Mikidemaa teine ja kolmas päev
Kuivõrd ma olen USAs juba umbes kahekümnendat korda, siis ajavahega harjumine on minu jaoks saanud lihtsaks ja loogiliseks. Ka sel korral ütlesin Sirlele, et esimene õhtu pikalt üleval ja nii oleme teisel päeval kenasti jonksus. Ärkasime hommikul 7.30 äratuskella peale ja läksime sööma, kusjuures söök oli päris korralik, lisaks krõbinatele, vahvlitele, puuviljadele, mahladele ja saiadele pakuti ka munaputru ja vorstikesi. Minust jäid viimased puutumata, aga kõhu täis sain küll. Kui sööma läksime, hakkasin mina vahvleid tegema ja mingi noormees tuli Sirlega juttu tegema, pick-up lineks oli sel korral lause “Kas sa tahad, ma teen sulle vahvleid?” Ha-ha. Veidi tegime temaga juttu, aga ta oli pisut tüütu, meie olime tal awesome, Eesti awesome, nimi awesome, kõik oli oh my gosh kui awesome. Rahulikult ei saanud isegi süüa valida, sest ta käis muudkui järgi ja rääkis ja rääkis ja rääkis ja rääkis. Eestlaslik “jäta-mind-rahule” lõi välja.
Hommikusöögilauas sai ka nalja, kui tahtsime uuesti wifisse logida ja me kumbki parooli ei mäletanud. Mina omast arust mäletasin, sisestasin neli numbrit ära ja ühendas ära. Sirle naeris, et hea mees ma olen ikka, metroopeatuse nime unustan kahe sekundiga, aga vot wifi parool on terve öö meeles. Muidugi selgus, et see ei olnudki wifi parool, sest iga suvaline neljast numbrist koosnev jada ühendas interneti ära. Aga ise nii õnnelik.
Pärast söömist pakkisime asjad kokku, jutustasime veidi Sirle sõbrannaga videokõnes ning oligi aeg sättida ennast transfeeri peale, mis viis meid lennujaama.
Lennujaamas boarding passe välja printides avastasin, et nad võtavad raha ka käsipagasi eest. Kodulehel oli kirjas, et üks isiklik asi on tasuta, aga ma kuidagi jätsin kahesilmavahele fakti, et käsipagasi kohver ei ole isiklik asi, see on kohver ja see maksab. Retsilt. Ma küll esialgu mõtlesin, et vahet pole, ma ei maksa, aga kui ikka mikrofonist üle öeldi, et pileti peal peab kirjas olema ja kui ei mahu, on 100$ vaja maksta ja blablabla, siis läksin naisega rääkima ja valetades aus olles üritasin olukorda siluda. Siluda polnud siin aga suurt midagi, tuli maksta ja muud üle ei jäänudki.
Lennureis kestis kaks ja pool tundi ning veidi pärast kahte maandusime rõõmsalt Fort Lauderdale’s, kuhu tulid meile Allar ja Merilyn vastu (mis oli lihtsalt maxarmas!) ning me otsustasime ülejäänud päeva veeta koos. Esimene peatus oli meie hotell Miamis, kus meil lasti tund aega oodata kuniks tuba ära koristatakse ja öeldi siis, et kuulge ups, teate, meil ülebookitud see värk siin ja kahe voodiga tuba meil polegi. Heh, mis te nüüd, et ma mingi 40€ rohkem maksin kahe voodi eest, tegelikult ma ju ei tahtnudki seda. Asenduseks anti meile king-size tuba ja lubati, et järgmisel päeval saame kahe voodiga toa. Loota võis.
Edasi viis meie tee autoga Dolphin Malli, mis on minu lemmik kaubanduskeskus maailmas. Seal on absoluutselt kõik poed olemas, mis mulle meeldivad. Esialgu käisime Cheesecake Factorys söömas, sest teised ei olnud seal käinud ja no see on Ameerikas “must-do” listis. Praed olid muidugi üüratud, minu Cobb salat oli umbes kolm kilo jänesetoitu, millest kaks ma võtsin koju kaasa. Juustukook pidi ka kenasti kõhtu mahtuma ja pooleldi mahtus ka.
Cheesecakes on teeninduse üks osa see, et nad täidavad kogu aeg coca-cola klaase ja umbes iga kolmanda lonksu järelt võeti klaas ära ja toodi uus. Merilyn ütles selle peale, et “Ja mõni paneb oma drugi sisse ja siis on läinud…”
Kui me mõne aja pärast kõik konkreetselt ägisesime, läksime kaubanduskeskusesse ja tuuslasime seal ringi. Meie Sirlega pisut rahulikumalt kuivõrd meil on shoppingupäev veel ees ja teised siis nautisid sajaga. Hiljem saime jälle kokku, tegime peatuse bensukas, kus me ostsime Sirlega 700ml suurused ja 12-promillised siidrid. Teenindaja ütles, et kui me pole neid enne joonud, siis ta soovitab ettevaatlik olla. Siis me veel naersime.
Edasi tõime auto meie hotelli parklasse, sättisime kiirelt ennast valmis ja jõime need liitrised joogid ära ning läksime UBERiga South Beachile.
Mis puudutab UBERit, siis siin on see reguleeritud, seaduslik ja absoluutselt kõigi poolt armastatud. Kui me hotellist küsisime, mis on parim viis South Beachile saamiseks, vastas teenindaja kohe UBER. Seega, sselle me võtsime ja läksime. 20 minutit sõitu, 15 dollarit, väga fine. South Beachil käisime kõigepealt mööda tänavat ringi, vaatasime erinevaid kohti, külastasime ka randa, mis oli kottpime, aga jalgupidi vees käisime ära ja oi oi oi kui soe see oli! Edasi läksime istuma Clevelanderi klubisse, mis oli väga mõnus, õues, hea muusika, maitsvad kokteilid (ja üsna “pisikesed” teised) ning meeldiv seltskond. Hiljem jalutasime veel mööda South Beachi ringi ja siis mingil teadmata ajal tulime hotelli tagasi ja Merilyn ja Allar läksid oma hotelli (meie oma oli ilmselgelt täis) ning nagu ma täna Allari Facebookist lugesin, oli nende GPS vist üles öelnud, seega nad otsisid seda hotelli omajagu. Oh vaesekesed, ma magasin hotellis umbes 2 sekundiga.
 |
| Nii umbes 1,3-liitrit |
Tänane hommik algas meie jaoks alles kell 11. Ulmemõnus oli magada, voodi super, uni magus, kõik tiptop. Äratuseks läksime kohe basseini äärde ja jäime sinna sisuliselt terveks päevaks. Poole pealt läksime uurima, mis meie toa vahetusest saanud on ja nii anti meile uus tuba. Kui me seda uurima läksime, leidsime eest ühe voodi. Naljamehed. Läksime algusesse tagasi, ütlesime, et üks voodi oli ikka ja teenindaja vabandas hullult ja hakkas rääkima, et tal kohvi vaja. Niisiis otsis ta meile uue toa ja minu palumisele, et see oleks basseini lähedale, vastati konkreetselt basseini kõrval asuva toaga. Superluks!
Tassisime asjad ringi ja nagu eelnevalt mainitud, jäime basseini terveks päevaks. Jaaa, targemad juba said aru, et õhtuks olid teatud kehaosad totaalselt värvi muutnud, hihi. Päevitasime ja ujusime ja nautisime sajaga lihtsalt puhkust, nii hea. Lõunal millalgi käiisme McDonaldsis ka, kõhtu kinnitamas, sest ühel meist oli burksi isu. Tee peal käisime ka tanklast läbi, et osta hotelli vett ja me saime seda terve galloni (3,8 liitrit). Kaks kokteili saime ka, mingid liitrised jälle.
Õhtupoole otsustasime käia Targetis, kuivõrd Dolphin Malli minek tundus üsna mõttetu paariks tunniks. Targetis veetsime kaks tundi ja väljusime mõne dollari võrra vaesemana. Meie poesoleku ajal sadas väljas marupalju vihma, kuulsime terve aja, kuidas lahistas mööda katust.
Edasi käisime õhtusööki otsimas ning lähedalasuvatest kohtadest valisime endale Arby’se, sest ma ei olnud seal kunagi käinud ja kaks korda päevas ei tahtnud McDonaldsisse ka minna. Sealt skoorisime endale mingid kurvilised friikad ja mozzarella pulgad ning teenindajapoisi telefoninumbri ka.
Kui kõik käigud tehtud said, logisime ennast wifisse sisse, tellisime uberi ja sõitsime tagasi hotelli, kus riided lendasid kiirelt seljast ja tegime ühe õhtuse ujumise ka. Kaks delfiini on kokku saanud, oleks ainult vees. Hiljem vaatasime telekast Internshipi filmi ja näksisime kraami, mis me poest kokku ostsime.
