Minu Mehhiko osa 1

Esimesel päeval sõitsime hommikul Brigiga Vero Beachilt Fort Lauderdale, parkisime auto ära platsi peale ning läksime siis shuttlega lennujaama. Lennujaamas saime veidi korruseid vahetada, sest naljakal kombel Southwesti rahvusvahelised lennud läksid välja hoopis kolm korrust allpool. Kui olime kohvrid ära andnud ja teinud kindlaks, et Briksi nimi sai piletite peale õigesti (sest perekonnanimes olevad ä-tähed on meile juba piisavalt probleemi tekitanud), läksime perekonna vetsu, et avada oma šampusepudelid ja tähistada ametlikult reisi algust.

(Vetsu sellepärast, et USAs ei ole avalikes kohtades alkoholi tarbimine lubatud)

Lend Fort Lauderdalest Cancuni kestis vähem kui kaks tundi ja maksis 191$ edasi-tagasi. Southwesti firma on selles mõttes äge, et neil on kaks suurt kohvrit hinnas, aga selles mõttes stressirohke, et istekohad on kes ees see mees ja järjekord pannakse paika check-ini järgi, kes ees, see mees. Väga täpselt peab olema valmis selleks, et saaks rahus aknaaluseid kohti nautida.

Maandusime õigel ajal, saime kenasti lennujaamast välja, tulime viimastena immigratsioonist läbi, aga kuna me olime viimased, siis meie kohvreid enam maha ei võetud ja tänu sellele võitsime aega tagasi. Olime autorendist saanud väga head juhised, kuidas kõikidest inimestest mööda kõndida ja leidsime enda shuttle väga kiiresti.

Autorent oli minu jaoks Mehhiko reisi kõige suurem stressiallikas. Kes vähegi on üritanud foorumitest lugeda selle kohta, saab ilmselt aru, millest ma räägin. Absoluutselt kõik inimesed räägivad, kuidas rendid scamivad, bookid internetis ühe hinnaga, kohapeal väänatakse sada asja otsa ja maksad topelt, kui mitte 3x rohkem ja ei osata inglise keelt ja Sa ei suuda nendega isegi vaielda keelebarjääri tõttu jnejnejne. Ja sellele ei aidanud kaasa ka see, et mu vanemad olid mõned päevad varem autorendis (neil oli teine firma kui meil) just sellise kogemuse saanud, kui 350 asemel 850 maksid.

Meie rendis ei võetud ettemaksu, seda teevad paljud teised firmad ja kui nendega siis seal vaidlema hakkad, öeldakse, et mine siis mujale, aga ettemaks jääb meile. Nii ütlesingi mina kogu aeg, et kui summad ei ole need, mis mulle onlines anti, lähme me rongi peale, sest 15.detsembrist avati Mehhikos Tren Maya, mis on rong, mis sõitis täpselt nendesse linnadesse, kuhu meil vaja oli.

Ühesõnaga, pikk jutt, seesamune jutt, eksole, läks nii, et meie rendikogemus oli 120% positiivne. Olime arvutanud, et see peab maksma 6100 peesot, maksis 5750 ja deposiit oli täpselt nii palju, kui kokku oli lepitud. Onuke, kes meiega tegeles, oli super sõbralik ja andis nõuandeid ja nippe reisile hulgi kaasa ning leppisime kokku, et näeme nädala pärast. Etteruttavalt, kui me nädala pärast tagasi jõudsime, oli shuttle juba valmis ja 15 minutit hiljem olime juba lennujaamas.

Rendiautofirma oli Yes Rent A Car.

Esimesel päeval pidime me jõudma Tulumi, mis on Cancunist poolteise tunni kaugusel. Tegime veel väikese peatuse teepeal, et üritada sularaha saada ning osta poest alkoholi.

Kusjuures, nali, miks meil sularaha ei olnud, seisnes selles, et eestlased nagu me oleme, harjunud kõndima valuutapunkti ja võtma mis iganes riigi rahasid vaja on, läksin ma panka kaks päeva enne reisi ja pangast öeldi, et nad peavad rahad tellima ja see võtab 2-3 tööpäeva aega. Ei hakanud riskima, et võtab kolm ja jõuavad kohale siis, kui meie juba Mehhikos oleme ja lootsime kohalike pangaautomaatide peale.

Ka nendega esimesel päeval ei läinud hästi, sest ei meeldinud neile ükski meie kaart ja raha me ei saanudki. Muidugi hiljem õppisime juba nädala Mehhikos olnud vanematelt nipi, et tuleb panna krediitkaart ja raha tuleb tsing tsing. Järgmine päev tuli ka.

Edasi sõitsime ühtlase kiirusega rõõmsalt Tulumi, kus me kohtusime juba mu isaga, kes lahkelt oli meile parkimiskohta hoidnud, parkisime auto ära ja läksime teistele ka tere ütlema. Hotelliks oli väga nummi Villa Geminis Boutique Hotel, kuhu me jäimegi ainult üheks ööks. Hommikusöök oli hinnas ja see omlett läks küll väga õigesse kohta.

Igal juhul, käisime pesus ja panime õhemad riided selga ja läksime õhtust sööma.

Koha valis emps ja oli päris mõnusa atmosfääriga, kuigi kui ma nüüd tagantjärele mõtlen kõikide kohtade peale, kus me käisime, siis võib-olla üks nõrgemaid tegelikult. Mehhikos on lihtsalt nii ägedad restoranid igal pool. Või võib-olla oli teguriks ka see, et me olime selleks ajaks juba 12 tundi reisinud ja väsimus hakkas pisut peale tulema.

Ütleme nii, et ma ei saa Tulumi kohta suurt midagi öelda, sest me veetsime seal umbes 12 tundi, aga mereääres meeldis teistele väga ja ei saaks öelda, et ma oleks ennast väga ohtlikult seal tundnud.

Hommikul siis juba eelpool mainitud hommikusöök, asjad kokku ja autosse, algas tee Merida suunas, mis oli umbes kolm tundi sõitmist. Me jagasime teekonna pooleks ja tegime poole päeva peatuse hoopis Valladolidis.

Valladolid oli väga nummi linnake, meenutas mulle veidi Bahamat oma värviliste majadega. See on muide teine linn Mehhikos, mille Hispaania kolonisaatorid ehitasid 1543.aastal (esimene oli Merida, 1542a) ja nime sai ta tollel ajal Hispaania pealinnaks olnud Valladolidi järgi. Tänasel päeval elab seal 48 000 elanikku.

Käisime kirikus ja jalutasime veidi ringi, tegime mõned margariitad ühes restoranis, kus oli vaba jalutuse peal megasuur kilpkonn.

1000 peesot on umbes 54 eurot.

Valladolidist läks meie tee edasi Meridasse. Kusjuures, palju mainiti foorumites ka seda, et teed Mehhikos on halvad, aga minu meelest küll ei olnud. Linnades võib-olla oli igasuguseid lamavaid politseisid ootamatult ja mingid munad keset teed, nagu vanalinna kivid, et pidi hoo maha võtma, aga et muus osas oleks teed halvad olnud, ei näinud küll.

Meridas oli meil väga hipilik hotell broneeritud, mis oli muidu väga tore, aga mitte üheski toas ei olnud aknaid. Nagu, mitte ühtegi. Mind ennast väga ei häirinud ja voodid olid kindlasti reisi parimad, aga mõni teine ei olnud väga rahul olukorraga ja nii me läksime sealt üks öö varem ära, kui tegelikult planeerisime.

Aga kõigest järgemööda.

Nagu ma mainisin, Merida sai Hispaania kolonisaatorite poolt esimesena loodud, mis oli 1542.aastal ja selle linna hüüdnimi on “Valge linn,” oma valge lubjakivi kasutuse pärast ehitustel. Kohalike sõnul tähendab see aga seda, et seal on alati väga puhas. See arhitektuurne valik mitte ainult ei suurenda linna esteetilist välimust, vaid aitab ka soojust peegeldada, hoides tänavad suvekuudel jahedamana. Hetkel elab seal üle miljoni elaniku ja see on Yucatani pealinn, olles poolsaare suurim linn. Linnal on muljetavaldav hulk koloniaalarhitektuuri, mille ajalooline keskus on uhkete fassaadide ja võluvate väljakutega. Kokkuvõtvalt on Meridal ainulaadne kultuur ja ajalugu, mis eristab seda teistest Mehhiko linnadest ja osariikidest. Selle maiade pärand, koloniaalarhitektuur, ainulaadsed muusika- ja tantsutraditsioonid, eriline köök ja troopiline kliima aitavad kaasa selle ainulaadsele iseloomule.

Esimesel õhtul otsustasime valida restorani ja rahulikult ringi vaadata, mitte kuskile tormata. Valikuks sai La Chaya Maya, kus oli imehea teenindus, lõpuks ometi teenindaja, kes oskas ilusti inglise keelt ja päris mõnus menüü, sai ühekaupa valida asju ja erinevaid proovida. Kokteilid olid head, aga pisut lahjad. Toitudega jäid seal vist kõik rahule, kui ma õigesti mäletan.

Hiljem jalutasime linnapeal ringi, nägime pulmi ja kui alguses elasime niisama pulmarongile kaasa, siis ühel hetkel mina ja Paul sattusime kuidagi kirikusse, kus kohe oli pulmatseremoonia algamas ja otsustasime, et seda pulli tahame me küll näha ja jäimegi sinna, teistest maha.

Teisel päeval otsustasime me sõita randa, mis kandis notsude ranna nimetust (Pig Beach) ja pidi google järgi üks paganama äge koht olema, aga teagi, kas rolli mängis 100 meetrit sekundis puhunud tuul või väga kõrged ootused, aga sinna jäime me täpselt kümneks minutiks, et teha pildid ja minna paremat õnne otsima. Rand asus Progreso nimelises linnas, see on nii kalatööstuse kui ka konteineritööstuse keskus. Kõik konteinerid saabuvad Progresosse ja jagatakse Yucatánisse, Campechesse ja Quintana Roosse. Progreso on ka üks uusimaid suurte kruiisilaevade sadamaid ja arenev Balneario kuurordi sihtkoht.

Kuna notsuderand oli meie kõigi jaoks pettumus, läksime üle silla Progreso kesklinna, valisime seal ühe mereäärse restorani ja see kõik olekski olnud väga tore, kui nii kuradi külm poleks olnud. Kusjuures, see on juba mitmes puhkus mul ja Brigil, kus meil ilmaga ei vea. Ju siis pole ettenähtud. Restoran ise oli tore, tellisime mõned margariitad ja mõned eelroad, aga restorani poolt toodi laud täis mingeid snäkke, nii et selleks ajaks, kui toidud jõudsid, olid kõigi kõhud juba ilmselgelt täis. Küll aga proovisime lõpuks ära sopa de lima, mis on Mehhiko kuulus supp ja mulle väga meeldis, aga mõnele teisele üldse mitte nii väga.

Pärast jalutasime veel ringi, aga jah, kuna ilm oli nagu ta oli, võtsime suuna tagasi “kodu” poole.

Kodus otsustasime meie Brigiga, et lõunauni kulub väga ära ja otsisime siis restorani, kuhu õhtuks minna ja kerisime ennast tuttu. Valikuks sai Coyote Maya, mis oli Brigi valitud, aga samal ajal, kui meie magasime oma iluund, läksid teised juba sinna, nii et printsessid (nii nad meid kutsusid) jõudsid pisut hiljem. See oli vist minu üks lemmikuid restorane selle reisi jooksul, sest seal olid nii head kokteilid ja söögid olid ka imemaitsvad ja lõpuks ometi sai süüa midagi muud kui tacosid ja tortillasid. Ja teenindus oli ka suurepärane.

Mina, Brigi ja mu vanemad läksime pärast veel kuskile “sotsiaalklubisse,” mis oli täiega mõnus chill koht, inimesed õppisid tantsima ja muusika oli hea ja tegime veel mõned joogid ja ajasime juttu ja muhe isa-ema ja tütarde õhtu oli.