Meie chow chow perekond
Ma ei mäletagi enam, millal täpselt see algas, aga mingi hetk hakkas mu ema rääkima, et tahaks ikka ühte last veel majja ja et kõik juba nii suured ja mu isa ütles talle, et võta endale kutsikas. Kuidas see valik chow-chow sai olema, ma ka ei tea, aga ühel märtsikuu päeval 2006. aastal me Tartus olles ühest kennelist läbi käisime, kus pojad olid sündinud ja enda oma välja valisime. Nad olid seal kõik pisikesed, peopesa suurused nupsikud ja üks neist jooksis otse meie poole. Tema me valisimegi – Wanted Soul Bright Eyed Diary, kelle me kodus ristisime Tikuks. Ma isegi ei tea, kust see nimi tuli. Kaks kuud hiljem, mais, läksime kingakarbiga oma “pisikesele” kutsikale järgi, kes vahepeal oli saanud ootamatult nii suureks, et kingakarpi mahtus tema üks käpp. Mis seal ikka, sõitis vapper pliks Tartust Tallinnasse hoopis minu süles. Pissis mu püksid ka täis. Hehe.
Terve meie pere elu muutus totaalselt, uus pereliige tahtis hoolt ja tähelepanu, käisime temaga jalutamas, tegime temaga pilte. Sel ajal polnud chow chowd veel väga populaarsed, nende lilla keel äratas tähelepanu igas möödakõndijas.
Aeg läks ja Tiku kasvas, mingil hetkel hakkasime temaga näitustel käima, sest paaritamiseks oli vaja teatud tulemused saada. Miks ma üldse paaritada tahtsime, ma ei mäletagi, aga võimalik, et tahtsime teist koera talle kõrvale. Võib-olla tundus see lihtsalt loogilise jätkuna.
Tiku oli näitustel häbelik, aga tubli ja nii korjasime me vajalikud tulemused kiirelt kokku. Ühel suvepäeval, 2009.aastal sõitsime me jälle tuttava seltskonnaga Tartu poole, et oma kennelis Tikule pojad “organiseerida.” Alguses oli meie plaan paaritada teda valge isasega, et endale valge poeg saada, aga kuna see valge poiss oli alles täitsa poisike ja asjast huvitatud polnud, oli meie valikuteks kas teine isane või sama targalt koju tagasi sõita. Valisime esimese variandi. Isaseks sai mitmekordne meister Okino, kes töö meisterlikult ära tegi ja meie siis rõõmsalt koju sõitsime ja ootama jäime.
Oodata tuli kolm kuud, too kolmapäeva hommik jääb mulle igaveseks meelde, sest ega iga päev ema ei helista, et ära täna kooli mine, kutsikad tulevad täna. Ja me ootasime, Tiku valmistus, mina olin toeks ja ühel hetkel nad vups ja vups välja tulema hakkasid. Mina täitsin kohusetundlikult oma ämmaemanda rolli nii hästi kui oskasin.
Kolmas poeg sündis ega hinganud ja mingist instinktist hakkasin teda rätikuga hõõruma oma peopesas kuniks ta järsku kõõks tegi ja hingama hakkas. Ei ole vist vaja mainidagi, et just sellest poisist meie poiss saigi, see oli saatus. Temast sai Waldemar ehk koduselt Volli.
Sellele vahvale kolmapäevale järgnesid omajagu mitte nii vahvad päevad, kui pojakesed ööd ja päevad otsa piuksusid, tähelepanu tahtsid ja meie graafikuid korralikult segi peksid.
Leidsin oma varasemast blogist sellised armsad kirjeldused:
Neil on siuke mõnus komme tekkinud, tahta öösel süüa. Okei, anname andeks, kui mul oleks silmad kogu aeg kinni, ega ma ka aru ei saaks, millal on öö ja millal päev, aga tegelt on see üsna kreisi. Täna öösel polnud ema ka kodus, kes nendega tavaliselt hullab. Õnneks oli täna aga selline öö, et ma olin nagunii üleval ja nii ma siis käisin ja toitsin neid seal. Nimelt ega Tiku ise neile ei anna, ta tuleb jõuga pikali suruda ja pisikesed tissi otsa panna ja siis veel valvata ka, et Tiku minema ei läheks. Operatsioon mõõkkala noh.
“Siin majas on võimatu magada. Juba viimased pea 6 nädalat. See on täiesti jõhker. Teen silmad lahti, julgen korraks püsti tõusta ja all on siuke kutsukoor, et ise ka ei usu. Kuulevad nagu ma ei tea, mis asjad. HULL.”
G.z. ütleb (17:13):
ehk siis ta on toas, magab endisel minu voodi ees ja jahutab oma karvast tagumikku kirsiviin-koolaga koksi vastu
G.z. ütleb (17:16):
Mignon kiljub nagu lõigataks saba otsast ära, kui alguses midagi uut teda ehmatas
G.z. ütleb (17:17):
ja siis kui nägi kerry’t siis tuli samasugune kisa, mille peale kerry hakkas haukuma ja kadus diivani alla peitu
edasi on nüüd niipalju olnud et kerry piilub ukseaugust, ning kui märkab et mignon on näinud tema passimist laua alt toolijala vahelt, siis on kiire minek diivani alla, või kati sülle, kui ta kuskil ligidal on
Kuivõrd üks kutsikatest jäi meie juurde päris pikaks ajaks enne kui ta Soome kolis, oli meil päris pikalt kolm koera kuniks ühel päeval jäi neid kaks ja nii jäid nad kokku väga pikkadeks aastateks.
Ei ole lihtne sõnadesse panna seda rõõmu, mida need kaks karvakera meie ellu tõid. Me tundsime ära nende haukumisest, kas keegi on aia taga, kas midagi on valesti või käib lihtsalt mängimine. Me nägime nende nägudest, kui nad tahtsid tuppa või õue. Me tundsime nende rõõmu, kui võtsime jalutusrihmad, sest see oli nende lemmik. Ükskõik, kas sai jalutama või sai autosse, viidi arstile või mängupäevale. Viimased olid nende mõlema väga lemmikud, igakuised kokkusaamised teiste karvakeradega.
Me kasvasime väga kokku. Näiteks, kui Tiku nägi kohvreid, oli ta alati terve õhtu närviline, sest ta sai aru, et keegi läheb ära. Üsna tihti keeldus ta söömast, kui mu vanemad olid äraolnud juba liiga kaua. Ja oh seda rõõmu, kui tagasi tuldi! Tean seda ise kõige paremini, sest olen kolinud korduvalt lühemaks ja pikemaks ajaks kodust ära ja see rõõm, mis on nende sees ja mis on minu sees, kui ma tagasi tulen, on üüratu.
Volli ja Tiku tegid kõike koos. Toas olid nad koos, õues olid nad koos, autos olid nad koos. Kui üks jäi tuppa ja teine õue, oli kindel, et üks neist haukus (enamasti Volli) nii kaua kuniks nad kokku lasti. Kui me viisime neid ükshaaval arsti juurde, oli kojujäänud täiesti segane, otsis teist taga.
Ühel õhtul haukus Volli pikalt ja kõvasti ja läksin lõpuks õue vaatama, milles asi on. Jõudsin õue, Volli haukus edasi ja juhatas mu veekausi juurde, mis oli ärajäätunud ja mille ees Tiku ootas, et saaks juua. Saate aru, kui tark koer ta on? Ma panin uue vee, Tiku sai juua ja haukumine lõppes.
Kui ma viimane kord läksin kodust ära, olin kuidagi rohkem kurb kui tavaliselt. Viimasel õhtul istusin trepi peal koos Tiku ja Volliga, nutsin lakkamatult ja kallistasin neid ja tänasin neid kõikide hetkede eest, mis koos saime veeta ja ütlesin, et kui me ei peaks enam kohtuma, armastan neid alati. Ma ei ole kunagi varem nendega hüvasti jätnud, aga sel korral mu sisetunne käskis seda teha.
Ja nii elasid nad külg külje kõrval kuniks veebruaris, napilt kümme päeva pärast minu lahkumist Austraaliasse, ärkas Tiku hommikul loiult, ei söönud, ei liikunud ja mu vend kihutas temaga kiirabisse, kus selgus valus tõsiasi, et Tikul on maokeerd ja tuleb teha kohe operatsioon. Mida me ka tegime.. napilt pool tundi selgus, et selleks oli juba hilja, Tiku magu oli katki ja ta läks vikerkaaremaale oma sõbra Lordi seltsi, kes meie seltsist vaid mõni aeg enne lahkus. Vähemalt nii mulle meeldis mõelda. Ma nutsin lakkamatult terve õhtu, lõpuks jootis Sirle mu lihtsalt täis, et see valu ununeks. Aga valus oli ja väga. Iga kord, kui keegi kirjutas või küsis midagi, puhkesin nutma. Iga kord, kui vaatasin pilti, mis Tikust üles laadisin, hakkasin nutma. Ja nii päevast päeva. Umbes kaks kuud hiljem suutsin tasapisi ma Tikust jälle rääkida ilma nutma hakkamiseta, aga märkasin alles mõni päev tagasi, et kasutasin endiselt lauset, et mul on kodus kaks koera. Alateadvus ei ole lahti lasknud tundest, et Tiku ei tule enam kunagi aia peal vastu.
Eelmine nädal, ma isegi täpselt ei mäleta, millal, kirjutasid kodused mulle, et Volli on haigeks jäänud. Esialgu tundus lihtsalt mingi viirus, ei tahtnud väga süüa ja oksendas, käis arsti juures, sai rohtusid ja tõusude-mõõnadega tundus, et läheb paremaks. Mu sünnipäeval veel Karolin ja Alvar rääkisid, et Vollil oli palju parem, lippas ringi ja saab terveks. Kuniks mu ema mulle kirjutas, et asi läheb ainult hullemaks. Ma ärkasin igal hommikul ja kirjutasin esimese asjana emale, et kuidas täna seis, kas on parem? Aga läks ainult halvemaks.. lõpuks käis vaene poiss iga päev haiglas tilgute all, kuna ta keeldus söömast. Söömast keeldus ta aga sellepärast, et iga kord pidi pärast oksendama ja ta ei tahtnud enam. Ühel hommikul kirjutas ema, et Volli oksendab verd. Ma ikka veel lootsin, ikka kirjutasin igal hommikul, kas nüüd on parem.. Eile kirjutas ema, et Volli kukkus kokku ja arstid avastasid, et kopsus on vedelik, maksanäitajad on halvad ja ei andnud lootust rohkemaks kui kolmeks päevaks. Ema ütles mulle õhtul, et valmistu halvimaks. Ma nutsin pool õhtut, aga kui õhtul ema kirjutas lõbusalt, et Volli jooksis tema eest ära, kuna vihkab teda (kuna ema torkis teda süstidega kogu aeg), mõtlesin, et minu Volli, võitle nüüd ennast välja sellest.
Ja täna hommikul enne kui mina ise jõudsin emale kirjutada, mis seis on, kirjutas ema, et Volli läks Tiku juurde…
Mu terve maailm varises lihtsalt kokku. Ma alles olin Tiku pärast nutnud ennast hingetuks ja veel enne, kui ma sellest üle sain, läks Volli talle järgi.
Kui ma kerin korraks algusesse tagasi, kuidas Volli sündis, selguski arsti juures, et tema kopsud olid nõrgad ja haiged sünnist saadik. Siis, kui ta surnult sündis ja ma teda rätikuga hõõrudes elule aitasin, juba siis võis aimata, et see ei jää lihtsalt niisama. Ja oma haigete kopsudega pidas vapper Volli vastu just täpselt nii kaua, et olla Tiku kõrval terve tema elu ja siis talle järgi minna.
Volli ja Tiku pakkusid tervele meie perele imelised aastad koos, täis rõõmu ja armastust ja kuigi praegu on nii valus, on mul heameel, et nad on jälle koos. Nii nagu nad terve elu olid. On ahastav mõelda, et kojuminnes ei oota enam keegi aias, keegi ei haugu, kui võõrad on aia taga, keegi ei oota hommikuti sisselaskmist, kedagi ei pea enam kammima, kellegagi ei ole chowchow mängupäevale minna. See valu tapab sisemiselt ja pisaratel pole äärt ega otsa.
Sellest valust ei saa aru mitte keegi teine, kes oma lemmikuga hüvasti jätma pole pidanud. Ma pole mitte kunagi mitte kellegi ega millegi pärast nutnud nii valusaid pisaraid, et valu südames lausa haiget teeb, aga nende kahe pärast ma nutsin ja nutan. Ja mul on täiesti ükskõik, kui keegi ütleb mulle, et mõtted tuleb mujale saada, mitte nukrutsema jääda, sest ma tahan kurb olla ja ma tahan nutta. Nad andsid mulle ja mu elule nii palju, et nad on väärt iga pisarat, mis üle mu põse veereb.
Aitäh teile, väikesed lõvid, nende täisväärtuslike aastate eest ja olgu teil parem seal, kus te nüüd olete. Meie pere ja mina jääme teid alatiseks igatsema ja armastama!
Tunnen südamest kaasa. Lemmikooma kaotus võib olla valusam kui mõne inimese kaotus. Minu loomad on läinud vikerkaare taha nii et mind ennast ei olnud kodus. Jumal tänatud, sest ma ei kujuta ette mis oleks olnud kui oleksin olnud. Nuta palju kulub ja ole tugev 🙂