Mida ma olen kolme kuuga õppinud?

Kuna mul ametlikult kolm kuud ameerikas täis on, sain ka programmist kirja ning mu tugiisik helistas mulle ja rääkisime, et ma peaks tegema enda jaoks mingi kokkuvõtte. Et mida arvasin, mida tundsin. Iga kolme kuu järel arvatakse, et peaks seda tegema.

Olen palju kuulnud seda, et neljas kuu on kõige raskem, sest siis pidavat koduigatsus kõige rängemalt tunda andma. Ma ei teagi, kas peaks seda kartma või sellega leppima. Minul siiani ei ole mingit hingesöövat igatsust olnud. Eks ikka ole asju, mille peale mõtlema jään, kuidas ikka oleks nii või naa, aga sellist tunnet, et nüüd ostan pileti ja sõidan koju.. Ei ole veel.

Kolme esimese kuuga olen teinud meeletu arenguhüppe oma keeles ja enesekindluses. Ma olen alati suhteliselt enesekindel olnud, aga ilmselt mäletavad kõik mu klassikaaslased, milline hirm ja suhe oli mul inglise keelega. Viimase õpetaja päevast päeva korrutamine, et ma ei oska, pani mind ennastki lõpuks arvama, et ju ma siis ei oska. Aga kui vaja, oskan küll. Pole veel ükski jutt rääkimata jäänud. Ja rääkida mulle meeldib.

Millised on ameeriklased? Pealiskaudsed oleks küll õige, aga mitte alati täpne sõna. Ma pean jagama ameeriklased hetkel kaheks ehk siis lapsevanemate põlvkond ja minu vanuselised. Räägin enda eakaaslastest. Nad on supersõbralikud. Siin ei pea hetkekski kartma, et lähed seltskonda, kus kedagi ei tunne. Pärast viite minutit tead kindlasti juba kedagi. Aga vähesed on Sinu sõbrad ka edaspidi. Kuigi minul on sellega just vastupidi läinud, pea kõik inimesed, kellega olen suhtlema hakanud, on mu suhtlusringkonnas siiani.

Nad armastavad kohutavalt textimist. See on siis sõnumite saatmine telefoniga. Ainult, et neil on see tasuta. Kuna ma olin suur sõnumite fänn juba Eestis, naudin seda kogu täiega. Mõtlesin, et peaks Adamilt küsima mõni kuu, palju ma neid kokku saadan. Ükspäev tegin telefoni tühjaks ja kahe päeva pärast kustutasin 600 texti jälle ära. Tõsine värk, haahaa.

Juba mingis blogis mainisin, et nad tõesti ei võta toas jalanõusid ära. Kui ma küsisin, miks nad seda ei tee, vastati, kuna väljas on kuiv. Tuleb tunnistada, et kliima on siin tõesti enamikel juhtudest kuiv (haha, läheb hästi konteksti praegu, arvestades, mis vesi idarannikul oli). Alguses mina selle hullusega kaasa ei läinud, aga näiteks siin pole allkorrusel kohta, kuhu jalanõudsid jätta ega kohta, kus neid jalga panna (noh, näiteks istuda) ja isegi kui ma koju tulles need jalast ära võtan, viin nad ikkagi enda tuppa ja siis kodust välja minnes panen alati juba üleval jalga. On mugavam.

Mugavusest rääkides, sel alal on ameeriklased esirinnal. Neil on drive-in’id igal pool, see tähendab, et nad saavad kõik oma asjad autos istudes aetud. Olen rääkinud panga drive-inist, söögikohtade ja apteekide drive-inidest ning neil on drive-in ka tavalises toidupoes. Annad oma listi asjadega, mida vaja on ja need otsitakse kõik välja. Selle loogikale ma pole veel pihta saanud, kunagi proovin ära.

Väga paljud ameeriklased ei proovi poes riideid, sest siin saab 30-päeva jooksul kõik tagasi viia, ilma mingite küsimusteta. Tellitakse asju internetist. Maksad korra postikulu, aga kui ei meeldi, kirjutad peale “return” ja saadetakse tagasi ilma lisapostikuluta. Paljudes kohtades kaardiga makstes ei pea kirjutama ei allkirja ega panema parooli, aeg on ju raha. Rääkimata sellest, et kui arvuti katki läheb, tuleb garantiimees koju, ise ei pea kuskile minema.

Ameerikas on kõik teistmoodi. Absoluutselt kõike, mida saab valesti teha, nad ka teevad. Alustades siis ühikutest, kilode asemel on neil poundsid, liitrite asemel gallonid, sentimeetrite asemel tollid, kilomeetrite asemel miilid ja lõpetades kellaaja arvestamisega 12-tunni kaupa, kasutades lühendeid PM ja AM. Ja nad päriselt ka pööravad punase tulega paremale.

See, et ameeriklased on kõik paksud, on vähemalt minu silmis kõik müüt. Eks muidugi ole neid natuke paksemaid ja päris pakse, aga et üldpilt oleks mingeid pakse inimesi täis, seda küll ei ole. Tunnevad siin treeningsaale ka päris hästi ega söö hommikust õhtuni hamburgereid.

Ja mis tunnen? Ma tunnen end hästi. Ma armastan oma peret siin, nad on supertoredad, mul on imetoredad lapsed. Eviega on meil traditsioon enne magamaminekut musi-kalli ja “I love you,” nagu filmis alati öeldakse. Ja see on nii armas, mismoodi nad mu mu vabadel päevadel pikali jooksevad, kui ma lõpuks alla lähen. Tunnen, et mind armastatakse siin igal sammul. Ma olen palju sõpru saanud, nii teiste au-pairide, ameeriklaste kui ka ameerikas elavate välismaalaste näol.

Mis edasi saab? Ei tea. See tunne muutub küll iga päevaga. Eile olin täiesti kindel, et mu tulevik möödub USAs, täna tegime Liisiga plaane, mida sügisel Tallinnas teeme. Ma ei taha seda päeva, kui otsustama peab.

Igal juhul, kokkuvõtlikult võib öelda, et kolme kuu järel on asi positiivne. Nii positiivseks poleks osanud oma elu siin küll kujutada.