega enne meid, me vajusime diivanitele pikali ja ei suutnud esimese hooga rääkidagi, mis me just üle elasime.

Ja siinkohal täna lõpetan, kolmas osa tuleb meie ajast Playa Del Carmenis, see vajab omaette postitust.